Oli kord....

Sidrunitorti tahaks...

2011-06-05T21:00:00.000+03:00

Ega ma pole kaua aega juba enam suur tordisõber olnud. Niikaua kui mäletan - kreemitorte polegi kunagi tahtnud. Aga üks mu sugulane õppis omal ajal kondiitriks ning tõi mulle igaks sünnipäevaks omatehtud tordi, millel vastav number peal. Need maitsesid küll head...

Algul töötas sugulane Tallinna kohvikus, kui aga avati Viru hotell ja sinna tehti oma kondiitritsehh, võttis Kuno Plaan ka tema endaga uude kohta kaasa. Seal tõusis sugulane vanemkondiitri auväärsesse seisusesse.

Viru kondiitrite toodang oli minev kaup, kogu aeg oli järjekord leti taga ning mõningaid asju sai ainult ettetellimisel. Üks selline asi oligi sidrunitort. Välimuselt üsna trühvlitordi moodi, aga sidruniga immutatud põhi. Imelikul kombel, kuigi ma sidrunit eriti ei sallinud, olin ma valmis seda torti sööma söögi alla ja peale.

Loomulikult sai meie pere ikka sellised tordid, millised letile ei jõudnudki, tarvitses vaid sugulasele helistada, ta tegi ise valmis ja siis saime kondiitriletist nimelise tellimuse kätte. Vahe oli selles, et sidruniga koonerdatud polnud, tort oli väga maitsev ja mahlane...

Kondiitritsehhi pole Virus enam ammu, sidrunitorti ka kuskil mujal ette jäänud pole ja ega see ilmselt poleks ka see... Sugulanegi juba eakas ja pensionil...

Mõni aeg tagasi sai külastatud Viru hotelli KGB muuseumi. Seal stendil leidsin sugulase pildi, ilmselt mingi konkursi võitmisega seoses tehtud. Vaat siis tuli ka tema omaaegne sidrunitort meelde ja neelud tulid peale - kohe väga tahaks....

Pildil on sugulane vasakul...

Viimne pilt

2010-08-05T22:07:00.001+03:00

... minu vanaisast, tehtud jaanuaris 1942 Irkutskis.

Täna sain siis arhiivis lapata ka vanaisa uurimistoimikut. Nagu ikka, algab arreteerimiskorraldusega, põhjenduseks, et vabaduses võib ta uurimise eest kõrvale hoida (loe: põgeneda). Välja on see antud 8.juulil 1941. Sõda siis juba käis, aga sakslased polnud veel Eestisse jõudnud.

Järgnes arreteerimise protokoll 29.juulist 1941, kodu läbiotsimise protokoll. Leidudest olid kirjas Eesti pass, ametiühingupilet ning sõjaväepilet. Lisatud ka akt hoiulevõetud raha kohta, 44 rubla kopikatega. See oli tollases mõistes peenraha. Huvitav, kas oleks õigus summa protsentidega Venemaalt kui NSVL õigusjärglaselt välja nõuda?

Lehekülgede viisi venekeelseid ülekuulamisprotokolle. Kuna süüdistuse sisuks kurikuulus §58 - riigivastane tegevus, siis muidugi nõuti selle kohta aru ja väideti vanaisa valetavat, et ta pole oma tuttavate hulgas nõukogudevastast propagandat teinud - politseis töötamine (1923-1940, kui nõukogude võimust Eestis lõhnagi polnud!) oli iseenesest piisav põhjus.

Väljasaatmine Irkutski, kohus 31.jaanuaril 1942 ja otsus - 10 aastat sunnitööd, algusega 8.juuli 1941 (seega uurimisalune aeg arvati sinna sisse). Märkus Jenissei äärde laagrisse saatmise kohta.

Ja kõik... Jäljed kaovad. Ei mingit teadet, kas jõudis kohale, kui kaua veel elas, millal surnud.

Järgmised lehed on aadressbüroo teatised - sellist isikut Nõukogude Liidu territooriumil registreeritud ei ole - nagu poleks inimest olnudki. Kummaline on, et samasugused teatised on ka minu ema ja tema venna kohta - ka neid pole... Vanaema elukoht seevastu oli täiesti olemas... Kuid teatisel kuupäev 23.juuni 1989, vanaema aga suri juba 1980....

Ning viimane dokument nii eesti kui vene keeles - otsus rehabiliteerimise kohta.

Tellisin kogu toimikust koopia, kuna ma lihtsalt ei suutnud lühikese ajaga kõiki pabereid läbi uurida, tahaks seda teha rahulikult omaette.

Pean ka tunnistama, et kui pilti nägin, oli tõsiseid raskusi pisarate tagasihoidmisega...

Kahjuks ma mahapildistatud pilti arvutis palju paremaks ei saanud, mul pole selleks sobivat tarkvara ega oskusi....

Arhiivileiud

2010-07-29T18:07:00.000+03:00

Internet teeb vahel imesid :)

Eelmise loo juurde lisaks üks anonüümne juhuslik lugeja kommentaari, kus viitas minu vanaisa puudutavatele dokumentidele. Arhiivis on täiesti olemas, kuigi kui mõned aastad tagasi otsisin, väideti, et neid Eestis pole, sest KGB arhiiv on ära Venemaale viidud.

Igal juhul kaks korda ei lasknud ma seda endale ütelda, helistasin Riigiarhiivi ja tellisin toimikud välja. Täna siis käisin nendega tutvumas. Tegelikult jõudsin läbi vaadata ainult väikese osa, ma ei arvanud, et seda materjali nii palju on..

Ühe kausta - vanaisa teenistuskäigu politseis - sain kohe tutvumiseks, teine on piiratud ligipääsuga (uurimistoimik) ja pidin kirjutama selgituse, miks seda näha tahan ja mida saadud infoga edasi teha. Loa igal juhul sain, kuid just seda jõudsin ainult sirvida...

Mõned dokumendid pildistasin maha ka, aga targem on endale kõigist koopiad tellida.

Siia panen esmalt kunagise politseiniku ametivande, lihtne ja ilus tekst.

Üks avastus küll üllatas mind - uurimistoimikus on olemas tõend vanaisa rehabiliteerimise kohta, välja antud juba viiekümnendatel aastatel. Meie pereni see jõudnud pole... Igaks juhuks helistasin veel emale ja kontrollisin üle, ta ei teadnudki sellest midagi.

Eks ma nüüd puistan veel arhiivi, tänu seal töötavatele väga kenadele daamidele on see üsna mõnus.

Juhuseid pole olemas?

2010-07-25T21:52:00.000+03:00

Oli minul laupäeval asja Virumaale. Muuhulgas kuulus plaani ka visiit Lahemaa Kohvikannu. Reede õhtul enne magamajäämist tuhnisin veel oma Facebooki kontol, kui äkki nägin uut sõbrakutset. Vaatasin - nimi puha võõras, ühiseid tuttavaid ka pole. Siis tuli mõte, et tegu ühe sugulasega, keda kohtasin viimati 40 aastat tagasi.

Igal juhul sellise eesnimega isikuid minu tutvusringkonnas rohkem olnud pole. Lisatud oli ka sõnum - ja oligi sama inimene!

Vahetasime siis kiiresti mõned sõnumid - kes, kus ja mis? Ja vaat mis välja tuli - tema praegune elukoht on vaid mõnesaja meetri kaugusel Kohvikannust! Loomulikult leppisime siis kohtumise sinnasamma kokku, vahetasime veel telefoninumbreidki.

Laupäev Virumaal kulges omasoodu ning kui me siis lõpuks seltskonnaga Kohvikannu maandusime, oli ka sugulane kaasaga varsti kohal. Hoolimata möödunud neljast aastakümnest polnud teineteise äratundmisega probleeme.

Edasine kulges nii, et mind "rööviti" seltskonnast mõneks ajaks ära (mistõttu mul Kohvikannu kohv proovimata jäigi) ning maandusime hoopis tema juures.

Paraku pidin varsti taas teise seltskonnaga ühinema, seega 40 aasta tagasitegemiseks jäi aega napiks. Aga isegi selle ajaga saime aru, et lisaks sugulusele on meil muudki ühist ja suhtlemist tuleb kindlasti jätkata, mõned võimalikud kokkusaamise tärminid said ka läbi arutatud.

Maiga (see on sugulase nimi) tuletas meelde mõned seigad, mida mina üldse ei mäletanudki. Vähemalt tean ma nüüd, miks ma kalamarja ei söö (kuigi päris lapsepõlves sõin). Ja mõned faktid, mis siin blogis varasemast kirjas, tuleb täpsustada...

Kummaline on veel see, et alles mõni päev tagasi olin ma nende pere peale mõelnud....

Pildil on kaks paari õdesid - mina oma õega ja Maiga enda omaga ning tehtud on see 1966, kui me esimest korda kokku saime seoses meie ühise vanatädi esmavisiidiga sünnimaale pärast sõda...

Põliskodu väisamas

2009-11-30T13:48:00.001+02:00

Minu isapoolne suguvõsa on pärit Meeksi vallast Parapalu külast. Kunagi olid seal suured pered ja elas üsna palju rahvast.

Kõigi tollaste seaduste järgi oleks minu vanaisa kui pere vanim poeg pidanud talu pärima. Aga paraku armus ta Piirissarelt pärit teenijatüdrukusse ja mis veel hullem - võttis selle naiseks kah. Muidugi vanaperemees Jakob vihastas ja lõi poja kodunt välja. Nii too siis tartlaseks sai.

Mõni aasta hiljem Jakob suri (1937). Talu jäi pidama perenaine Ann, vanaisa kasuema. Ega suhted eriti head polnud, seega ei olnud ka tagasiteed tallu. Hilisemad ajaloo keerdkäigud pillutasid õed-vennad omakorda laiali, mõned kolisid naaberküladesse, mõned kaugemale. Ann oma pärislastega sai tallinlaseks. Tallu jäi noorim vendadest Osvald. Temaga olid mu vanaisal päris head suhted siiski.

Korra käisime isegi meie perega seal külas, aga mina ei mäleta sellest käigust praktiliselt mitte midagi muud, kui ühte õhtust vaadet Peipsile. Ema küll on rääkinud, et vanatädi võttis just siis ahjust värskeltküpsetatud leivad välja, aga minul on selle koha peal must auk.

Mõned aastad hiljem olime just Tartu jõudnud, kui tuli teade, et vanavanaema Ann on surnud ja vaja matusele minna. Siis kuulsin mina tema olemasolust esimest korda üldse... Ema-isa käisid veel kiiruga Tallinnast mulle ja õele sobilikke riideid toomas.

Kogu aeg olen mäletanud, et ärasaatmine oli kodutalust ning ka peielaud sealsamas. Paljusid isapoolseid sugulasi nägin siis esimest ja viimast korda, vanaisa vendadega kohtusin veel vanaisa matustel.

Nüüd oli mul nädalavahetusel asja sinnakanti ning mõtlesin, et võiks ju talus ära käia ja vaadata, kas on veel kedagi alles. Osvald oli surnud mõned aastad tagasi, meilt keegi matusele ei läinud. Isa ei teadnud üldse, kas talugi enam on - kontaktid olid ju katkenud.

Lasin asja uurida ning selgus, et vanatädi veel täiesti elus, kuigi vanaks ja viletsaks jäänud. Elab talus kahekesi tütrega, kes on tema hooldaja.

Pühapäeval viis tee talust mööda ning põikasime sisse. Üllataval kombel teadis vanatädi kohe, kellega tegu, kui end tutvustasin. Tütar isegi mäletas meie kohtumist Anni matusel. Siis tuli välja ka see, et tegelikult oli matus paari kilomeetri kaugusel Jõeperas, mitte Parapalus, teise venna kodus.

Kohtumine oli küll lühike, kuna pidin veel Tartu bussile jõudma, aga üsna südamlik. Vahetasime telefoninumbreid ja leppisime kokku, et suvel lähen sinna natuke kauemaks.

Omamoodi kummaline oli, et kuigi oleme Osvaldi tütre Ritaga ühevanused, kuulume sugupuus eri põlvkondadesse. Vanatädi on viimane viienda põlve Tensonitest, Rita kuuendast põlvest üks nooremaid ja mina seitsmendast põlvest üks vanemaid. Minu lapselapsed omakorda on ühed esimesed üheksandast põlvest.

Praegused taluhooned on siiski pärit sellest ajast, kui mu vanaisa alles laps oli, esimese Eesti Vabariigi algusest. Tegelik põliskodu oli asunud sealsamas üle tee, kuid neid hooneid säilinud ei ole.

Talu saatus on lahtine. Kohapeal tööd ei ole ning noored on kõik mujale läinud. Ritagi ei teadnud, mida ta pärast ema lahkumist edasi tegema hakkab...

Reliikvia

2009-10-22T00:37:00.000+03:00

Mõned asjad omandavad erilise tähenduse alles aja kuludes või mingi kindla sündmusega seoses.

Pildil oleva viskipudeli sai mu isa kingituseks oma 25-dal sünnipäeval, kinkijaks meie lähisugulane Vladimir Beekman ja toodud on see mingilt välisreisilt. Pudel seisis viiskümmend aastat kapis, kunagi ei olnud piisavalt head põhjust selle avamiseks. Kevadel sai isa 75 ja ka see ei pannud kätt just selle pudeli järele sirutuma.

Kuid 3.oktoobril Vladimir suri ning kui ema teate sai, avasid nad pudeli ja võtsid pitsi tema mälestuseks. Täna aga sai mu ema 75 ning sel puhul korraldati koosviibimine väga kitsas ringis - ema, isa, meie õega ning Vladimiri abikaasa Aimeé. Just seesama viskipudel pandi lauale ning siis kuulsin minagi esimest korda selle loo.

Pool pudelit jäi veel järele ning ei oska arvata, mis põhjusel see pudel uuesti kapist välja võetud võiks saada....

Vanaisale mõeldes

2009-04-07T01:01:00.001+03:00

Täna, 7.aprillil, on minu vanaisa Martin Aalboki 110-s sünniaastapäev. Selleks puhuks otsisin välja temast kaks pilti. Esimesel on ta umbes 25-aastane, pilt on kingitud minu vanaemale kurameerimise ajal, tagaküljel on väga armas pühendus.

Teine pilt on tehtud mõni aasta hiljem ning loomulikult on tegu valehabemega. Vennad tegid mingit näitemängu vist ja "kaunistasid" end niiviisi. Olen näinud ka sellist pilti, kus neid habemikke lausa kolm peal on, aga see on paraku kaotsi läinud.

Vanaisast on varemgi juttu olnud, ei hakka kordama.

Maja lugu

2009-03-03T17:22:00.000+02:00

Olen kunagi kirjutanud, kuidas meie maatükk von Glehnilt ostetud sai. Aasta oli siis 1916 ja juba siis oli krundil olemas ka väike maja, kuhu vanaperenaine ka elama asus. Mingil kujul on see maja tänaseni alles ja seega võin öelda, et üks esimesi Nõmme maju, milles elan.

Alguses koosnes maja köögist ja kolmest väikesest toast. Peab ütlema, et tolle aja kohta lausa suur (tänaseks muidugi lootusetult väike). Ühes maja otsas oli kanakuut, millest hiljem ehitati ringi eraldi sissepääsuga kööktuba. Nüüdseks on see ülejäänud majaga ühendatud ning köögina teenib ta mind edasi.

Kahekümnendate aastate algul tuli perenaisel soov ehitada maja teise otsa veranda, mis samas muutus ka maja paraadsissepääsuks, polnud vaja enam köögi kaudu käia. Ega tollalgi tohtinud ümberehitusi projektita teha. Projekt tegelikult oli lihtne, joonisel oli näidatud olemasolev osa ning uus osa.

Järgnevad pildid on maja vaated kahekümnendate aastate lõpust. Tänavapoolsel vaatel on ilusti näha, et maja koosneb kolmest osast, keskel kõige vanem, madalam osa kööktuba ja teisel pool veranda (mille tänavapoolsesse külge paigutati ka kemmerg ja panipaik). Elektripost on ikka samas kohas. Kummaline on aga, et pole näha peaaegu posti kõrval kahe akna vahel kasvavat suurt kaske, järelikult istutati see veel hiljem. Samuti peaks olema veranda nurga juures võimas vaher, aga siis oli see veel päris tilluke. Tänaseks on see vaher ikka väga suur, sügisel jätkub lehti koristada nii meile kui naabritele.

Õuepoolsel vaatel on näha, et eeskoja kõrval on üks aken ning siis teine. Esimene on kunagise köögi aken. Kuuekümnendate aastate lõpus sai maja põhjalikult ümber ehitatud, köök muutus esikuks ning kahest väikesest toast sai üks suur, mistõttu neid aknaid enam pole, on suured aknad, üks õue ja kaks tänava poole. Maja ees söödab perenaine parasjagu oma kanakesi.

Pildil on näha ka kaks kaske. Esiplaanil olev on nüüdseks suur ja võimas, selle istutas minu vanavanaisa Jaan Peekmann üsna kohe pärast majaostu. Tagumist kaske enam pole, mina mäletan sellest ainult järgijäänud kuivanud tüügast, mis ühel ilusal päeval lihtsalt ümber kukkus, kui ma parasjagu selle külge kinnitatud võrkkiiges lesisin. Pildi paremas servas haruline puu on minu lapsepõlve suur pihlakas, selle murdis puruks 1968.a augustitorm. Praegu kasvab samal kohal väike tammeke, mis paarkümmend aastat tagasi ise tõrust kasvama oli läinud.

Ümberehituse üks põhjusi oli muidugi, et maja hakkas tasapisi lagunema ning ühel ilusal päeval kukkus osa tänavapoolsest seinast lihtsalt ära, ainult tapeet jäi püsti. Siis sai huvi pärast ära loetud - tapeedikihte oli kokku 27! Veel selgus huvitav asi, kuidas tegelikult Glehni tellitud saarlastest ehitusmehed töötasid. Nimelt oli vundamendiks laotud mõned kihid paekive, nende peale asetati talad, löödi põrand ning põrandale pandi otsapidi seinad toetuma.

Viimane kapitaalremont tehti seitsmekümnendate aastate teises pooles, siis lammutati vana köök ja veranda ning viidi tänavapoolne sein kõik ühele joonele. Kuid ega selle remondi kvaliteet just kiita ole, mõndagi oleks juba siis pidanud teisiti tegema.

Tasapisi saab üht-teist kohendatud, kuid ajad ja vajadused on muutunud ning üha enam saab selgeks, et kogu maja oleks mõistlik lammutada ning samale kohale uus ehitada. Piirangu seavad aga esiteks rahakott ning teiseks Nõmme ehitusmäärus, mis sugugi kõiki ideid ei soosi.

Üks leeripilt

2009-01-28T01:27:00.000+02:00

Pilt on tehtud Kose kiriku juures sügisel 1915 või 1916 ning üks leeripoistest on minu vanaisa Martin Albok. Tollal olid ju kombeks eraldi poiste- ja tüdrukuteleerid, poisid sügisel ja tüdrukud kevadel.

Kirikhärra istub keskel, poisid on enamjaolt lihtsates maavillastes ülikondades, aga kui hoolega vaadata, on näha, et mitmelgi (ilmselt siis jõukamate talude perepoegadel) paistab kuue alt ka uurikett.

Tegelikult peaksin ma saama järele vaadata täpse leeritamise kuupäeva, leeripüha laululeht ja leeritunnistus on ema juures muude vanade dokumentide seas alles ju, olen neid ise näinud ka.

Pilt on hullusti kannatada saanud ning on üldse ime, et ta säilinud on.

16-aastane vanaema

2008-11-10T02:00:00.000+02:00

See pilt oleks siia pidanud jõudma juba hingedepäeval, minu vanaema lahkumise päeval.

Pildil on ta 16-aastane. Isegi praeguste ilumallide järgi on ta üle keskmise ilus ju. Blondid loomulikud lokid (mis kunagi halliks ei läinudki), unistav silmavaade... Pikad juuksed on lehviga kuklasse kinni pandud, ära lõikas ta need mitu aastat hiljem.

Tegelikult oli see vanaemale suhteliselt raske aeg. Hoolimata lahtisest peast leidis tema isa, et tüdruklapse koolitamine end ära ei tasu ja gümnaasium tuli pooleli jätta. Mina igatahes mäletan, et matemaatikas oli vanaema vägagi andekas ja keeli oskas ta ka, paljudest muudest teadmistest rääkimata.

Aga pildi mõte on muus. Vanasti ei tehtud ju pilte väga sageli, pildistamine ja veel ateljees oli siiski eriline sündmus. Selleks puhuks tuli aega võtta ning isegi nii noore neiu fotost õhkub seletamatut väärikust.

Mul on ema juures veel üks pilt noorest vanaemast, võetud aasta hiljem ning koloreeritud. Selle tahan kindlasti endale ära tuua ja raami panna.

Hõissa pulmad!

2008-06-19T19:39:00.000+03:00

Täna 27 aastat tagasi olin mina Tallinna ja ilmselt ka kogu Eesti kõige ilusam tüdruk. Pruut ikkagi ja pruudid on alati ilusad. :P

Aga et see päev ka hästi välja kukuks, oli enne ikka kõvasti sebimist. Aasta oli ju 1981 ja ega poest suurt midagi saada olnud. Pruutpaaridele müüdi peoks vajalikku ainult perekonnaseisuametist saadud tõendi alusel eripoest ning paljudel asjadel oli limiit peal. Kleidiriiet ei saanudki, selle leidsime komisjonikauplusest. Valge küll, aga tollase moe kohaselt krimpleen. Kleidi õmbles valmis peigmehe tädi, üsna lihtsa lõikega. Räägitakse küll, et peigmees kleiti enne näha ei tohi, aga nägi ära ikka (ei tea, kas see ka edasise suhtes määrav oli?)

Igavene jama oli juuksuriga. Minu enda juuksur oli parasjagu titepuhkusel ning samas ateljees teised juuksurid keeldusid pruudisoengut tegemast. Pakuti, et keeraku ma ise kodus rullid sisse, eks nemad või pärast loori pähe kinnitada. No ei lähe mitte!

Tollases Tallinna Teenindusmajas pandi küll ilusasti aeg kirja, piisavalt vara, et jõuaks ka maniküürija ja kosmeetiku juurest läbi käia. Tegelik olukord aga oli selline, et kui pulmapäeva hommikul juuksurisse jõudsin, palus ta mul veel oodata - tal oli paar pruuti ees. Appi! Pärast tuli välja, et ma olin temale selle päeva seitsmes pruut, kellele soeng teha. Noh, maniküürija juures sai sel ooteajal kenasti ära käia, oli lahe vene tädike, kes küünelaki tooni ka kimbu värvi järgi sobitas.

Juuksuri juurde tagasi ja jälle ootama. Enne mind oli üks poisipeaga neiu, keda siis sättima hakati. Kell aga tiksus ja tiksus. Tagantjärele mõtlesin, et oleks pidanud ikka nõudma, et minu vööni juuksed enne ette võetaks, kuivamine ise juba võttis nii palju aega. Aga ükskord sai see soeng valmis ka. Registreerimiseni jäi pool tundi. Kosmeetikust ei tasunud enam unistadagi. Onupoeg, kes meile autojuhiks oli, kihutas mööda trammiteed Nõmme poole, õde otsis välja oma huulepulgad ja puudritoosid ning mina üritasin tagaistmel pisikese käsipeegli abil nägu pähe teha. Oi, aga pärast oli sugulastel pärimist, millise kosmeetiku juures ma käisin, nii loomulik olevat olnud.

Valdeku tänava perekonnaseisuosakonna ette jõudsime just siis, kui eelmine paar välja astus. Meid paluti kõrvalruumi, tädike võttis passid ja kadus. Õnneks oli seal suur peegel, sain selle ees veel autolakke kinni jäänud ning ühest kohast lahti läinud loori uuesti kinnitada.

Ja kutsutigi meid saali. Registreerimisest ei mäleta suurt muud, kui et mehe käsi sõrmuste panemise ajal värises nagu haavaleht. Õnnitlemised, pildistamised, nagu ikka.

Paraadfotosid läksime tegema Kreutzwaldi tänava ateljeese, kus samuti mitu paari ees ootamas. Edasi tahtsime minna Piritale lõunat sööma, kuid nagu kiuste - kinni. Midagi muud ei tulnud ka pähe, ega siis tollal neid söögikohti Tallinnas nii palju olnud. Lõpuks maandusime mu vanemate korteris (nemad olid peopaika ette valmistamas), õde otsis külmkapist viinereid ja midagi kõrvale, näksisime siis niisama ja tegime aega parajaks. Mees harjutas veel valsisamme. Seda peab küll ütlema, et ega ta mingi tantsulõvi polnud ja mu varbad said alati kannatada kui temaga tantsima pidin.

Peopaika otsustasime laekuda alles siis kui rahvas juba kohal on ning tegime veel suure ringi, et tagantkaudu ligi pääseda. Tore oli vaadata küll, kuidas kõik kaelad õieli suure tee poole piidlesid ning parasjagu ehmatasid, kui onupoeg äkki hoopis nende selja taga signaali andis.

Pidu oli üsna tollaste tavade kohane. Kokkuleppel pulmavanaga olid ära jäetud kõik puudelõhkumised ja titemähkimised, tegevust jätkus sellegipoolest. Pulmavana oli juba enne öelnud, et tema hoiab meil kasti viina kokku ning nii läkski - kuna peale esimest kolme pitsi keegi enam klaasitõstmiseks ettepanekut ei teinud, ei tulnud kellelgi meeldegi, et võiks vahepeal juua ka. Kuigi - see kokkuhoitud viin joodi järgmisel päeval mehe koolivendade poolt ikkagi ära.

Pärast pruudipärja mahamängimist ning tordisöömist meie lahkusime, läksime koju kingitusi avama (seegi oli pulmavana soovitus, et kingitusi peomajas ei avataks). Mida tollal kingiti? Ikka seda, mida saada oli - paar kella, kohviserviis, voodipesu. Sugulased panid rahad kokku, et me saaksime värviteleka osta (just niipalju kokku saadigi kui see maksis) ning onupoeg tegi sihtotstarbelise annetuse tolmuimeja heaks.

Magama saime vastu hommikut, keskpäeval aga ärkasid teises majas ööbinud külalised ning järelpidu kestis praktiliselt pühapäeva õhtuni (pidu ise oli ju reedel).

Tagantjärele mõeldes oli see siiski ilus päev kõigile viperustele vaatamata...

Vanatädi Liisa

2008-06-14T22:23:00.000+03:00

14.juunil 1959 lahkus minu vanaema õde, minu vanatädi Alice Vain ehk tädi Liisa, nagu teda pereringis hüüti.

Sündis ta 1904 Peningil mõisamoonaka Jaan Peekmanni peres teise lapsena. Umbes 1912 kolis pere Tallinna. Siin käis tüdruk koolis ning tutvus noore politseiniku Martin Albokiga. Kuramaažist paraku asja ei saanud, sest noorem õde, minu vanaema siis, lõi peigmehe üle. Aastaid hiljem abiellus Liisa Voldemar Vainiga, kuid lapsi neil polnud.

Elatist teenis Liisa teadaolevalt õmblejana, senini on alles tema 1932 ostetud õmblusmasin Singer (millega minagi veel oma laste riided valmis õmblesin) ja minul kapis mitmed tema poolt sellel masinal tikitud linikud.

Mees jäi sõjakeerises kadunuks ning mõni aasta pärast sõda kolis Liisa oma korterist Luha tänavalt Nõmmele õe ja ema juurde. Kuid see teda ei päästnud. Keegi tollastest naabritest kaebas miilitsasse, et Liisa kojakapis oli olnud Hitleri pilt. Sellest piisas, et Liisa 1950 arreteerida ja kümneks aastaks Siberisse saata. Asumiskohaks määrati Irkutski oblasti Taišeti linn. 1955 kukkus Liisale metsatöödel palk peale ning 1956 kevadtalvel tunnistati ta invaliidiks ning lubati koju tagasi.

Paar aastat sai Liisa veel kodus olla ja toimetada, kui jäi insuldi tagajärjel päris voodihaigeks. Mina teda nii ainult mäletangi - voodis lebavana ja suurte silmadega vaatavana. Rääkida ta minu mäletamist mööda enam ei saanud. Samas toas teises voodis lebas tema ema, minu vanavanaema Marie Peekmann.

