Mu vanaisa vanem õde abiellus juba palju aastaid enne sõda soomlasega ja jäi Soome elama. Talvesõja alguseni elasid nad Viipuris, siis tuli evakueeruda. Sõja järel kontaktid katkesid ja mina isegi ei teadnud aastaid tema olemasolust. Pärast sõda olid siinsed sugulased küll üritanud tädi Punase Risti kaudu otsida, aga tulemusteta.
Jõudis kätte aasta 1966. Ühel päeval oli vanaema järsku väga ärevil - talle tuli kiri Soomest, kirjutajaks ei keegi muu kui kadunuks jäänud ja ammu surnuks peetud tädi Annette, kes nüüd millegipärast eelistas nime Agnes. Kirjad käisid üle lahe, kuni ühel päeval tädi teatas, et tal on võimalik turismigrupiga paariks päevaks Tallinna tulla. Kogu suguselts aeti selle uudise peale jalule, koju varuti peolaua tarbeks head-paremat, kõik püüdsid töölt vaba päeva saada. Igal juhul polnud ma enne kõiki sealtpoolt sugulasi korraga meie pool näinudki.
Mina oma lapsearuga mõtlesin (ja kurtsin ka vanaemale), et tuleb üks vana mammi (pidi ta ju vanaemastki 10 aastat vanem olema), mis minul temaga rääkida on. Šokk oli päris suur, kui saabus elegantne heledas kostüümis ja kübaras hoolitsetud välimusega daam, kes minuga väga lahkelt rääkis. Igal juhul hakkasime kohe väga hästi läbi saama ja seda minu vanamammi hirmu sai hiljem korduvalt naerdud.
Et tädil oli kirjade kaudu ülevaade suguseltsist olemas, oli tal kaasas ka kotitäis kingitusi, igaühele midagi. Ma ei mäleta, kas esimesel korral kohe nätsu sain, aga Fazeri šokolaad maitses küll väga. Ja Kulta-Katrina kohv on mu lemmik tänaseni.
Järgmisel aastal tuli tädi juba koos mehega, Antti-setäga. Mina sain järjekordse kultuurišoki. Laps pidi ju vanemate inimestega viks ja viisakas olema, polnud tavaline, et üle seitsmekümnene vanahärra koolitüdruku ees kaabut kergitab ja uksi avab. Aga just nii onu Antti tegi.
Minul nüüd uus probleem - tahaks juttu ajada ka, aga soome keelt ju ei oska. Tuli siis õppima hakata. Tädi saatis postiga soomekeelse aabitsa, hiljem juturaamatuid. Umbes samal ajal hakati meie peres ka Soome TV-d vaatama. Selgeks ma selle keele sain.
Tädi ja onu käisid sealtpeale igal suvel korra Eestis. Et meie pere koormus liiga suureks ei läheks, korraldati sugulaste koosviibimisi vaheldumisi mitmel pool. Viimane külaskäik oli kas 1975 või 1976, siis ei lubanud kõrge iga ja halvenev tervis enam tulla. Iga kord olid kaasas kingitused, paar korda aastas saatis tädi pakke ka. Igatahes sukkpüksid, nailonmantli ja pastapliiatsid sain klassist esimeste hulgas. Uhkustada nende asjadega meil õega muidugi ei lubatud, aga kui keegi küsis, siis oli hea öelda küll, et tädi Soomest tõi või saatis.
Tädi saatis mitu korda ka vanaemale ja minu vanematele küllakutsed, luba sinnasõiduks aga kordagi ei antud. Ju siis polnud perekond piisavalt lojaalne...
Antti suri 1978, tädi septembris 1983. Tädi matusele sõiduks oleks võib-olla isegi loa saanud, aga lähim konsulaat oli Leningradis ning viisa saamiseks oleks kulunud 10 päeva, matusteni oli aga vaid 9. Ainus sugulane, kes seal kohal oli, oli Rootsis elav vennapoeg Martin Aalbok.
Ja viimastel aastatel tahtis tädi jälle, et teda ikka õige nimega Annetteks kutsutaks, mitte Agneseks.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti