Sidrunitorti tahaks...

Ega ma pole kaua aega juba enam suur tordisõber olnud. Niikaua kui mäletan - kreemitorte polegi kunagi tahtnud. Aga üks mu sugulane õppis omal ajal kondiitriks ning tõi mulle igaks sünnipäevaks omatehtud tordi, millel vastav number peal. Need maitsesid küll head...

Algul töötas sugulane Tallinna kohvikus, kui aga avati Viru hotell ja sinna tehti oma kondiitritsehh, võttis Kuno Plaan ka tema endaga uude kohta kaasa. Seal tõusis sugulane vanemkondiitri auväärsesse seisusesse.

Viru kondiitrite toodang oli minev kaup, kogu aeg oli järjekord leti taga ning mõningaid asju sai ainult ettetellimisel. Üks selline asi oligi sidrunitort. Välimuselt üsna trühvlitordi moodi, aga sidruniga immutatud põhi. Imelikul kombel, kuigi ma sidrunit eriti ei sallinud, olin ma valmis seda torti sööma söögi alla ja peale.

Loomulikult sai meie pere ikka sellised tordid, millised letile ei jõudnudki, tarvitses vaid sugulasele helistada, ta tegi ise valmis ja siis saime kondiitriletist nimelise tellimuse kätte. Vahe oli selles, et sidruniga koonerdatud polnud, tort oli väga maitsev ja mahlane...

Kondiitritsehhi pole Virus enam ammu, sidrunitorti ka kuskil mujal ette jäänud pole ja ega see ilmselt poleks ka see... Sugulanegi juba eakas ja pensionil...

Mõni aeg tagasi sai külastatud Viru hotelli KGB muuseumi. Seal stendil leidsin sugulase pildi, ilmselt mingi konkursi võitmisega seoses tehtud. Vaat siis tuli ka tema omaaegne sidrunitort meelde ja neelud tulid peale - kohe väga tahaks....

Pildil on sugulane vasakul...

Viimne pilt

... minu vanaisast, tehtud jaanuaris 1942 Irkutskis.

Täna sain siis arhiivis lapata ka vanaisa uurimistoimikut. Nagu ikka, algab arreteerimiskorraldusega, põhjenduseks, et vabaduses võib ta uurimise eest kõrvale hoida (loe: põgeneda). Välja on see antud 8.juulil 1941. Sõda siis juba käis, aga sakslased polnud veel Eestisse jõudnud.

Järgnes arreteerimise protokoll 29.juulist 1941, kodu läbiotsimise protokoll. Leidudest olid kirjas Eesti pass, ametiühingupilet ning sõjaväepilet. Lisatud ka akt hoiulevõetud raha kohta, 44 rubla kopikatega. See oli tollases mõistes peenraha. Huvitav, kas oleks õigus summa protsentidega Venemaalt kui NSVL õigusjärglaselt välja nõuda?

Lehekülgede viisi venekeelseid ülekuulamisprotokolle. Kuna süüdistuse sisuks kurikuulus §58 - riigivastane tegevus, siis muidugi nõuti selle kohta aru ja väideti vanaisa valetavat, et ta pole oma tuttavate hulgas nõukogudevastast propagandat teinud - politseis töötamine (1923-1940, kui nõukogude võimust Eestis lõhnagi polnud!) oli iseenesest piisav põhjus.

Väljasaatmine Irkutski, kohus 31.jaanuaril 1942 ja otsus - 10 aastat sunnitööd, algusega 8.juuli 1941 (seega uurimisalune aeg arvati sinna sisse). Märkus Jenissei äärde laagrisse saatmise kohta.

Ja kõik... Jäljed kaovad. Ei mingit teadet, kas jõudis kohale, kui kaua veel elas, millal surnud.

Järgmised lehed on aadressbüroo teatised - sellist isikut Nõukogude Liidu territooriumil registreeritud ei ole - nagu poleks inimest olnudki. Kummaline on, et samasugused teatised on ka minu ema ja tema venna kohta - ka neid pole... Vanaema elukoht seevastu oli täiesti olemas... Kuid teatisel kuupäev 23.juuni 1989, vanaema aga suri juba 1980....

Ning viimane dokument nii eesti kui vene keeles - otsus rehabiliteerimise kohta.

Tellisin kogu toimikust koopia, kuna ma lihtsalt ei suutnud lühikese ajaga kõiki pabereid läbi uurida, tahaks seda teha rahulikult omaette.

Pean ka tunnistama, et kui pilti nägin, oli tõsiseid raskusi pisarate tagasihoidmisega...

Kahjuks ma mahapildistatud pilti arvutis palju paremaks ei saanud, mul pole selleks sobivat tarkvara ega oskusi....