1959 kevad oli peres kiire aeg - haiged tahtsid põetamist, mind oli vaja hoida ning ema tegi TPI lõputööd ja viimaseid eksameid. Samal ajal aeti ka pabereid, et Liisat rehabiliteerituks tunnistada, talle pension taotleda ning ravile saata. Paraku sai 14.juunil Liisa jõud otsa.

Matuseid ma ei mäleta, küll aga mäletan, kuidas käsikäruga kirst toodi ning kuidas toas oli palju inimesi, kes Liisa voodi (või oli ta siis juba kirstus?) ümber venivate häältega laulsid. Mind saadeti ruttu toast välja õue mängima.

Kolm nädalat hiljem suri ka vanavanaema. Ja veel nädal hiljem tuli kiri, milles teatati Liisa täielikust rehabiliteerimisest, pensioni määramisest ja võimalusest haiglaravile pääseda. Kahjuks liiga hilja...

Kinganostalgia

2008-06-07T00:58:00.001+03:00

Käisime tütrega täna endile suvekingi otsimas. Oli, igasuguse tegumoega, igat värvi. Päris raske valida. Aga kui seal poes ringi vaatasin, tuletasid mõnedki kingad meelde neid, mida aastaid tagasi kandsid minu ema ja vanaema. Mood on ringiga tagasi jõudnud.

Esmalt madala kontsaga helesinised, pealsed punutud, pandlaga kannarihm, varbaots lahti. Just niisuguseid mäletan oma vanaema kandnud olevat, värv ainult oli teine - temal olid beezid. Tundusid teised päris mugavad, aga tänan, ei - ma olen siiski veel noorem kui vanaema tollal.

Üsna palju oli tikk-kontsa ja terava ninaga mudeleid. Selliseid kandis minu ema. Mäletan, kuidas mina imestasin - kuidas niisugustega käia saab, konts jääb ju igale poole kinni! Eks ta jäi ka. Suvel palavaga, kui asfalt sulas, oli tänav tihedalt pisikesi augukesi täis pikitud - kontsajäljed...

Tegelikult jäid mulle endale poes silma ka väga kenad tikk-kontsaga rihmikud. Värv oleks igati sobinud mu uue seelikuga, aga praktiline meel sai võitu - Tallinna vanalinnas nendega kiiresti edasi liikuda on võimatu.

Koduteel tuletasin meelde, milliste kingadega aastate jooksul käidud on. Eks neid ole muidugi palju olnud, aga mõned on eriliselt meelde jäänud.

Väga armsad tänavakingad tõi isa mulle Tšehhimaalt. Inglise toodang, pruunid, paeltega, pehme voodriga, tollaste Kommunaari kottadega ei andnud võrreldagi. Ega neid mulle päris igapäevaseks trööpamiseks lubatudki, nendega sai ainult eriti olulisi linnaskäike ette võtta.

Ühed suvised rihmikud on eriliselt meelde jäänud. Importkaup, ema kuskilt tuvuse kaudu sai. Tänapäeva mõistes mitte midagi erilist, materjaliks midagi vahariidetaolist, halli ruudumustriga. Paraja kõrgusega konts ka all. Aga minule need meeldisid ja olid ka väga mugavad. Mitu aastat sai nendega käidud. Ajad olid ka muidugi teised, ei saanud igaks hooajaks uusi jalatseid osta ja ega polnudki suurt midagi osta.

Kui tuli platvormkingade mood, olid poodides pikad sabad ja ega mul õnnestunudki kohe löögile saada. Vanemad inimesed veel seletasid, et niisugused kingad on väga koledad, ebamugavad ja jalale lausa kahjulikud. Ei tulnud pähegi neid kuulata. Ja ühel päeval naeratas õnn mullegi - laekusin poest uhiuute Kommunaari platvormkingadega. Isa veel noris: "Noh, topid omale ka kabjad alla?" Aga need olid ühed mugavamad kingad, mis mul kunagi olnud on! Kommunaari kiruti ja asja eest. Kuid tolle mudeli loojad olid kiitust väärt. Kontsa ja platvormi kõrgus olid sobivalt valitud, materjaliks valatud polüuretaan (mis tegi kinga väga kergeks), moekas "buldoginina" ja värv oli ka ilus tumeroheline. Kandsin neid aastaid, isegi üks 15 km metsarännak tuli nendega ette võtta. Ei olnud jalad väsinud, ei hakanud hõõruma ega midagi.

Puukotad. Needki tõi isa mulle ühelt välisreisilt. Ega talle endale need tegelikult meeldinud, aga mood nõuab ju ohvreid. Mina olin muidugi vaimustuses ning kandsin neid rõõmuga. Kui juba päris lagunema hakkasid, aitasid veel koduõues ringilaskmiseks küll.

Ja minu pruudikingad - valged peene kontsaga Tšehhi rihmikud! Tõendiga saadud, ainus paar, mille number sobis. Teadagi oskasin ma kontsapidi jalapühkimisresti vahele kinni jääda ning oma pruudiloorile astusin ka augu sisse. Need kingad on mul senini alles ning nagu avastasin - jälle moes.

Aga selleks suveks ostsin kõrge kontsaga pruunid rihmikud. Mitte päris tikk-kontsaga, vaid sellised, mis vanalinnas munakivide vahele kinni ei jää.

Emad ja tütred

2008-05-02T01:25:00.001+03:00

Vahel on hea vanu pilte vaadata, eriti kui on tegemist laste piltidega. Siis võrdled neid eri perioodidel võetud klõpse ja imestad, kui palju nad ikkagi muutunud on. Ning on paljud jooned, mis kujunevad välja juba varases lapsepõlves. Siis tulevad lapselapsed ja hakkad omakorda nendes otsima samu jooni. Öeldagu mistahes, aga teatud asjad kanduvad edasi.

Panen siia oma tütarde Eve ja Kaja pildid, kui nad olid 3-4 aastased ning võrdluseks omakorda nende tütred Vuokko ja Louise samas vanuses. On ju sarnased?

Ainult võrrelda tuleb ristamisi, sest ülemisel pildil on vanem tütar vasakul, alumisel tema tütar omakorda paremal.

"Moerolt" maha jäänud...

2008-04-27T21:06:00.002+03:00

Kui 1944.a septembrikuus poleks üks Tartust pärit politseiniku perekond "Moerolt" maha jäänud, kes teab, kas mind siin blogimas olekski. Aga sellesse peresse kuulusid minu isapoolsed vanavanemad, isa ja tema õde.

Täna on isa sünnipäev. 27.aprillil 1934 sündis Piirissaarel Parapalu küla endise talupärija ja teenijatüdruku perre poisslaps, kes sai nimeks Hans. Miks endise talupärija? Aga sellepärast, et tema isa, minu vanavanaisa Jakob Tensoni meelest ei olnud perepoja ja teenijatüdruku liit sugugi mitte seisusekohane ning karistuseks jättis ta vanima poja lihtsalt talust ilma ning lõi kodunt välja. Mõnda aega pesitseski noorpaar siis Piirissaarel nooriku vanematekodus. Sealt viis tee Tartusse, kus vanaisa sai tööd jõepolitseis.

1944 oli segane aasta, korduvalt tuli elukohta vahetada ning lõpuks antigi käsk evakueeruda Saksamaale. Kui pere Tallinna jõudis, lehvis Pika Hermanni tornis juba sini-must-valge. Sakslased olid peaaegu kõik juba lahkunud, venelased veel tulemata.

Et vanaisa oli ka autojuht, oli tal asjaajamisi ning kui pere lõpuks Miinisadamasse jõudis, oli "Moero" just läinud. Vanaisal hea meel - laev läinud, lähme koju tagasi. Aga kus sellega - üks väiksem laev oli veel minemata ja sellele tuli siiski asuda. Konvoiks oli veel üheksa pisemat laeva. Merel korjati üles "Moerolt" pääsenuid ning sõit läks Saksamaa poole edasi. Koju tagasi jõuti alles kahe aasta pärast, vanaisa veelgi hiljem, kuna temale sai saatuslikuks kunagine Kaitseliidus olek - otse piiril võeti kinni ja saadeti Usbekistani laagrisse. Imelikul kombel oli ta juba aasta pärast kodus.

Isa aga hakkas vahelejäänud kooliaastaid tasa tegema, tuli Tallinna, kohtus minu emaga, töötas mitmes kohas ning naudib nüüd pensionäri vaba elu.

See pilt on tehtud isa 40.-ndal sünnipäeval tema kabinetis.

Need vallatud lokid...

2008-04-20T01:35:00.001+03:00

Mul on eluaeg juustega häda olnud - nii kanged ja kiuslikud, et ühtegi soengut pidada ei taha. Sirged pealekauba. Õel seevastu on pehmed, hoiavad lokki ja tal pole vaja muud, kui natuke kammiga siluda, kergelt koolutada ja soeng missugune. Eks need lokkis juuksed ongi meie peres blondide rida - vanaemal olid laines juuksed, emal hoidsid lokki (kuigi pärast esimesi poldilokke kadus oma lokk ära).

Sai vahepeal ka keemilisi lokke tehtud, kuid siis oli parukas peas nagu neegrimammil.

Õe pulmadeks tegi aga juuksur mu vööni juustest tõeliselt korraliku lokisoengu. Kuna fotograaf jäi täpselt koduteele - omaaegne legendaarne Kõvera tänava fotoäri - siis ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja lasin selle soengu ka järeltulevatele põlvedele jäädvustada.

Pildid pärit aastast 1982, blond siis õde ja brünett mina.

Brasiiliast õnne otsimas

2008-04-19T01:05:00.000+03:00

Eelmise sajandi kahekümnendatel rändas eestlasi Brasiiliasse õnne otsima üsna palju. Ei jäänud meiegi suguselts sellest puutumata. Nii läks sinna ka üks mu vanavanaisa Mart Aalboki vennapoegadest, kuid keegi ei mäleta enam, millise venna millise pojaga just tegu oli. Mõnda aega peeti sugulastega kirjavahetust ja saadeti piltegi.

Sellel pildil olevad täiskasvanud on kindlasti veel Eestis sündinud ja vanem poeg arvatavasti ka.

Kaunitar pildil peaks olema vanema poja naine, juba kohalik. Kahjuks ei õnnestunud tema eesnime välja peilida.

Siin aga on nende tütar Marlene.

Sõda tuli peale ja kirjavahetus katkes. Hiljem ei ole õnnestunud kaugeid sugulasi enam üles otsida, kuid pole sugugi võimatu, et mõni Albok elab Brasiilias tänase päevani, kahtlane küll, kas ta enam eesti keelt oskab või üldse mäletab, et juured siitmaalt on.

Politseiniku mälestuseks

2008-04-07T22:58:00.000+03:00

Täna oleks minu vanaisa sünnipäev. Aastaid saime sel päeval ainult kodus küünla süüdata ja temale mõelda. Nüüd aga on koht, kuhu lilled ja küünlad viia.

Paar nädalat tagasi olime mõnede sugulastega koos. Siis tuli muu hulgas juttu ka vanaisast ning äkki ütles onupoja naine, et juhtus korra telekast nägema politsei aastapäevale pühendatud tseremooniat mingi mälestusmärgi juures, kus oli ka vanaisa nimi. Mida?! Meie perest ei teadnud keegi sellest üldse midagi.

Otsustasime onupojaga sealsamas, et uurime koha välja ja käime ära. Polnud raske arvata, et see peab olema Rahumäe kalmistul. Täpset asukohta me aga ei teadnud ning kalmistu kaardil internetis seda ka ei ole. Tänu ühele ametivennale sain aga korralikud juhtnöörid, kust otsida.

Täna siis oligi põhjust see käik ette võtta. Ilm oli kehv ning fotode kvaliteet pole seepärast suurem asi. Selgelt on aga näha, et nimi Mardo Alurand on sel sambal tõepoolest olemas.

Minu lapsepõlve tähtsaim inimene

2008-03-19T00:43:00.004+02:00

oli minu onu Hubert Alurand.

Tema surm 17.märtsil 1974 oli mu elu esimene suur kaotus.

Hubert sündis Tallinnas 3.novembril 1925. Koolis käis Hiiu algkoolis ja Nõmme Gümnaasiumis. Kõik klassid lõpetas kiituskirjaga. Gümnaasiumi aga lõpetada ei tahtnud, kuna ladina ja kreeka keel eriti ei huvitanud, selle asemel läks hoopis Tallinna Tehnikumi (hilisem Polütehnikum).

Sõja ajal viis tee Soome, JR-200 ridadesse, sealt veel Tartu rindele. Pärast sõja lõppu õnnestus õpinguid jätkata. Punaarmeesse mobiliseerimisest päästis see, et kooliajal oli olnud praktikal Volta tehases, praktikadokumentides töötamise lõpuaega kirjas ei olnud ja sai öelda, et oli kogu sõjaaja seal töötanud. See omakorda päästis ka teiste soomepoiste saatusest, Soome sõjaväe asemel läks kirja lennuväe abiteenistus. Tehnikumi lõpetas cum laude ning pääses seetõttu kohe edasi õppima TPI-sse.

Samasse aega mahtus ka abiellumine ja pere loomine. Tütar paraku suri mõned päevad pärast sündimist, poeg sündis mitu aastat hiljem. Pere lagunes veidi enne minu sündi ning Hubert kolis tagasi Nõmmele oma vanematekoju.

Kuna Hubertit poja kasvatamises osaleda ei lastud, sain mina endale kõik selle hoole ja armastuse, mis oli pojale määratud. Küll anti mulle lugemiseks häid raamatuid, küll sain nõu ja abi koolitöödes. Mind hämmastas alati, et onu ei pidanud ühtegi matemaatika- või füüsikavalemit kusagilt järele vaatama, kõik olid tal peas. Seletas ta rahulikult ja järjekindlalt, kui vaja, tegi puust ja punaseks. Sama kehtis inglise ja soome keele kohta. Kõik oma baasteadmised nendest keeltest sain onult.

Veel on meeles pedantne korralikkus. Inseneri töövahendite hulka kuulus tollal ju hulk pliiatseid (mis olid alati nõelteravad ja pikkuse järgi karbis), sirklid ja joonlauad. Sahtlid olid piinlikus korras. Puude saagimiseks oli lausa mõõdupulk, isegi sentimeetrine klotsike saeti otsast maha, et puuriit sile ja sirge oleks. Kuskilt välja tõmmatud naelad kopsis ta alati sirgeks ja pani tallele.

