Juhuseid pole olemas?

Oli minul laupäeval asja Virumaale. Muuhulgas kuulus plaani ka visiit Lahemaa Kohvikannu. Reede õhtul enne magamajäämist tuhnisin veel oma Facebooki kontol, kui äkki nägin uut sõbrakutset. Vaatasin - nimi puha võõras, ühiseid tuttavaid ka pole. Siis tuli mõte, et tegu ühe sugulasega, keda kohtasin viimati 40 aastat tagasi.

Igal juhul sellise eesnimega isikuid minu tutvusringkonnas rohkem olnud pole. Lisatud oli ka sõnum - ja oligi sama inimene!

Vahetasime siis kiiresti mõned sõnumid - kes, kus ja mis? Ja vaat mis välja tuli - tema praegune elukoht on vaid mõnesaja meetri kaugusel Kohvikannust! Loomulikult leppisime siis kohtumise sinnasamma kokku, vahetasime veel telefoninumbreidki.

Laupäev Virumaal kulges omasoodu ning kui me siis lõpuks seltskonnaga Kohvikannu maandusime, oli ka sugulane kaasaga varsti kohal. Hoolimata möödunud neljast aastakümnest polnud teineteise äratundmisega probleeme.

Edasine kulges nii, et mind "rööviti" seltskonnast mõneks ajaks ära (mistõttu mul Kohvikannu kohv proovimata jäigi) ning maandusime hoopis tema juures.

Paraku pidin varsti taas teise seltskonnaga ühinema, seega 40 aasta tagasitegemiseks jäi aega napiks. Aga isegi selle ajaga saime aru, et lisaks sugulusele on meil muudki ühist ja suhtlemist tuleb kindlasti jätkata, mõned võimalikud kokkusaamise tärminid said ka läbi arutatud.

Maiga (see on sugulase nimi) tuletas meelde mõned seigad, mida mina üldse ei mäletanudki. Vähemalt tean ma nüüd, miks ma kalamarja ei söö (kuigi päris lapsepõlves sõin). Ja mõned faktid, mis siin blogis varasemast kirjas, tuleb täpsustada...

Kummaline on veel see, et alles mõni päev tagasi olin ma nende pere peale mõelnud....

Pildil on kaks paari õdesid - mina oma õega ja Maiga enda omaga ning tehtud on see 1966, kui me esimest korda kokku saime seoses meie ühise vanatädi esmavisiidiga sünnimaale pärast sõda...

Üks leeripilt

Pilt on tehtud Kose kiriku juures sügisel 1915 või 1916 ning üks leeripoistest on minu vanaisa Martin Albok. Tollal olid ju kombeks eraldi poiste- ja tüdrukuteleerid, poisid sügisel ja tüdrukud kevadel.

Kirikhärra istub keskel, poisid on enamjaolt lihtsates maavillastes ülikondades, aga kui hoolega vaadata, on näha, et mitmelgi (ilmselt siis jõukamate talude perepoegadel) paistab kuue alt ka uurikett.

Tegelikult peaksin ma saama järele vaadata täpse leeritamise kuupäeva, leeripüha laululeht ja leeritunnistus on ema juures muude vanade dokumentide seas alles ju, olen neid ise näinud ka.

Pilt on hullusti kannatada saanud ning on üldse ime, et ta säilinud on.

Brasiiliast õnne otsimas

Eelmise sajandi kahekümnendatel rändas eestlasi Brasiiliasse õnne otsima üsna palju. Ei jäänud meiegi suguselts sellest puutumata. Nii läks sinna ka üks mu vanavanaisa Mart Aalboki vennapoegadest, kuid keegi ei mäleta enam, millise venna millise pojaga just tegu oli. Mõnda aega peeti sugulastega kirjavahetust ja saadeti piltegi.

Sellel pildil olevad täiskasvanud on kindlasti veel Eestis sündinud ja vanem poeg arvatavasti ka.

Kaunitar pildil peaks olema vanema poja naine, juba kohalik. Kahjuks ei õnnestunud tema eesnime välja peilida.

Siin aga on nende tütar Marlene.

Sõda tuli peale ja kirjavahetus katkes. Hiljem ei ole õnnestunud kaugeid sugulasi enam üles otsida, kuid pole sugugi võimatu, et mõni Albok elab Brasiilias tänase päevani, kahtlane küll, kas ta enam eesti keelt oskab või üldse mäletab, et juured siitmaalt on.