Arhiivileiud

Internet teeb vahel imesid :)

Eelmise loo juurde lisaks üks anonüümne juhuslik lugeja kommentaari, kus viitas minu vanaisa puudutavatele dokumentidele. Arhiivis on täiesti olemas, kuigi kui mõned aastad tagasi otsisin, väideti, et neid Eestis pole, sest KGB arhiiv on ära Venemaale viidud.

Igal juhul kaks korda ei lasknud ma seda endale ütelda, helistasin Riigiarhiivi ja tellisin toimikud välja. Täna siis käisin nendega tutvumas. Tegelikult jõudsin läbi vaadata ainult väikese osa, ma ei arvanud, et seda materjali nii palju on..

Ühe kausta - vanaisa teenistuskäigu politseis - sain kohe tutvumiseks, teine on piiratud ligipääsuga (uurimistoimik) ja pidin kirjutama selgituse, miks seda näha tahan ja mida saadud infoga edasi teha. Loa igal juhul sain, kuid just seda jõudsin ainult sirvida...

Mõned dokumendid pildistasin maha ka, aga targem on endale kõigist koopiad tellida.

Siia panen esmalt kunagise politseiniku ametivande, lihtne ja ilus tekst.

Üks avastus küll üllatas mind - uurimistoimikus on olemas tõend vanaisa rehabiliteerimise kohta, välja antud juba viiekümnendatel aastatel. Meie pereni see jõudnud pole... Igaks juhuks helistasin veel emale ja kontrollisin üle, ta ei teadnudki sellest midagi.

Eks ma nüüd puistan veel arhiivi, tänu seal töötavatele väga kenadele daamidele on see üsna mõnus.

Juhuseid pole olemas?

Oli minul laupäeval asja Virumaale. Muuhulgas kuulus plaani ka visiit Lahemaa Kohvikannu. Reede õhtul enne magamajäämist tuhnisin veel oma Facebooki kontol, kui äkki nägin uut sõbrakutset. Vaatasin - nimi puha võõras, ühiseid tuttavaid ka pole. Siis tuli mõte, et tegu ühe sugulasega, keda kohtasin viimati 40 aastat tagasi.

Igal juhul sellise eesnimega isikuid minu tutvusringkonnas rohkem olnud pole. Lisatud oli ka sõnum - ja oligi sama inimene!

Vahetasime siis kiiresti mõned sõnumid - kes, kus ja mis? Ja vaat mis välja tuli - tema praegune elukoht on vaid mõnesaja meetri kaugusel Kohvikannust! Loomulikult leppisime siis kohtumise sinnasamma kokku, vahetasime veel telefoninumbreidki.

Laupäev Virumaal kulges omasoodu ning kui me siis lõpuks seltskonnaga Kohvikannu maandusime, oli ka sugulane kaasaga varsti kohal. Hoolimata möödunud neljast aastakümnest polnud teineteise äratundmisega probleeme.

Edasine kulges nii, et mind "rööviti" seltskonnast mõneks ajaks ära (mistõttu mul Kohvikannu kohv proovimata jäigi) ning maandusime hoopis tema juures.

Paraku pidin varsti taas teise seltskonnaga ühinema, seega 40 aasta tagasitegemiseks jäi aega napiks. Aga isegi selle ajaga saime aru, et lisaks sugulusele on meil muudki ühist ja suhtlemist tuleb kindlasti jätkata, mõned võimalikud kokkusaamise tärminid said ka läbi arutatud.

Maiga (see on sugulase nimi) tuletas meelde mõned seigad, mida mina üldse ei mäletanudki. Vähemalt tean ma nüüd, miks ma kalamarja ei söö (kuigi päris lapsepõlves sõin). Ja mõned faktid, mis siin blogis varasemast kirjas, tuleb täpsustada...

Kummaline on veel see, et alles mõni päev tagasi olin ma nende pere peale mõelnud....

Pildil on kaks paari õdesid - mina oma õega ja Maiga enda omaga ning tehtud on see 1966, kui me esimest korda kokku saime seoses meie ühise vanatädi esmavisiidiga sünnimaale pärast sõda...

Põliskodu väisamas

Minu isapoolne suguvõsa on pärit Meeksi vallast Parapalu külast. Kunagi olid seal suured pered ja elas üsna palju rahvast.

Kõigi tollaste seaduste järgi oleks minu vanaisa kui pere vanim poeg pidanud talu pärima. Aga paraku armus ta Piirissarelt pärit teenijatüdrukusse ja mis veel hullem - võttis selle naiseks kah. Muidugi vanaperemees Jakob vihastas ja lõi poja kodunt välja. Nii too siis tartlaseks sai.

Mõni aasta hiljem Jakob suri (1937). Talu jäi pidama perenaine Ann, vanaisa kasuema. Ega suhted eriti head polnud, seega ei olnud ka tagasiteed tallu. Hilisemad ajaloo keerdkäigud pillutasid õed-vennad omakorda laiali, mõned kolisid naaberküladesse, mõned kaugemale. Ann oma pärislastega sai tallinlaseks. Tallu jäi noorim vendadest Osvald. Temaga olid mu vanaisal päris head suhted siiski.