Sõbralikkus ja huumorimeel - iga asja kohta oli mõni mõnus ütlemine või anekdoot. Tohutu lugemus ja äärmiselt lai silmaring.

Aga kummaline on, et kuigi onu oli elektriinsener, ei parandanud ta kodus kunagi elektririistu. Juhtmete jätkamised, tinutamised ja jootmised õppisin ma mujalt. Autojuhtimist onu ka kunagi ära ei õppinud.

Neljakümneaastasena haigestus Hubert südamereumasse. Algasid aastad tablettide ja haiglaskäikudega. Mitugi korda vajasime lausa kiirabi. Tabletid muutusid järjest tugevamateks. Aga optimism ja elurõõm säilisid.

Kaheksa aastat hiljem - viimane haiglasseminek oli plaaniline, 1974 jaanuari lõpus. Kui mu isa autoga kohale jõudis, jäi meil onuga marjaasipartii pooleli. Panime kaardid kokku, et siis kui koju saab, mängime lõpuni. See kaardipakk seisis mul hiljem aastaid veel puutumatuna...

17.märts 1974 oli pühapäev. Kuna eelmisel päeval oli onul päris hea olla ja minul vaja esmaspäevaseks füüsika kontrolltööks õppida, siis ma vanaemaga haiglasse kaasa ei läinud. Mind ei pannud muretsema ka see, et vanaema kuidagi kauaks jäi - Nõmme haigla kodu lähedal, väike ja sõbralik, küllap jäi lobisema. Siis kuulsin auto häält, vaatasin välja - vanaema ei tulegi üksi, vaid koos minu vanematega. Keegi ei pidanud mulle midagi ütlemagi... See on ka ainus kord elus, mil ma kokku olen kukkunud.

Matusepäeval oli väike Hiiu kalmistu paksult rahvast täis - sugulased, kooli- ja töökaaslased...

Sel päeval sain endale ka vanema venna. Onupoeg, keda ma aastaid näinud polnud, oli matusekutse siiski kätte saanud. Kirstu ääres seisime kõrvuti ning hiljem hakkas jutt kohe klappima. Temas on palju oma isaga sarnaseid jooni. Aga onu ilusad helesinised silmad pärandusid mu nooremale tütrele.

Ämmaemand on kinni....

2008-02-16T00:52:00.004+02:00

.... ärge veel sünnitama hakake!

Just nii öeldi mu emale mõni tund vähem kui 47 aastat tagasi Mai tänava sünnitusmajas, kui ta mu õe järele läks.

Minu õe sündimise lugu on mõnes mõttes nii anekdootlik, et seda räägitakse meie peres ikka ja jälle uuesti.

Kõigepealt määras arst sünnituse tähtaja kolm nädalat hilisemaks kui õigus, põhjendusega, et kõht on ju nii väike, pole siin kiiret kuskile. Tol ajal aga oli kolme nädala dekreedirahade kaotus ikka oluline põnts, rääkimata sellest, et puhkusele ei saanud õigel ajal jääda. Keemialabor pole rasedale sugugi parim töökoht.

Sündimisega läks õel ka kiireks. 15. veebruaril veidi enne keskööd andis ta korraga ägedalt oma tulekust teada ning kuigi sünnitusmajani oleks kodunt olnud vaid paarkümmend minutit jalutada, pidi isa siiski jooksma peatusest taksot võtma - emast kõndijat poleks olnud.

Vastuvõtutoas öeldi isale kohe, et ärgu veel koju mingu, saab kohe lapse soo teada. Ning kui ema siis sünnitustuppa hakati viima, tuli õde koridoris vastu ning ütleski: "Oodake veel sünnitamisega, ämmaemand on praegu kinni!"

Polnud siin oodata midagi, 16. veebruaril 1961 kell 00.30 oli üks tüdruklaps ilmas juures.

Majaostu dokustaadid

2008-02-13T22:25:00.005+02:00

1916 detsembris ostis mu vanavanatädi Maali Kruusmägi Nikolai von Glehnilt Nõmme serva lapi maad. Hinnaks oli 700 kuldrubla, millest kohe tuli sisse maksta 40, ülejäänu tasuda osade kaupa.

Ostu-müügi leping oli tollase aja kohaselt vene keeles.

Huvitavad nüansid muidugi ka: puid tohtis krundilt maha võtta ainult ehituse aluselt pinnalt ning iga mahavõetud puu asemele tuli uus istutada. Samuti määrati, et välikäimla, solgiauk (või prügihunnik, ei saanud täpselt aru) ja seasulg ei tohi olla naabri krundile lähemal kui kaks jalga.

Dokumendi tagaküljel on veel eestikeelne tekst aastast 1918, mis kinnitab, et kogu ostusumma on tasutud ja kinnistul ei ole võlga.
Kuna Maali mees hukkus Esimeses maailmasõjas ning lapsi tal ei olnud, müüs ta 1928 krundi edasi minu vanaisale Martin Aalbokile, tingimusel, et saab ise majja elama jääda. Seal elas ta kuni surmani 1948.

Tädi Anni

2008-02-09T16:32:00.000+02:00

Tallinnas, Vabaduse puiestee ja Valdeku tänava nurgal on kohvik Tädi Anni juures. Iga kord, kui sealt mööda juhtun sõitma, tuleb nostalgiline meeleolu. Minul nimelt oli päris oma tädi Anni - minu ja mu ema ühine ristiema. Täna oleks tema sünnipäev. Sündis ta 9.02.1902.

Anna Peekmann, sündinud Sattelberg, oli mu vanaema vanema venna Rudolf-Johannese naine, minule seega vanatädi. Pärit oli ta Narvast ning nagu ta ise ütles, ei teadnud ta ise ka täpselt, milline rahvus passi kirjutada: isa saksa ja vene verd, ema eestlanna (ka vist ainult poolenisti).

Keeruka ja kireva elukäiguga inimene oli. Algul elas pere Narvas, mõne aasta pärast koliti Tallinna, kus mees taksot sõitis. Sõja algul mobiliseeriti mees Punaarmeesse (seal ta kadunuks jäi), ise evakueerus ta pojaga Leningradi, elas üle Leningradi blokaadi, selle lõppedes kaalus vaevalt 39 kilo. Mõni aasta hiljem tuli koos pojaga tagasi Tallinna, töötas aastaid tubakavabrikus, koolitas poega.

Mina mäletan teda juba priskemat sorti vanaprouana, kes imehästi süüa tegi, õpetas mind seeni tundma, rääkis lugusid ja kellega oli ütlemata tore aega veeta. Käisin tal alati heameelega külas.

Üks huvitav kild on meeles veel: kord ütles tädi Anni, kui vanadusest ja surmast rääkisime, et kõige parem oleks surra oma voodis une pealt, ei mingit pikka põdemist. 75 aasta vanuselt sai tädi Anni teise insuldi. Mõned päevad hiljem ta just öösel une pealt surigi. Kui matustel sellest rääkisin, ütlesid sugulased, et oli ikka kange naine küll - elas kuidas tahtis ja suri kuidas tahtis.

Pildil on ta koos poeg Vladimiriga, kes Eesti elus päris olulist rolli on mänginud.

Pioneerilaagritest

2008-02-03T22:57:00.000+02:00

Andrus korra kirjutas pioneerilaagritest ning tuli välja, et me oleme eri aegadel samas laagris olnud.

Minu esimene pioneerilaagrikogemus pärineb aga Palmsest. Just sellessamas Palmse mõisahoones (mis tollal oli küll restaureerimata ja nägi õige väsinud välja), oligi laager. Kuna klassikaaslased olid rääkinud, kui tore neil ikka oli olnud, ootasin minagi mõnusat suve. Pettumus oli üsna suur.

Esiteks juba seesama mõisahoone - läbikäidavad suured magamisruumid, 12-20 last ühes toas. Tõsi küll, teisel pool oli ka paar väiksemat tuba ja kuna sealt üks tüdruk poole laagri pealt lahkus, õnnestus mul ümber kolida. Siis oli juba talutavam. Aga terves majas polnud ühtki WC-d (need asusid aia ääres sauna kõrval) ja ööseks pandi välisuks lukku. Koridori lõpus kamorkas olid põrandapesuämbrid ja võite arvata, millised need hommikuks olid.

Teiseks - rühmades olid eesti ja vene lapsed segamini, kasvatajad aga enamuses üsna umbkeelsed. Otsi siis tõlki kui midagi vaja rääkida!

Ujumiskohta läheduses ei olnud, ühel korral viidi meid bussidega Võsu randa ja siis ka kasvatajad hädaldasid, et vesi liiga külm, vette ikka ei saa.

Ainuke asi, mis mulle Palmses meeldis, oli suur kiik, millega julgemad ka üle võlli ajasid. Sai isegi ära proovitud ja vahva oli.

Järgmised suved veetsin juba Valgemetsas. See oli hoopis teistsugune laager ja hoopis toredamad kasvatajad ka.

Esimesel aastal sattusin kohe lipuväljaku kõrvale majja. Hommikune lipuheiskamine oli peaaegu ainus koht, kus pidi kaelarätt kaelas olema ja muidugi rühmapildile tuli ka pidulikus vormis jääda. Lipuheiskajateks olid tavaliselt sünnipäevalapsed. Minule seda au osaks ei saanud, kuna minu sünnipäev oli nagu kiuste paar päeva pärast vahetuse lõppu.

Teisel aastal vedas rohkem, pääsesin jõekaldal oleva kahekorruselise maja teisele korrusele.Väikesed katusealused toad olid tunduvalt mõnusamad.

Laagriellu kuulusid kindlasti matk Taevaskotta ja Nõiamaja juurde.

Loomulikult olid oodatud rühmadevahelised võistlused ning öine häire (mis oli juba ette teada, et toimub viimasel ööl ja loomulikult keegi siis magama ei läinud). Ujuda sai basseinis, ujumislauad ja rõngad kuulusid kohustusliku varustuse hulka.

Laagris töötas ka hulk huviringe. Mina osalesin fotoringis ja aastaid hiljem keskkoolis avastasin, et üks klassiõdedest oli just eelmises vahetuses olnud ning tema fotod näituselt olid mulle meelde jäänud, seepärast ka nimi tuttav.

Valgemetsast leidsin ka hea sõbranna, kellega veel aastaid kirjavahetust pidasime ja suhtlesime, alles siis kui mõlemad abiellusime ja pered lõime, kadus kontakt ära. Sellest on mul küll kahju.

Peekmannide juured

2008-02-01T19:22:00.001+02:00

Minu vanavanavanemad Jaan Peekmann ja Marie Rebase laulatati 29.mail 1898 Harju-Jaani kirikus. Jaan oli pärit sealtsamast lähedalt Peningi mõisast, oli mõisamoonakas. Teada on, et tema isa Jaan teenis 25 aastat Vene kroonut ning tõi Krimmi sõjast ka Georgi risti. Marie aga pärines Kuusalu kandist.

Peresse sündis neli last, vanuse järjekorras Rudolf-Johannes (kes hiljem muutis eesnime Jevgeniks), Alice-Johanna, Anette-Marie (minu emapoolne vanaema) ja Alfred (kes muutis perekonnanime 1936 Pikkmaks).

1910 kolis perekond Tallinna. Jaan teenis elatist veovoorimehena, vedas tellimisel kraamikoormaid. Kui Jaani õde Amalie-Katarina Nõmmele maja ostis, istutas Jaan sinna õuele noore kase, sellesama, mille ümber meil sügisel suur kassisaaga käis. Kolmekümnendatel aastatel kolisid ka Jaan ja Marie Nõmmele. Jaan oli hea puutöömeister, valmistas mitmesuguseid koduseid tarberiistu. Marie oli ja jäi tolle aja tavade kohaselt koduperenaiseks. Jaan suri maovähki 1940.

Oma vanavanaema Mariet ma kuigivõrd isegi mäletan, kuigi siis oli ta juba päris voodihaige - astma ja veel mingid tõved. Igatahes hapnikupatju tassiti talle apteegist üle päeva. Aga kui ma päris pisike olin, olevat ta armastanud mind enda voodile võtta ja laulnud mulle. Imelik on see, et kui ma hiljem mõnda laulu kuulsin ja imestasin, et see mulle tuttav on, siis öeldi, et vanavanaema repertuaarist. Samal kuul, kui vanavanaema suri, sain mina kolmeseks.

Maetud on nad mõlemad Hiiu-Rahu kalmistule.

Lisatud pildid on võetud 1922 Tallinnas.

Tensonite suguvõsast

2008-01-28T23:35:00.000+02:00

Veidi ka isapoolsest suguvõsast.

Esimesed teated Tensonitest pärinevad aastaist 1770-1780. Siis oli teada Meeksi valla Parapalu külast kaks venda, kellest kogu suur suguvõsa on alguse saanud. Minu isa kuulub vanemasse harusse, kuus põlve järjest on olnud pere vanim laps poeg, alles mina katkestasin selle järjepidevuse.

Aastail 1980-1983 tegi suure suguvõsauurimuse Eduard Tuulsemäe, kes kogus kokku andmed kaheksa põlve Tensonite kohta, kusjuures alates neljandast põlvkonnast on olemas andmed ainult vanema haru kohta. Noorem haru hargnes nii laiali, paljud rändasid välja Venemaale ja mujale ning ta ei suutnud enam nende jälgi leida.

1936 nimede eestistamise laine ei läinud ka sellest suguvõsast jälgi jätmata mööda, küll võeti uueks nimeks Tuulsemäe, küll Ojaveski, üks mu vanaisa vendadest muutus Taimreks. Kuid ka praegu elab peamiselt Mehikoorma ja Räpina ümbruses hulgaliselt Tensoneid.

Samas, mõned selle perekonnanime kandjad on teada ka Tallinnas (lisaks meie perele) ja Pärnus, kuid suguvõsa nimekirjas neid pole. Ilmselt on tegu noorema haru järeltulijatega.

Päris huvitav on aga see, et kui otsisin Googlest selle nimega seotud pilti, oli enamus pilte elektrikitarridest, mõned ka spordirõivastest (Rootsis), aga ka Jaapanist ja Hiinast.