Tädi Anni

Tallinnas, Vabaduse puiestee ja Valdeku tänava nurgal on kohvik Tädi Anni juures. Iga kord, kui sealt mööda juhtun sõitma, tuleb nostalgiline meeleolu. Minul nimelt oli päris oma tädi Anni - minu ja mu ema ühine ristiema. Täna oleks tema sünnipäev. Sündis ta 9.02.1902.

Anna Peekmann, sündinud Sattelberg, oli mu vanaema vanema venna Rudolf-Johannese naine, minule seega vanatädi. Pärit oli ta Narvast ning nagu ta ise ütles, ei teadnud ta ise ka täpselt, milline rahvus passi kirjutada: isa saksa ja vene verd, ema eestlanna (ka vist ainult poolenisti).

Keeruka ja kireva elukäiguga inimene oli. Algul elas pere Narvas, mõne aasta pärast koliti Tallinna, kus mees taksot sõitis. Sõja algul mobiliseeriti mees Punaarmeesse (seal ta kadunuks jäi), ise evakueerus ta pojaga Leningradi, elas üle Leningradi blokaadi, selle lõppedes kaalus vaevalt 39 kilo. Mõni aasta hiljem tuli koos pojaga tagasi Tallinna, töötas aastaid tubakavabrikus, koolitas poega.

Mina mäletan teda juba priskemat sorti vanaprouana, kes imehästi süüa tegi, õpetas mind seeni tundma, rääkis lugusid ja kellega oli ütlemata tore aega veeta. Käisin tal alati heameelega külas.

Üks huvitav kild on meeles veel: kord ütles tädi Anni, kui vanadusest ja surmast rääkisime, et kõige parem oleks surra oma voodis une pealt, ei mingit pikka põdemist. 75 aasta vanuselt sai tädi Anni teise insuldi. Mõned päevad hiljem ta just öösel une pealt surigi. Kui matustel sellest rääkisin, ütlesid sugulased, et oli ikka kange naine küll - elas kuidas tahtis ja suri kuidas tahtis.

Pildil on ta koos poeg Vladimiriga, kes Eesti elus päris olulist rolli on mänginud.

Peekmannide juured

Minu vanavanavanemad Jaan Peekmann ja Marie Rebase laulatati 29.mail 1898 Harju-Jaani kirikus. Jaan oli pärit sealtsamast lähedalt Peningi mõisast, oli mõisamoonakas. Teada on, et tema isa Jaan teenis 25 aastat Vene kroonut ning tõi Krimmi sõjast ka Georgi risti. Marie aga pärines Kuusalu kandist.

Peresse sündis neli last, vanuse järjekorras Rudolf-Johannes (kes hiljem muutis eesnime Jevgeniks), Alice-Johanna, Anette-Marie (minu emapoolne vanaema) ja Alfred (kes muutis perekonnanime 1936 Pikkmaks).

1910 kolis perekond Tallinna. Jaan teenis elatist veovoorimehena, vedas tellimisel kraamikoormaid. Kui Jaani õde Amalie-Katarina Nõmmele maja ostis, istutas Jaan sinna õuele noore kase, sellesama, mille ümber meil sügisel suur kassisaaga käis. Kolmekümnendatel aastatel kolisid ka Jaan ja Marie Nõmmele. Jaan oli hea puutöömeister, valmistas mitmesuguseid koduseid tarberiistu. Marie oli ja jäi tolle aja tavade kohaselt koduperenaiseks. Jaan suri maovähki 1940.

Oma vanavanaema Mariet ma kuigivõrd isegi mäletan, kuigi siis oli ta juba päris voodihaige - astma ja veel mingid tõved. Igatahes hapnikupatju tassiti talle apteegist üle päeva. Aga kui ma päris pisike olin, olevat ta armastanud mind enda voodile võtta ja laulnud mulle. Imelik on see, et kui ma hiljem mõnda laulu kuulsin ja imestasin, et see mulle tuttav on, siis öeldi, et vanavanaema repertuaarist. Samal kuul, kui vanavanaema suri, sain mina kolmeseks.

Maetud on nad mõlemad Hiiu-Rahu kalmistule.

Lisatud pildid on võetud 1922 Tallinnas.

Eriti haruldane pilt

Öde pahandab, et ma pole midagi kirjutanud meie isapoolsest suguvõsast. Probleem on lihtsalt selles, et selle poolega on meil kontaktid harvemad ja ei tea nende minevikust kuigi palju.