Korra käisime isegi meie perega seal külas, aga mina ei mäleta sellest käigust praktiliselt mitte midagi muud, kui ühte õhtust vaadet Peipsile. Ema küll on rääkinud, et vanatädi võttis just siis ahjust värskeltküpsetatud leivad välja, aga minul on selle koha peal must auk.

Mõned aastad hiljem olime just Tartu jõudnud, kui tuli teade, et vanavanaema Ann on surnud ja vaja matusele minna. Siis kuulsin mina tema olemasolust esimest korda üldse... Ema-isa käisid veel kiiruga Tallinnast mulle ja õele sobilikke riideid toomas.

Kogu aeg olen mäletanud, et ärasaatmine oli kodutalust ning ka peielaud sealsamas. Paljusid isapoolseid sugulasi nägin siis esimest ja viimast korda, vanaisa vendadega kohtusin veel vanaisa matustel.

Nüüd oli mul nädalavahetusel asja sinnakanti ning mõtlesin, et võiks ju talus ära käia ja vaadata, kas on veel kedagi alles. Osvald oli surnud mõned aastad tagasi, meilt keegi matusele ei läinud. Isa ei teadnud üldse, kas talugi enam on - kontaktid olid ju katkenud.

Lasin asja uurida ning selgus, et vanatädi veel täiesti elus, kuigi vanaks ja viletsaks jäänud. Elab talus kahekesi tütrega, kes on tema hooldaja.

Pühapäeval viis tee talust mööda ning põikasime sisse. Üllataval kombel teadis vanatädi kohe, kellega tegu, kui end tutvustasin. Tütar isegi mäletas meie kohtumist Anni matusel. Siis tuli välja ka see, et tegelikult oli matus paari kilomeetri kaugusel Jõeperas, mitte Parapalus, teise venna kodus.

Kohtumine oli küll lühike, kuna pidin veel Tartu bussile jõudma, aga üsna südamlik. Vahetasime telefoninumbreid ja leppisime kokku, et suvel lähen sinna natuke kauemaks.

Omamoodi kummaline oli, et kuigi oleme Osvaldi tütre Ritaga ühevanused, kuulume sugupuus eri põlvkondadesse. Vanatädi on viimane viienda põlve Tensonitest, Rita kuuendast põlvest üks nooremaid ja mina seitsmendast põlvest üks vanemaid. Minu lapselapsed omakorda on ühed esimesed üheksandast põlvest.

Praegused taluhooned on siiski pärit sellest ajast, kui mu vanaisa alles laps oli, esimese Eesti Vabariigi algusest. Tegelik põliskodu oli asunud sealsamas üle tee, kuid neid hooneid säilinud ei ole.

Talu saatus on lahtine. Kohapeal tööd ei ole ning noored on kõik mujale läinud. Ritagi ei teadnud, mida ta pärast ema lahkumist edasi tegema hakkab...

Reliikvia

Mõned asjad omandavad erilise tähenduse alles aja kuludes või mingi kindla sündmusega seoses.

Pildil oleva viskipudeli sai mu isa kingituseks oma 25-dal sünnipäeval, kinkijaks meie lähisugulane Vladimir Beekman ja toodud on see mingilt välisreisilt. Pudel seisis viiskümmend aastat kapis, kunagi ei olnud piisavalt head põhjust selle avamiseks. Kevadel sai isa 75 ja ka see ei pannud kätt just selle pudeli järele sirutuma.

Kuid 3.oktoobril Vladimir suri ning kui ema teate sai, avasid nad pudeli ja võtsid pitsi tema mälestuseks. Täna aga sai mu ema 75 ning sel puhul korraldati koosviibimine väga kitsas ringis - ema, isa, meie õega ning Vladimiri abikaasa Aimeé. Just seesama viskipudel pandi lauale ning siis kuulsin minagi esimest korda selle loo.

Pool pudelit jäi veel järele ning ei oska arvata, mis põhjusel see pudel uuesti kapist välja võetud võiks saada....

Vanaisale mõeldes

Täna, 7.aprillil, on minu vanaisa Martin Aalboki 110-s sünniaastapäev. Selleks puhuks otsisin välja temast kaks pilti. Esimesel on ta umbes 25-aastane, pilt on kingitud minu vanaemale kurameerimise ajal, tagaküljel on väga armas pühendus.

Teine pilt on tehtud mõni aasta hiljem ning loomulikult on tegu valehabemega. Vennad tegid mingit näitemängu vist ja "kaunistasid" end niiviisi. Olen näinud ka sellist pilti, kus neid habemikke lausa kolm peal on, aga see on paraku kaotsi läinud.

Vanaisast on varemgi juttu olnud, ei hakka kordama.