Eriti haruldane pilt

2008-01-26T15:45:00.000+02:00

Öde pahandab, et ma pole midagi kirjutanud meie isapoolsest suguvõsast. Probleem on lihtsalt selles, et selle poolega on meil kontaktid harvemad ja ei tea nende minevikust kuigi palju.

Aga jõulude järel vana albumit sirvides jäi mulle näppu pilt, mida ma kunagi enne näinud pole. Sellel on siis minu vanaisa Elmar Tenson perega. Haruldaseks teeb pildi see, et vanaisa on mundris. Pilt on võetud 1943 või 1944 Tartus.

Enne sõda töötas vanaisa Tartus jõepolitseinikuna. Tema peamiseks ülesandeks oli hoolitseda poide korrasoleku eest. Sõja ajal tõusis vanaisa sadamakapteniks, vastutades selle eest, et laeva- ja paadiliiklus Emajõel ja Peipsil toimiks. Rinnas olev märk aga on Kaitseliidu teenetemärk.

Pärast sõda lõikas vanaema kõikidelt piltidelt mundris vanaisa välja - ei teadnud ju, milliseid järeldusi juhuslik nägija oleks võinud teha. Siin nähtav pilt säilis ainult seetõttu, et oli kingitud vanaema õele, kes selle alles hoidis ja aastaid hiljem mu isale tagastas. Pildi tagaküljel on isegi pühendus.

Uusmaasaaja lugu

2008-01-14T23:40:00.000+02:00

Pildil on üks mu vanaisa noorematest vendadest, Mihail Aalbok. Sündis ta 1903 ning 1936 võttis endale uueks nimeks Heldur Viljur. Kuna talu pidas pärast isa surma 1918 vanem vend Eduard, tuli temal end elatada juhutöödega ja sulasena. 1937 ta abiellus. 1940 andis uus võim ka temale tüki maad, ikka samas Kose vallas, kust pere pärit.

Heldur oli muuhulgas ka suur külaaktivist ja tänu maa saamisele uue võimu poolehoidja. See talle saatuslikuks saigi - 1941, pärast sakslaste sissetulekut tapeti nad naisega mõlemad. Ega tapjateks olnud sakslased, ikka omad eesti mehed. Haud ja täpne surma aeg on teadmata.

Haruldane pilt

2008-01-14T00:48:00.000+02:00

Kurtsin mõni aeg tagasi, et ma pole kunagi näinud oma emapoolse vanaisa Mardo Aluranna pilti, milles ta oleks politseimundris. Tuli välja, et selline pilt on siiski olemas!

Aga pilt ei pärine meie endi perekonna arhiivist. Meieni jõudis see üsna kummalist teed pidi.

Nimelt oli ema kunagine kolleeg mu vanaisa ühe venna, Johannese ehk Muti Juhani naise Liide sugulane. Ema ei mäletanud täpselt, kas oli Liide vennatütar või midagi sellesarnast. Nendel aga oli maja pööningul vanade piltide hulgas olnud see pilt. Ja ime küll, pilt oli seniajani säilinud ja kolleeg tõi selle mu emale.

Mina nägin seda pilti täna esimest korda.

Juudiheeringas

2008-01-11T01:55:00.000+02:00

Veel üks retsept vanaema varamust.

Meie peres kandis see roog nimetust juudiheeringas ning tegema õpetas seda minu ja mu ema ühine ristiema tädi Anni - minu vanaema vennanaine. Pärit on see aga juudi köögist ning kuulus koššertoiduna hanukka menüüsse, nagu ma hiljem selgeks olen saanud.

2 puhastatud soolaheeringat

1 keskmine sibul

1 hapu õun

4 viilu kuivatatud saia - leotada ja tahkeks pigistada

Kõik see kraam tuli ajada läbi hakklihamasina, lisada pool teelusikatäit kaneeli ning meie lisasime ka mõne lusikatäie hapukoort (just niipalju, et see mass koos seisaks).

Kõlbas hakitud munaga kaunistatuna peolauale või lihtsalt niisama leivakatteks.

Vanaema rosolje

2008-01-06T22:46:00.000+02:00

Avastasin, et siit blogist on korduvalt toiduretsepte otsitud. Vanaema toidud olid tõesti head ja mõned retseptid ma tema kõrvalt ikka meelde jätsin. Alustuseks siis vanaema superhea rosolje.

1-1,5 kg keedukartuleid

2 soolaheeringat (fileedena)
hapukurk (kohe palju, ja mitte mingil juhul marineeritud kurk)
1 priske keedupeet
1 suur hapu õun
ahjuliha jääke
2-4 keedumuna

Kõik see kraam tükeldada, liha kindlasti ristikiudu lõigata.

Kausis kõigepealt kõik ära segada, siis supilusikatäis sinepit (mida kangem, seda parem). Seejärel lisada hapukoor (20%-line muidugi). Koort peab olema parasjagu nii palju, et kahvliga võttes rosolje tilkuma ei hakkaks, aga kuivaks ei tohi ka jääda. Majonees unustage heaga ära. Ning enne serveerimist peab rosolje paar tundi jahedas seisma.

Sellest kogusest peaks ühele keskmisele peoseltskonnale piisama.

Üks poseeritud uusaastapilt

2008-01-01T19:09:00.000+02:00

Meie peres oli kombeks igal aastavahetusel lastest kuuse juures mõni pilt teha. See on siis 1963/1964. Tollal suured saluudid kombeks ei olnud, nende aset täitsid säraküünlad. Minule need eriti ei meeldinud, imelik vastik lõhn jäi pärast nende põletamist tuppa. Aga nagu näha, naudib mu paar kuud noorem kui kaheaastane õde neid väga. Ega teda ei huvitanud kuskile kaamerasse vaatamine ja seetõttu on ta pildil palju loomulikum kui kukupai mina. Millegipärast topiti mulle mingi nukk ka sülle, kuigi kõik teadsid, et ma nukkudega EI mängi.

Isetehtud ajalehed

2007-12-27T23:09:00.001+02:00

Mingil ajal põhikooli lõpuklassis oli meil ühe seltskonnaga harrastuseks ise ajalehti teha. Käsikirjalised, tavaliselt 2 A4 formaadis lehte, värviliste pastakatega kirjutatud. Neid tuli teha ikka mitu eksemplari, mida siis omavahel vahetasime.

Sisu oli nagu ikka ajalehes - juhtkiri, uudised (mis olid kirjutatud praeguse kollase ajakirjanduse stiilis - kui palju me ikka oma ajast ees olime!), kuulutused, üksjagu norimist kaaslaste ja õpetajate aadressil, ainult asjaosalistele mõistetavad naljad. Üksteisest kirjutasime loomulikult ainult hüüdnimedega.

Mõnikord juhtus ka seda, et ajalehenumber sattus õpetaja kätte. Siis toimetati see õpetajate tuppa ja nagu kuulda oli, loeti ja naerdi ka. Meie jaoks mingeid halbu tagajärgi polnud, sest ega me muidugi midagi väga hullu ei kirjutanud ka.

Pildil olev eksemplar õnneks õpetajateni ei jõudnud. Esimese lehe alaosas ja teise alguses nimelt on kirjeldatud ühte tõestisündinud lugu, mis aga poliitiliselt just korrektne pole. Tollal veel eriti.

Ühes lehes näiteks aga oli uudis Monaco aasta sportlase valimisest 1970. Selleks sai tollane paavst Paul VI, kes oli osalenud maleturniiril ning kaotanud kõigile. Kas ka tegelikult nii oli või miks ma sellise uudise sinna lehte panin - ei mäleta.

Kuulutused olid enamikus sedalaadi, et vajatakse suuremal hulgal ragulkakumme nende asemele, mis õpetajad ära on korjanud, või et mõni õpetaja vajab tõlkemasinat, et oma seletusi õpilastele arusaadavaks teha.

Reklaamiküljel üritasime parodeerida tollaseid moekaupade reklaame, aga erilisi pärleid ei meenugi.

Paaril tegijal oli ka kunstiannet, nende lehtedes oli kindel koht koomiksitel.

Aga ajakirjanikku minust siiski ei saanud...

Olin ju tubli?

2007-12-25T00:41:00.000+02:00

Üks jõulu- või näärimeenutus aastast 1965. Kuna pildil uuritakse mu poolaastatunnistust, peab olema tegu vana-aastaõhtuga. Tunnistusi jagati tollal koolides ju alles aasta viimastel päevadel.

Näärivanaks oli esimest ja viimast korda keegi väljaspoolt perekonda - oma tänava mees Ülo Heinloo. Tavaliselt juhtus näärivana tuleku ajal ikka nõnda, et isa või onu pidi just sellel ajal poodi kohvikoore järele minema ja jõudis tagasi alles siis, kui vana oli ära läinud...

Aga tollest näärivanast on meeles veel see, et mu nelja-aastane õde oli just selgeks saanud konfettidega paugutamise ning loomulikult pidi ta seda ka näärivanale demonstreerima. Näärivana 'ehmatas' korralikult, hüppas suure kaarega üle kingikoti. Pakkidest me siiski ilma ei jäänud ja just tunnistuse eest saadud pakis oli megasuur värvipliiatsikarp. 84 pliiatsit vist.

Ning samal aastal vanaemaga, tema toas. Vaadake hoolega vanaema kõrvarõngaid. Vanaisa oli need talle mingiks tähtpäevaks kinkinud, viikingilaeva kujulised. Praegu on need kõrvarõngad minu ehetekarbis ja ma kannan neid ainult väga erilistel puhkudel.

Esimene jõulukink

2007-12-23T20:02:00.001+02:00

1959 olid esimesed jõulud, millest mina ka midagi mäletan. Tegelikult oli vist ikka aastavahetus, näärid seega. Ega meil ju ametlikult jõule peetud tollal, see oli tavaline tööpäev.

Siin ma siis nüüd olen. Näärivana tollasest käigust ei mäleta ma küll midagi. Vaevalt, et mult siis salmigi küsiti. Sain oma kingid juba selle eest kätte, et emaga koos näärivana juurde nõustusin minema. Seda ma ka ei mäleta, mis nipiga mu pulksirged juuksed nii kenasti lokki keerati.

Aga vaat seda kingitust mäletan ma väga hästi. Ilus punane vihmavari oli. Ja otse loomulikult pidin ma sellega kohe mängima hakkama.
Täiskasvanutel oli tore peolaud, tolle aja tavade kohaselt rikkalikult kaetud.

Pildil, vasakult paremale: Griša Jeremenko, mu vanaema noorema venna väimees, minu vanaema Aita, ema Helvi, mina ise (uue ja uhke vihmavarju all), ema onutütar Aino Jeremenko, minu onu Hubert Alurand ja šampust valab talle klaasi Aino ema Antonina. Külalisi pidi olema rohkemgi, millegipärast teisi pildil ei ole.

Mingil ajal pandi mind vanaema suurde voodisse magama, naabritädi Paula rääkis veel unejuttu ka. Täiskasvanud jäid edasi istuma ja uut aastat ootama.

Hommikul avastasin eelmise õhtu peolaua kohalt laest suure laigu. Eks aasta vahetumise puhul avatud šampus oli lakke pritsinud. See laik oli näha veel 20 aastat hiljemgi, kui me juba üle õue teise majja olime kolinud.

Aga see punane vihmavari teenis mind päris mitu aastat. Kui praegust ilma vaadata, oleks nüüdki täiesti asjalik kink ju.

Siberisse kadunud

2007-12-15T19:48:00.000+02:00

Oma emapoolset vanaisa Martin Aalbokit (alates 1936 Mardo Alurand) tean ma ainult piltidelt. Olen kuulnud vanaema jutustusi, näinud mõningaid vanu dokumente. Aga seda on ikkagi liiga vähe.

Tean, et vanaisa oli elupõline politseinik. Tema teenistuskoht asus Tartu maantee ja Liivalaia tänava nurgal, praeguse Stockmanni kaubamaja vastas. Sellele kohale ehitati pärast sõda torniga maja.

Imelikul kombel ei ole ma kunagi näinud ühtegi pilti, millel vanaisa oleks mundris. Kas neid üldse oligi? Või hävitati need pildid keerulistel aegadel lihtsalt ära?

Vanaema rääkis vanaisast ainult head. Üks tore asi on meeles. Ikka ju juhtus, et seltskonnas võeti mõned napsid. Vanaisa oskas piiri pidada. Aga kunagi ei tulnud ta napsuse peaga kohe tuppa, läks ja jalutas metsas ringi, kuni pea selge oli.

Vanaisa saatus on segane. Kindel on see, et ta arreteeriti 8.juulil 1941, edasine on paras mõistatus.

ALURAND, Mardo, Mait s. 1899 Harjumaa Ravila v., arr. 08.07.41 Tallinn-Nõmme, Mustamäe 19-4, trib. 15.04.42 §58-10, 58-13, 10a. [pr 19649]
http://www.okupatsioon.ee/nimekirjad/raamat/koikfreimid.html

Nagu näha, mõisteti talle 10 aastat asumist. Ei ole märgitud, millisesse laagrisse saadeti, ei ühtki teadet asja ümbervaatamise, surma ega vabanemise kohta.

Kui perekond teda pärast sõda otsima hakkas, vastati organitest, et sellenimelist isikut pole Nõukogude Liidus kunagi olnudki. 1946 tunnistati vanaisa teadmata äraolijaks ja 1949 anti välja ka surmatunnistus - ilma surmapõhjuse ja kohata.

1972 suvel aga juhtus kummaline lugu.

Minu isa taheti määrata Tallinna Autoinspektsiooni ülemaks (kaks nädalat jõudis isegi ametis olla). Siis aga kutsuti ta Pagari tänavale ja teatati, et kahjuks pole see võimalik - naise perekond on poliitiliselt ebausaldatav. Ning ühe argumendina toodigi välja see, et vanaisa oli teeninud politseis, arreteeritud ja laagrisse mõistetud, kus ta olevat 1951 surnud. Surnud kaks aastat peale surmatunnistuse väljaandmist! Ühtegi dokumenti ei näidatud ja ega KGB käest tollal seda julgenud küsidagi.

Kui ma teaksin, kust otsida, otsiksin nüüd küll need arhiiviandmed üles. Saaks üks valge laik perekonnaloos täidetud.

Vanaema helde, lahke...

2007-12-06T23:49:00.000+02:00

6.detsember pole mitte ainult Soome Vabariigi sünnipäev. Minu jaoks on palju tähtsam see, et on minu vanaema sünnipäev.

6.detsembril 1906 sündis Peningi mõisa moonakamajas Marie ja Jaan Peekmanni kolmas laps, teine tütar, kes sai nimeks Annette-Marie (mis 1936 eestistati Aitaks). Mõned aastad hiljem kolis pere Tallinna, elama asuti otse linnamüüri kõrvale Nunne tänavale.

Vanaema lapsepõlvest ja kooliaastatest ei tea ma kuigi palju. Igal juhul sai ta küllalt korraliku hariduse - 10 klassi, ja oleks heameelega edasigi õppinud, aga isa ei pidanud vajalikuks tüdruklast rohkem koolitada, isegi palju juba tolle aja kohta koolis käinud tema arvates. Pealegi kohtus vanaema oma tulevasega ja ega siis noor pereema enam koolipinki nühkinud.

Kuni suure sõjani oligi vanaema koduproua, siis tuli paratamatult tööle minna.

Minu mälestused vanaemast ulatuvad tagasi kõige varasemasse lapsepõlve, elasime ju sama õue peal. Rohkem aega veetsingi vanaema juures kui oma kodus. Vanaemal oli alati aega kuulata, alati oli tal midagi huvitavat jutustada, ikka oskas ta mulle midagi õpetada. Ka kooliasjadega sain vanaema jutule minna, koos temaga sai nii mõnigi pähkel puretud.

Isa hõõrub mulle tänini nina alla seda, kuidas ma mõnelt kooliekskursioonilt või väljasõidult tulnuna kohe tormasin vanaemale muljeid jagama ja kui teised hiljem küsisid midagi, siis vastasin: "Ah, ma vanaemale juba rääkisin!"

Aga vanaema oli alati käepärast, alati huvitatud, alati lohutamas, kui ma tundsin, et mulle on liiga tehtud. Mina kadestasin vanaema oskust igale ütlusele tabavat ja vaimukat vastust anda, tema head läbisaamist kõigi inimestega, küllaltki leplikku loomust. Paljugi sellest, mis ma oma emapoolsest suguvõsast ja kodukandi minevikust tean, ongi pärit vanaemalt.

Olen tänaseni arvamisel, et minul oli maailma parim vanaema.

Temast on juttu veel siin ja siin.

Vanaema lahkumisest kirjutasin siin

Kes on kelle nägu?

2007-12-04T22:34:00.000+02:00

Kui peresse sünnib laps, siis arutavad sugulased ja tuttavad üksteise võidu, kelle nägu uus ilmakodanik on. Ja ka hiljem võrreldakse pereliikmeid omavahel, otsitakse ühisjooni. Päris hea, kui on võtta lapseea pilte ja nende abil oma väiteid tõestada.

Esimesel pildil on minu ema umbes 8-aastasena.

Järgmised oleme meie õega, vasakul mina oma esimesel sünnipäeval ja paremal õde pooleaastasena. Kas on midagi sarnast? Hiljem ütlesid kõik, et õde sarnaneb rohkem emaga ja mina isaga ning meie pole üldse ühte nägu. Alles nüüd on hakatud ühisjooni leidma.

Nüüd siis minu lapsed. Vasakpoolsel pildil Eve nelja-aastasena, paremal Kaido aastasena ja keskel istub Kaja kaheaastasena. Kes on minu nägu?

Muide, Eve ja Kaido vanusevahe on 7 aastat ning öeldakse, et siis pidid lapsed väga sarnased olema. Jutul tundub tõepõhi all olevat, sest Eve ja Kaido tõepoolest on sama nägu, mõnedel titeea piltidel on neid segaminigi aetud. Ning ka iseloomud on neil üsna ühesugused (sellest oli mul väga palju kasu poja murdeeas - kui mina enam midagi teha ei osanud, teadis vanem õde alati, millisele nupule vajutada).

Järgnevad õelapsed, vasakul Martin aastasena ja paremal Katrin 7-8 kuusena. Vanusevahe kaks päeva vähem kui kaks aastat.

Võrdluseks samad lapsed aastaid hiljem, vasakult lugedes: Martin, Katrin, Eve, Kaja, Kaido.

Ja nüüd kõige nooremad:

Vasakul Eve tütar Louise-Lotte oma sündimise päeval, paremal Kaja tütar Vuokko Elisabeth kaks nädalat enne aastaseks saamist. Tegelikult on nende vahe aasta ja kaks nädalat. Vuokko sündimise juures olin ma ise ja võin täie kindlusega väita, et ta on täpselt oma isa nägu. Ning pere noorima liikme Katariina pilt on juba varasema loo juures.

Koolide lõpetamised

2007-12-02T22:41:00.000+02:00

Meil igaühel on käidud mitmes koolis ja muidugi on koolilõpetamine olnud üks eriline päev. Mingi eluetapp on ju läbi saanud, harjumuspärane rutiin peab asenduma uuega.

Meie peres on olnud perioode, kus lõpuaktusi lausa mitu samal aastal ja viimased aastad ka nii, et igal kevadel keegi jälle mõne kooliga maha saab.

Esimene selline aasta oli 1979, kui mina jõudsin esimese kõrgkoolidiplomini ja õde pääses tulema Porkuni Eriinternaatkoolist. Vanemate meelest oli sündmus nii oluline, et nad tegid meile välja õhtu Viru varietees (ja sel ajal oli see väga kõva sõna, pileteid sai ju ainult tutvuse kaudu).

Sellel pildil olengi mina, värskelt kõrgharitud.

Ja sellel õde Riina esimese lõputunnistusega.
Järgmine suurem lõpetamiste aasta oli 2000, kui mu mõlemad tütred lõpetasid - üks keskkooli, teine põhikooli. Ülemisel pildil Kaja põhikooli tunnistusega.

Aasta 2002 tõi kaasa jälle kaks tähtsamat aktust: kõrgkoolidiplomini jõudis mu vanem tütar Eve

ja keskkooliga sai ühele poole õepoeg Martin.

2003 jättis kooliga hüvasti õetütar Katrin.

Ning seni viimane lõpetaja on mu poeg Kaido, kes sai gümnaasiumi lõputunnistuse sellel kevadel. Pildil on ta koos Katriniga, kes end lahkelt pere pesamunale lilleneiuks sokutas.

Vahepealsetesse aastatesse mahtus veel hulk lõpetamisi - kellel põhikool, kellel kõrgkool. Ja järgmist aktust on oodata juba veebruaris, kui Martin kõrgkoolidiplomini jõuab. Siis peaks mõneks ajaks vahe tulema.

Neli Katariinat

2007-11-30T22:19:00.001+02:00

Õde oli lahkesti nõus mulle vanu pilte albumist arvutisse skännima, endal mul skännerit pole. Vastutasuks nõudis, et ma kirjutaksin ka sellest, kuidas mina talle nime panin. Et see lugu kuulub meie pere legendide hulka, olgu siis see soov täidetud.

Aga eel- ja järellugu on ka.

Ülemisel pildid on Amalie-Katariina Kruusmägi, minu vanavanaisa õde. Temast tuleb kunagi veel juttu. Praegu on oluline see, et tema teine nimi oli Katariina, hiljem kadus see küll käibelt ja muutus lihtsalt Maaliks.

Õe sain siis, kui olin umbes-täpselt nelja ja poole aastane. Lugemine ja kirjutamine olid juba selged. Hästi on meeles, kuidas emale haiglasse kirja kirjutasin, maalisin püüdlikult trükitähtedega: PALUN PANE MINU ÕE NIMEKS RIINA. Kust ma selle nime peale üldse tulin? Ei tea. Et oli olemas olnud sarnase nimega vanavanatädi, sellest polnud mul sel ajal veel õrna aimugi. Kui siis vanaemaga haigla akna taga käisime, küsisin ka kohe: "Kus Riina on?" Ja kui abivalmis sugulased nädalapäevad hiljem ema ja õe autoga haiglast koju tõid, ütlesid nad kahetsevalt: "Nime polegi veel." Selle peale kuulutasin mina kõva häälega: "Nimi on Riina!" Nii jäigi.

Aastaid hiljem sündis mu õel omakorda tütar. Algul mõtles ta, et paneb nimeks Katariina, kuna aga peres oli juba poeg Martin, lühenes ka tüdruku nimi Katriniks, et oleks vennaga sarnane. Teisel pildil ongi Riina ja Katrin.

Ja 10 päeva tagasi sündis selsamal Katrinil omakorda tütar, kes sai nimeks Katariina.

Et aga Riina ja Katrin on lihtsalt Katariina lühemad teisendid, ongi meie suguvõsas neli Katariinat.

Otse kümnesse!

2007-11-29T20:43:00.000+02:00

Sellel pildil on kaks noort inimest, Helvi Alurand ja Hans Tenson, nende elu tähtsal päeval, 20.augustil 1955. Sellel päeval sai neist perekond.

Minu vanemad õppisid mõlemad TPI-s, üks keemiat, teine masinaehitust. Mõlemad tegelesid ka laskespordiga. Üks trennikohti oli kohe Mustamäe nõlva all, praeguse TTÜ spordihoone kohal. Huvitav on aga see, et tuttavaks ei saadud mitte TPI pidudel ega laskmistrennis, vaid hoopis Viljandis võistlustel. Seal teineteisele silma jäädi. Ei tea, kas kumbki sellelt võistluselt diplomi saigi, aga elu täistabamuse küll.

Nüüdseks on koos elatud üle 52 aasta, suureks kasvatatud kaks tütart, rõõmu tuntud viiest lapselapsest ja kolmest tütretütretütrest ning ikka veel pole nad teineteisest tüdinenud.

Kümnesse tabasid noored ka pulmapäeva valikul - 20.august on ju aastaid juba riigipüha.

Ja tõepõhi on all ka jutul, et kaua koos elanud paarid lähevad ühte nägu. Siin pildil on mu vanemad oma kuldpulmapäeval.

Pesupesemisest

2007-11-29T00:49:00.000+02:00

Oleme nii harjunud sellega, et kui riided mustaks saavad, viskame nad masinasse, lisame pulbrit ja loputusvahendit, vajutame nuppu ja mõne aja pärast võime puhtad riided välja võtta ja kuivama panna. Alati pole see ju nii olnud.

Talvel polnud võimalik suurt voodipesu pesta, seda tehti kevadel, kui ilmad soojaks läksid. Minu ema on jutustanud, kuidas tema vanaema alati ootas, millal tal kevadine koolivaheaeg algab. Siis tehti pesuköögis tuli katla alla, suured palid toodi õue ja läks nühkimiseks. Lapsele anti väiksemad asjad - padjapüürid ja rätikud, ise pesi ta suuremaid asju. Pidi ikka vaeva nägema - käsitsi pesu palis solgutada ja hõõruda, mitu korda loputada ja väänata, enne kui nöörid puhast pesu täis said. Hiljem oli abiks ka pesulaud, minagi mäletan veel, kuidas selle peal linu hõõrutud sai.

Pesupesemine kuulub ka minu sündimise loo juurde - emal jäi ju pesemine pooleli kui minek oli. Ja selle päevani keegi teine seal majas pesu ei pesnudki, vanaema oli juba vanaks jäänud. No ja saadavad ema ja tädi noorele mammale sünnitusmajja kirja, et ole rahulik, küll me selle pesu ka lõpuni peseme! Oli jah värskel titemammal enam aega selle pärast muretseda!

Esimene pesumasin ilmus majja alles siis, kui sündis minu õde. Üks Riga variante see oli. Sellega pesti igal õhtul mu õe mähkmeid. Minul lubati mõnikord isegi seepi lõikuda ja aidata mähkusid läbi rullide vändata.

Riga-tüüpi masinad teenisid meid mitukümmend aastat. Korra kuus tuli nädalavahetus pesupäevaks ohverdada. Vett sai pliidil kuumutatud ja ämbrite kaupa välja tassitud. Kuid peenemaid asju sellele masinale usaldada ei võinud, neid tuli ikka käsitsi pesta. Ja vahepeal, kui üks masin rikki läks ja kohe uut ei saanud osta, tuli ka suur pesu jälle vanal heal viisil palis käte vahel puhtaks nühkida.

Kui minul esimene tütar sündis, sain kingiks laua peale asetatava pesumasina Maljutka. Sellega oli päris mugav mähkusid ja väiksemaid riideid pesta, Riga jäi ainult suurele pesule.

Automaatpesumasin ilmus majja alles kümmekond aastat tagasi. Ja nüüd ei kujuta enam ettegi, et peaks uuesti vanal viisil pesema...

Vasjalt, Nõukogude armeest

2007-11-27T19:35:00.000+02:00

Epp ja Sjgelle võtsid üles kirjasõpruse teema. Sedalaadi kirjavahetust sai isegi piisavalt harrastatud. Aga oli veel üks liik kirjasõpru.

Minu kooliajal tuli keskkooli lõpuklassidesse sageli kolmnurkseid margita kirju, sisu üks - Vasja või Vanja teenib kauge kodumaa nurgas aega, sooviks Eestist kirjasõpra. Vene keele õpetaja siis jagas neid soovitusega meie kangelaslike noormeeste ellu natuke vaheldust tuua. Mul oli üksvahe neid "sõpru" kohe mitu. Enamasti olidki üsna toredad kirjad, niipalju kui võimalik, jutustasid poisid oma igapäevaelust ja kirjeldasid tulevikuplaane.

Juhtus aga ka nii, et kui poisil teenistusaja lõpp lähenema hakkas, muutus kirja toon üha mesisemaks, sisaldades lausa konkreetseid ettepanekuid - kui kroonust välja saab, oleks tore Tallinna tulla ja lähemalt tuttavaks saada, võiks isegi pere luua ja siis saaks tema Tallinna elama jääda. Minu plaanidesse tol ajal mingi pereloomine kohe üldse ei kuulunud. Ja mingiks migratsioonipumbaks ka ei kavatsenud hakata. Oh seda keerutamist siis!

Loomulikult saadeti ka pilte, enamus kohalikus ateljees tehtud tüüpilised paraadmundris portreed. Küsiti ka minu pilti. Mõnele niisugusele, kelle kirjad meeldisid, kes asjalikult kirjutasid plaanidest koju tagasi minna, tööle või õppima asuda, isegi saatsin.

Aga nende mesijutu ajajatega olin vähe õel.

Olin sel ajal juba üsna korralik harrastusfotograaf, ilmutid-kinnitid alati valmis. Sai siis tehtud selline trikk, et käärid-liim - meetodil mitmest ajakirjapildist ja fotost üks paraadportree kokku miksitud, see maha pildistatud, paljundatud ja "sõpradele" saadetud.

Ei tulnud keegi siia pilti originaaliga võrdlema...

Aga neid kirju peaks mul ema juures kapipõhjas üks pakk veel alleski olema...

Njämma!

2007-11-24T21:21:00.000+02:00

See on jah täitsa tõsi, et minu vanaema mehele minnes ei osanud kartuleidki keeta. Mina aga hakkasin meelde tuletama, milliste maiuspaladega vanaema mind hellitas.

Supid. Eriti on meeles hapukapsasupp ja kana-klimbisupp. Hapukapsaid valiti turul erilise hoolega, ei tohtinud liiga hapud olla ja pidid olema ühtlaselt peeneks riivitud. Puljong keedeti parimatest loomakontidest ning kurnati läbi kahekordse marli. Siis pandi sellesse kapsad koos peotäie kruupidega. Tasasel tulel sai pott podiseda mitu tundi. Kindlasti tuli lisada loorberilehti ja vürtsiterasid. Porgandid pruunistas vanaema enne pottipistmist kuumal pliidiraual. Ainult ühel korral pidin selle supi söömata jätma - pärast kurgumandlite operatsiooni.

Klimbisupi jaoks keedeti puljong tervest kanast, mis seejärel veel ahjupannile rändas. Klimbitaina jaoks võeti kulbitäis puljongit, sellele lisati margariini. Polnud see supp kunagi liiga rasvane ja klimbid olid just mõnusa suurusega korraga suhu pistmiseks.

Aga piimasuppi ei keetnud vanaema kunagi.

Pudrud. Manna- või kaerahelbepuder hommikusöögiks, kruubi- või tatrapuder lõunaks. Kartulipuder kotlettidega - vaieldamatu lemmik. Paks valge jahukaste veel lisaks.

Suvel kuumaga oli hea külm kaste värskete kartulite juurde väga lihtne - keefir ja roheline sibul. Mina oma kodus olen seda täiendanud värske kurgi ja redisega.

Rosolje. Selles pidi kindlasti olema nii heeringat kui liha ja sinepit. Hapu õun ka.

Juudiheeringas. Selle retsepti sai vanaema oma vennanaiselt, minu ema ja minu ühiselt ristiemalt. Hakklihamasinasse läksid üksteise järel heeringas, sibul, õun, leotatud kuiva saia viilud, lisada tuli kaneeli. Veidi hapukoort, et kuiv poleks ja leivakate missugune!

Õunakook. Oi, kuidas mulle meeldis istuda ja vaadata, kuidas vanaema koogi jaoks pärmitainast sõtkub! Pärast rullimist sain mina kõik ülejäävad tainaribad endale, sõin need niisama ära. Puhastatud õunad lõiguti ühesuurusteks viiludeks ja laoti sirgete ridadena tainale, suhkru- ja kaneelisegu peale (kaneeli ikka korralikult!) ja ahju. Terve maja lõhnas magusalt ja mitte kohe ei jõudnud ära oodata, millal kook valmis saab. Nüüd on meie peres sama lugu - plaaditäis õunakooki kaob paari tunniga. Näpud limpsitakse ka veel üle.

Lihatoite tehti harvemini, mäletan just stroganoffi ja smooritud loomaliha. Pühadeks keedeti loomulikult sülti. Aga peaaegu üldse ei mäleta ma, et oleks toidu kõrval mingi salat olnud. Suvel sai lehtsalatit hapukoorega, vahel värske kurk äädikaga (mida minu peres ei sööda) või siis hapukurgiviilud.

Magustoiduks oli vahel kissell (ja just oma aia rabarbaritest), üsna tihti tegi vanaema mannavahtu. See oli maitsev küll, aga lõpuks sai isu otsa. Nüüd sööks jälle.

Enamasti olid siis lihtsad tavalised eesti toidud, aga need olid parimad, mida elus saanud olen.

Millal vesi keema läheb?

2007-11-23T00:22:00.000+02:00

Mina mäletan oma vanaema kui maailma parimat kokka. Tema tehtud toitusid olin alati valmis sööma ja eks ta õpetas üht-teist mulle ka.

Aga kui vanaisa kombekohaselt tulevase äia juurde läks tütre kätt paluma, kostis too: "Mis sa selle plikaga peale hakkad, ta ei oska ju isegi kartuleid keeta!" Vanaisa oli selle peale vastanud, et tema juba niipalju vana mees küll (7 aastat vanaemast vanem), et ise ka selle tööga hakkama saada.

Pulmad igatahes peetud said. Hakkas siis noorpaar omaette elama ja loomulikult oli vaja ka lõunat valmistada. Kartulid said kooritud, veepott pliidile pandud ja mõne aja pärast küsinud värske noorik mehelt: "Millal vesi keema läheb, et ma kartulid võin sisse panna?"

Pole kuulnud, et vanaisa seepärast nooriku kodunduskursustele oleks saatnud. Mina aga kahetsen tänaseni, et vanaema kokakunstist õigel ajal rohkem ei osanud kõrva taha panna. Nii häid asju minul välja ei tule.

Vatitekid

2007-11-19T22:02:00.000+02:00

Vaatasin oma vatitekki - ilmselt hakkab selle aeg ümber saama. See on siis viimane nendest, mis mu vanaema omal ajal õmbles.

Vanasti magati talviti ikka paksu vatiteki all. Meie pere tekid olid kõik vanaema näputöö.

Ega see tekiõmblemine midagi keerulist olegi. Poest tuli koju tuua sobiv kogus riiet, algul sits, hiljem ka juba atlass-siid, mitu pakki õmblusvatti, mõned rullid nr.20 õmblusniiti ja pakk sobiva pikkusega nõelu. Teravad käärid ja sõrmkübar olid mu vanaemal veel sõjaeelsest ajast (ja need on mul tänaseni alles, käärid kasutusel, aga sõrmkübar on liiga suur ja ajan ilma läbi). Veel läks vaja pikka joonlauda ja rätsepakriiti (selle puudumisel käis õhukesekskulunud seebitükk kah).

Esimese õhtu töö oli teki raamile panemine. Tekiraam olevat olnud mu vanavanaisa enda kätetöö. Kaarjatele jalgadele toetus kaks otsalauda, samuti kaarjad, keskel poom, mis seda kaadervärki koos pidi hoidma, ning kahel pool ümarad puud, mille ümber tekk keriti. Kummagi tekipuu küljes oli paks lõuendiriba, nende külge õmmeldi tekimaterjal kinni. Ja otsalaudade pool olid veel puust treitud hammasrattad, mille abil siis tekipuud fikseeriti.

Ühest servast õmmeldi tekipooled lõuendi külge, siis hakati nende vahele vatti laotama. Seda tuli teha korralikult, et tekk ikka ühtlase paksusega tuleks. Kui puudevahe täis sai laotud, keriti see ühele puule ja täideti järgmine osa, nii seni kuni kogu teki pikkus täis sai. Siis õmmeldi ka teine tekiots lõuendi külge.

Järgnes peen töö - joonlaua ja kriidi abiga veeti riidele teppimisjooned. Kogenud tekiõmblejana teadis vanaema juba peast, kui suured ruudud peavad tulema, et kogu tekk ühtlane oleks. Minu osa oli joonlaua teist otsa paigal pidada.

Ja algaski teppimine - iseenest üks tuim ja tüütu nõelaga torkimine. Aga mulle meeldis neil tekiõmblemise õhtutel vanaema kõrval istuda ja tema jutte kuulata. Vahel lubati mul endalgi natuke nõela-niiti käes hoida, seda küll siis, kui polnud tellimustöö. Ja kui raamitäis tepitud sai, tuli valmis tekiosa puule kerida ja uuele osale jooned märkida. Ei mäletagi täpselt, aga ega üle nädala ühele tekile kulunud küll.

Pärast teppimist, kui tekk juba raamilt maha sai võetud, tulid veel ääred kinni õmmelda korralikult ühtlaste pistetega. Nurgad pidid teravad jääma, et tekk ikka ilus oleks.

Teised tekid on kõik ära kulunud, aga üks seisab mul veel ema juures. See on mu kahe vanaema ühine kingitus - isapoolne vanaema Tartust kinkis imeilusa tikitud atlassvaiba ja emapoolne vanaema siis õmbles sellest mulle teki. Tekk sai nii ilus, et ei raatsinud teda niisama voodisse pannagi. Ehk leidub sellelegi kunagi väärikas kasutusviis.

Autot pesemas

2007-11-18T21:41:00.000+02:00

Kunagi, kui rohi oli rohelisem ja autosid meie teedel veel nii palju ei liikunud, ei peetud patuks auto pesemist veekogu kaldal.

Tulin täna Pärnust ja Keila jõe äärset hotelli nähes meenuski, kuidas me just sealsamas oma trofee-Hanomagi küürimas käisime.

Ettevalmistused olid vägevad. Autosse laaditi ämbrid-harjad, posu kaltse, mitu tekki, piknikukorv pakiti tihkelt täis näksimist, morsi- ja mahlapudelid laoti korvi ning sõit läks lahti.

Aega kulus kohalesõiduks alla tunni (ärge naerge midagi, Hanomag oli aus auto küll, aga ega ta mingi tänapäevane maanteerakett ikka ei olnud). Kohapeal laaditi masin kraamist tühjaks, matid kisti välja, ema hakkas piknikku sättima, isa ja onu tassisid ämbritega jõest vett ning meil õega oli kohustus lappide-harjadega viimne kui tolmukübe autolt maha nühkida. Ennast võis ka märjaks pritsida.

Mehed kloppisid matid puhtaks, pesid autot seestpoolt ka ning siis jäeti lahtiste ustega masin kuivama. Emal oli tekkide peale kõik söögikraam valmis pandud, võis keha kinnitada. Söögi järel hakkasid täiskasvanud kolmekesi kaarte mängima (tuhandet mängiti tavaliselt) ja meil õega oli vaba voli läheduses ringi lipata ja üleval tee peal sõitvaid autosid vahtida. Sellest tüdinesin ma tavaliselt kiiresti, kaua sa ikka õega tegeled, niikuinii läks kraaklemiseks. Raamatut mul kunagi siis kaasa ei lubatud võtta ja lõpuks vedelesin tüdinult ja ootasin, kunas kaardipartii läbi saab, et võiks hakata koju sõitma. Enne tuli veel kõik mustad kaltsud ja piknikujäägid kokku koguda, maha ei tohtinud midagi jääda.

Nüüd on siis sellel kohal hotell ning teisel pool teed forellikasvandus.

Ellamaa suved

2007-11-17T13:15:00.000+02:00

Minu lapsepõlves oli tähtis osa Ellamaa küla Nõmmeveski talul. Laidrete pere, kes seal elas, ei olnud meie sugulased, kuid sinna sai mindud nagu väga lähedaste inimeste juurde, vastu võeti alati heameelega. Ma isegi ei tea, kuidas tutvutud oli, vanemate inimeste jutust on meelde jäänud, et perepoeg käis enne sõda Tallinnas koolis ja üüris vist mu vanavanemate juures tuba.

Igatahes sai seal päris tihti käidud. Nõmmel peatus ju Haapsalu rong, natuke üle tunni aja Ellamaa jaamani, siis veel tund aega külavaheteed pidi vantsimist ning perenaine ootas juba kaetud laua taga (ilmselt olid need minekud siis ikkagi enne kokku lepitud).

Vanaperemees Tõnis pidas mesilasi. Küll oli hea värskelt vurritatud kärjemesi sooja leiva peal! Tõnis oli ka see, kes linnatüdrukule vikati kätte andis ja niitma õpetas. Esimesed kaared olid muidugi üsna hädised, rohkem jäi rohtu püsti kui niidetud sai. Aga vanaperemees lohutas, et küll hakkab minema. Hakkas ka, tänaseni oskan seda tööd.

Peremehe matuseid mäletan ka. Talvine aeg oli, paks lumi maas. Kui rongi pealt läksime, jätsime pärja jaama juurde ühte majja hoiule, ise kõndisime tallu. Seal oli üksjagu rahvast, pakuti süüa. Siis võeti rehe alt peremehe kirst, pandi reele, mina ja üks teine tüdruk (minust noorem ilmselt) seati sama ree peale kirstu kõrvale, muu rahvas tuli jala. Suurel teel ootas lahtine veoauto, kirst tõsteti peale, matuselised ronisid autokasti pinkidele. Jaama juures tegime peatuse, saime oma pärja kätte ja sealne pererahvas tuli ka kaasa. Edasi viis tee Nissi kalmistule, seejärel sõideti sama autoga Turba sööklasse peiedele.

Perenaine Miina jäi sealtpeale üksi maja pidama. Tema oli see, kes mulle lehmalüpsmist õpetas. Pani kolmjalgse pingi ja lüpsiku valmis, ise silitas ja rahustas lehma, et see ikka võõrale piima kätte annaks. Lüpstud piim kurnati ja nõu lasti siis koogu otsas kaevu jahtuma (sooja piima pole ma kunagi juua tahtnud). Osa piimast valati koorelahutajasse ning mul lubati pärast koor võiks teha. Andis ikka vändata, enne kui iseloomulikud laksud kostma hakkasid.

Viimast korda käisime vanaemaga Ellamaal 1970 suvel. Mina olin siis just saanud endale fotoaparaadi ja klõpsutasin hoolega. Kahjuks ei tulnud enamus pilte välja, oli siis põhjuseks algaja oskamatus või aparaadi rike, ei tea. Perenaisega oli ka jutt, et talvel on tal sünnipäev, kui saame, läheme külla. Tema aga ütles: "Mis sa keset talve nüüd sünnipäevale tulema hakkad, aga mu matusele tule ikka." Nii läkski - sünnipäevale me ei jõudnudki, järgmise aasta aprillis aga matusele küll.

Perepoeg Voldemar ehk Volli oli omapärase saatusega mees. Ta oli väga andekas joonistaja ja maalija, mul on isegi kaks tema maali ja hulgaliselt jõulukaarte alles. Talu pllidi soemüüri kaunistas Volli maalitud talvepilt põtradega. Peret tal polnud, räägiti küll, et kunagi olevat linnast naise võtnud, aga too ei sobinud maavanadega kokku. Laps olevat väikesena surnud ja siis ei hoidnud naist enam miski kinni, kadus tagasi linna. Sõja ajal olevat Volli mingeid keerulisi teid pidi isegi Prantsusmaale välja jõudnud, aga täpsemalt ma sellest ei tea. Sel ajal, kui mina teda tundma õppisin, töötas ta hoopis Hiiu koolis füüsika-keemia laborandina. Minule seletas ta magneti toimimist ja õpetas kompassi tundma. Hiljem töötas Volli kohalikus metskonnas jäägrina. Metsa viis ta meid vahel ka ja näitas, kuidas mändidelt vaiku kogutakse. Männitüved olid sälgulised ja nende all kogumiskann, kuhu veniv ja kleepuv vaik nõrgus.

Volli lõpetas kurvalt. Peale kõige muu armastas ta kangesti napsu võtta. Koduveini pudeleid oli terve kamber täis, seal need mulksusid ja mulisesid kuni joogikõlblikuks said. Aga napsisena muutus Volli lõbusaks ja ajas igasugust lobajuttu.

Suvel pärast perenaise matuseid kohtasime Nõmmel seda naist, kes Ellamaa jaama kõrval elas ning tema kurtis, et Volli on juba tükk aega kadunud. Septembris tuli teade, et Volli surnukeha on leitud Hiiu kooli katlamaja keldrist kivisöehunniku alt. Eks ta jokkis peaga sinna kukkunud oli. Nissi kalmistule vanemate kõrvale jõudis nii temagi.

Rohkem ma Ellamaale ei sattunud, mis talust sai, jäi meie perele teadmata.

Mõned aastad tagasi aga vapustas Eestit lugu kahe tütarlapse piinamisest ja vägistamisest just Ellamaal. Lehtedes olid maja pildid ka. Vaatasin ja ei uskunud oma silmi - see oli sama Nõmmeveski talu, kus mina lapsepõlves nii palju toredaid päevi veetsin. Tundus, et mu ilusad mälestused on sellega kuidagi ära lörtsitud.

Tädi valgelt laevalt

2007-11-15T17:01:00.000+02:00

Mu vanaisa vanem õde abiellus juba palju aastaid enne sõda soomlasega ja jäi Soome elama. Talvesõja alguseni elasid nad Viipuris, siis tuli evakueeruda. Sõja järel kontaktid katkesid ja mina isegi ei teadnud aastaid tema olemasolust. Pärast sõda olid siinsed sugulased küll üritanud tädi Punase Risti kaudu otsida, aga tulemusteta.

Jõudis kätte aasta 1966. Ühel päeval oli vanaema järsku väga ärevil - talle tuli kiri Soomest, kirjutajaks ei keegi muu kui kadunuks jäänud ja ammu surnuks peetud tädi Annette, kes nüüd millegipärast eelistas nime Agnes. Kirjad käisid üle lahe, kuni ühel päeval tädi teatas, et tal on võimalik turismigrupiga paariks päevaks Tallinna tulla. Kogu suguselts aeti selle uudise peale jalule, koju varuti peolaua tarbeks head-paremat, kõik püüdsid töölt vaba päeva saada. Igal juhul polnud ma enne kõiki sealtpoolt sugulasi korraga meie pool näinudki.

Mina oma lapsearuga mõtlesin (ja kurtsin ka vanaemale), et tuleb üks vana mammi (pidi ta ju vanaemastki 10 aastat vanem olema), mis minul temaga rääkida on. Šokk oli päris suur, kui saabus elegantne heledas kostüümis ja kübaras hoolitsetud välimusega daam, kes minuga väga lahkelt rääkis. Igal juhul hakkasime kohe väga hästi läbi saama ja seda minu vanamammi hirmu sai hiljem korduvalt naerdud.

Et tädil oli kirjade kaudu ülevaade suguseltsist olemas, oli tal kaasas ka kotitäis kingitusi, igaühele midagi. Ma ei mäleta, kas esimesel korral kohe nätsu sain, aga Fazeri šokolaad maitses küll väga. Ja Kulta-Katrina kohv on mu lemmik tänaseni.

Järgmisel aastal tuli tädi juba koos mehega, Antti-setäga. Mina sain järjekordse kultuurišoki. Laps pidi ju vanemate inimestega viks ja viisakas olema, polnud tavaline, et üle seitsmekümnene vanahärra koolitüdruku ees kaabut kergitab ja uksi avab. Aga just nii onu Antti tegi.

Minul nüüd uus probleem - tahaks juttu ajada ka, aga soome keelt ju ei oska. Tuli siis õppima hakata. Tädi saatis postiga soomekeelse aabitsa, hiljem juturaamatuid. Umbes samal ajal hakati meie peres ka Soome TV-d vaatama. Selgeks ma selle keele sain.

Tädi ja onu käisid sealtpeale igal suvel korra Eestis. Et meie pere koormus liiga suureks ei läheks, korraldati sugulaste koosviibimisi vaheldumisi mitmel pool. Viimane külaskäik oli kas 1975 või 1976, siis ei lubanud kõrge iga ja halvenev tervis enam tulla. Iga kord olid kaasas kingitused, paar korda aastas saatis tädi pakke ka. Igatahes sukkpüksid, nailonmantli ja pastapliiatsid sain klassist esimeste hulgas. Uhkustada nende asjadega meil õega muidugi ei lubatud, aga kui keegi küsis, siis oli hea öelda küll, et tädi Soomest tõi või saatis.

Tädi saatis mitu korda ka vanaemale ja minu vanematele küllakutsed, luba sinnasõiduks aga kordagi ei antud. Ju siis polnud perekond piisavalt lojaalne...

Antti suri 1978, tädi septembris 1983. Tädi matusele sõiduks oleks võib-olla isegi loa saanud, aga lähim konsulaat oli Leningradis ning viisa saamiseks oleks kulunud 10 päeva, matusteni oli aga vaid 9. Ainus sugulane, kes seal kohal oli, oli Rootsis elav vennapoeg Martin Aalbok.

Ja viimastel aastatel tahtis tädi jälle, et teda ikka õige nimega Annetteks kutsutaks, mitte Agneseks.

Dokustaadid

2007-11-14T12:55:00.000+02:00

Juba enne trükikunsti leiutamist vajasid inimesed oma isiku tõestamiseks paberit ehk siis dokustaati.

Meie perekonnaarhiivis on säilinud passe mitmest ajastust.

Esimene on minu vaarisa Jaan Peekmanni nimele välja antud tunnistus, et ta on oma aja Vene kroonus auga välja teeninud ja võib asuda elama tagasi Eesti kubermangu. Tsaari kullide ja kirjadega tunnistus tõendab ka, et Jaan Peekmann osales soldatina Krimmi sõjas ja talle on vapruse eest omistatud Georgi rist. Hiljem on samale dokumendile kirja pandud ka naine ja neli last. Kahjuks on see Georgi rist kaduma läinud. Kuid just seetõttu pahandas mind väga kevadine aktsioon, kus noored kandsid rinnas ja autodel Georgi linte, ise selle tähendust teadmata.

Teine pass pärineb Eesti Wabariigi ajast, välja antud minu vanaemale. Seal on huvitav see, et kui 1936 oli nimede muutmine, ei peetud vajalikuks uut passi teha, ametnik oli lihtsalt vanad nimed punase pliiatsiga maha tõmmanud ja tindiga uued nimed nende kohale kirjutanud. Ei ole isegi akti või otsuse numbrit, mille alusel parandused on tehtud.

Nõukogude aeg tõi kaasa uued passid ja range korra - isegi komavea puhul tuli pass välja vahetada ja vana pass riigile tagastada. Imekombel on ka sellest ajast kaks passi alles jäänud.

Esimene kuulub jälle mu vanaemale - rohekaspruunide kaantega pisike raamatuke, kuhu kanti lisaks sünniajale ja -kohale ka rahvus, sotsiaalne seisund (tööline, ametnik vm), eraldi leht alaealiste laste jaoks ja mitu lehte elukohatemplite tarbeks.

Selle raamatukese vahetas välja erepunane Nõukogude Liidu pass, mis pidi kehtima terve eluaja ja kuhu iga 20 aasta tagant tuli kleepida uus foto.

Minul juhtus selline lugu, et varastati rahakott koos passiga. Midagi polnud teha, tuli uus pass taotleda. Imekombel pääsesin trahvita. Ausalt öeldes oli mul rahakotist hoopis rohkem kahju, selle tõin endale Gruusiast ja see oli tõeliselt ilus. Aga paar kuud hiljem helistati mu isale ja teatati, et mu pass on leitud - kuskilt Tallinna hotellist, kuhu ma päris kindlasti oma jalgagi polnud tõstnud. Isa maksis leidjale veel kolm rubla vaevatasuks. Korra kohaselt oleks see pass tulnud muidugi miilitsasse ära anda, aga seda me ei teinud, täiendasime hoopis oma koduarhiivi.

Noh, ja siniseid Eesti Vabariigi passe seisab sahtlites hulgem, mõnel augud sisse löödud, mõnel nurk ära lõigatud. Neid riik tagasi ei taha.

Mu eelmine sinine pass hakkaski juba üsna ära lagunema, viisadest ja piiriületustemplitest on ta paks ka nagu näärinotsu. Praegune pass seisab sahtlipõhjas, puhas ja terve.

Ootame huviga, kes perest esimesena tumepunase europassi koju toob.

Nimedest

2007-11-13T22:15:00.000+02:00

Suguvõsad on suureks ja laiaks hargnenud. Sageli nooremad põlvkonnad ei teagi enam, kes kellega mingitpidi sugulane ongi. Ajalukku on jäänud suured suguvõsapeod ja kokkusaamised, isegi matustele ei tulda enam alati. Osa süüd on kindlasti sellel, et perekonnanimed on nii palju muutunud.

Minu vanaisa oli pärit Harjumaalt, Kose kihelkonnast ja tema perekonnanimi oli Aalbok. Samanimelisi on sealkandis veel praegugi palju, aga mina neid enam ei tunne ega tea.

Peres oli kokku kuus venda ja kaks õde. Aastani 1936 kandsid kõik Aalboki nime, siis aga tuli suur eestistamise laine. Neli venda otsustasid jääda vanale nimele truuks, noorim vendadest ja üks õde muutusid Aljanditeks, minu vanaisa aga valis uueks perekonnanimeks Alurand. Tema oli ka niipalju kaval, et maksis mingi summa ja keegi teine seda nime enam võtta ei saanud. Tänapäeval kannab seda perekonnanime ainult neli inimest ning lisa ei ole tulemas, kuna mu onupoja tütarde lapsed said oma isade perekonnanimed.

Rohkem pahandab mind aga see, et vanaisa muutis ära ka eesnime. Miks oli vaja Martinist Mardo teha? Ema kurtis ikka, et selle nimega oli igavene häda, kui oli vaja kuskil dokumentidesse kirja panemiseks isanime. Ei osanud seda keegi korralikult kirjutada ega hääldada, ükskord olevat mingitesse paberitesse isegi Marta isanimena kirja läinud. Meie kõnepruugis on vanaisa ikka Martiniks jäänud ja mu õde pani ka oma poja nimeks Martin.

Vanimal vennal Gustavil oli neli tütart, nii et ka sealtkaudu suguvõsa nimi edasi ei lähe. Kahel vennal polnudki lapsi, Juhanil oli kaks poega ja tütar. Tema poegadel omakorda lapsi polnud, kuid tütar jäi oma nime juurde ja kuulu järgi on tal vähemalt üks poeg, kes sealtpoolt nime edasi peaks kandma. Noorim vend Kaido, nagu öeldud, võttis endale nimeks Aljandi. Kaido suri varakult, jättes järele poja ja tütre. Poeg Matil oli omakorda poeg Kaido, kes peaks elama Muhumaal. Ja ka minu poeg sai nime tema järgi.

Vanaemal oli ilus eesnimi - Annette-Marie, kuid eestistamisel muutus see Aitaks. Annette sai eestipärasel kujul Anita küll minu ema teiseks eesnimeks, kuid tavaelus seda keegi ei kasuta. Marie nimi on mu onupoja vanema tütre esimese tütre teine nimi. Onu nimi Hubert rändas edasi mu onupoja noorema tütre pojale.

Ülejäänud nimed meie peres on mujalt pärit, mitte suguvõsa varamust.

Vanaema ja vanaisa kohtumise lugu

2007-11-13T18:40:00.000+02:00

Teatud eas lapsed ikka pinnivad esivanematelt, kuidas nood üldse kokku said, kuidas armusid ja perekonna otsustasid luua. Ega meie õega mingid erandid polnud. Nii saigi ühel päeval vanaema pihitooli surutud ja aru päritud.

Vanaema elas koos vanematega üsna Nunne väravate kõrval, praeguse Tornide väljaku vastas. Eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel oli seal pargi asemel plats, kus korraldati väiksemaid laatu ja rahvapidusid. Loomulikult pidas kohapeal korda politsei.

Ja nii vanaema siis meile jutustaski, et üks politseinikest oli kena heleda lokkis peaga noormees, kes talle kangesti meeldis. Tegi tema siis asja aknale ja uksele, vahel ka platsile, et ka ise noormehele kuidagi silma jääda. Et vanaema oli ka väga kena väljanägemisega, hoolitsetud, pikk hele palmik pead kaunistamas, siis kandsid tema väikesed naiselikud kavalused vilja. Tasapisi said noored jutule ja nii see lugu arenes.

Jaa, kena ja romantiline lugu oli see meie meelest küll. Hiljem paraku selgus, et veidike oli asja ilustatud. Nimelt pööras vanaisa esmalt tähelepanu hoopis vanaema vanemale õele ja mu vanaema lihtlabaselt lõi õelt peika üle. Igal juhul paar nendest sai ja elasid koos ligi 16 aastat. Oleksid kauemgi elanud, aga sõda tuli peale ja vanaisa viidi just enne sakslaste Tallinna jõudmist külmale maale, kust ta enam tagasi ei tulnudki.

Vanaema oli ka hiljem igati kena naine ja mehi keerles ümber küll, aga tema ütles ikka, et teist niisugust meest kui vanaisa olemas ei ole ja jäi elu lõpuni üksikuks.