Aga jõulude järel vana albumit sirvides jäi mulle näppu pilt, mida ma kunagi enne näinud pole. Sellel on siis minu vanaisa Elmar Tenson perega. Haruldaseks teeb pildi see, et vanaisa on mundris. Pilt on võetud 1943 või 1944 Tartus.

Enne sõda töötas vanaisa Tartus jõepolitseinikuna. Tema peamiseks ülesandeks oli hoolitseda poide korrasoleku eest. Sõja ajal tõusis vanaisa sadamakapteniks, vastutades selle eest, et laeva- ja paadiliiklus Emajõel ja Peipsil toimiks. Rinnas olev märk aga on Kaitseliidu teenetemärk.

Pärast sõda lõikas vanaema kõikidelt piltidelt mundris vanaisa välja - ei teadnud ju, milliseid järeldusi juhuslik nägija oleks võinud teha. Siin nähtav pilt säilis ainult seetõttu, et oli kingitud vanaema õele, kes selle alles hoidis ja aastaid hiljem mu isale tagastas. Pildi tagaküljel on isegi pühendus.

Otse kümnesse!

Sellel pildil on kaks noort inimest, Helvi Alurand ja Hans Tenson, nende elu tähtsal päeval, 20.augustil 1955. Sellel päeval sai neist perekond.

Minu vanemad õppisid mõlemad TPI-s, üks keemiat, teine masinaehitust. Mõlemad tegelesid ka laskespordiga. Üks trennikohti oli kohe Mustamäe nõlva all, praeguse TTÜ spordihoone kohal. Huvitav on aga see, et tuttavaks ei saadud mitte TPI pidudel ega laskmistrennis, vaid hoopis Viljandis võistlustel. Seal teineteisele silma jäädi. Ei tea, kas kumbki sellelt võistluselt diplomi saigi, aga elu täistabamuse küll.

Nüüdseks on koos elatud üle 52 aasta, suureks kasvatatud kaks tütart, rõõmu tuntud viiest lapselapsest ja kolmest tütretütretütrest ning ikka veel pole nad teineteisest tüdinenud.

Kümnesse tabasid noored ka pulmapäeva valikul - 20.august on ju aastaid juba riigipüha.

Ja tõepõhi on all ka jutul, et kaua koos elanud paarid lähevad ühte nägu. Siin pildil on mu vanemad oma kuldpulmapäeval.

Millal vesi keema läheb?

Mina mäletan oma vanaema kui maailma parimat kokka. Tema tehtud toitusid olin alati valmis sööma ja eks ta õpetas üht-teist mulle ka.

Aga kui vanaisa kombekohaselt tulevase äia juurde läks tütre kätt paluma, kostis too: "Mis sa selle plikaga peale hakkad, ta ei oska ju isegi kartuleid keeta!" Vanaisa oli selle peale vastanud, et tema juba niipalju vana mees küll (7 aastat vanaemast vanem), et ise ka selle tööga hakkama saada.

Pulmad igatahes peetud said. Hakkas siis noorpaar omaette elama ja loomulikult oli vaja ka lõunat valmistada. Kartulid said kooritud, veepott pliidile pandud ja mõne aja pärast küsinud värske noorik mehelt: "Millal vesi keema läheb, et ma kartulid võin sisse panna?"

Pole kuulnud, et vanaisa seepärast nooriku kodunduskursustele oleks saatnud. Mina aga kahetsen tänaseni, et vanaema kokakunstist õigel ajal rohkem ei osanud kõrva taha panna. Nii häid asju minul välja ei tule.

Tädi valgelt laevalt

Mu vanaisa vanem õde abiellus juba palju aastaid enne sõda soomlasega ja jäi Soome elama. Talvesõja alguseni elasid nad Viipuris, siis tuli evakueeruda. Sõja järel kontaktid katkesid ja mina isegi ei teadnud aastaid tema olemasolust. Pärast sõda olid siinsed sugulased küll üritanud tädi Punase Risti kaudu otsida, aga tulemusteta.

Jõudis kätte aasta 1966. Ühel päeval oli vanaema järsku väga ärevil - talle tuli kiri Soomest, kirjutajaks ei keegi muu kui kadunuks jäänud ja ammu surnuks peetud tädi Annette, kes nüüd millegipärast eelistas nime Agnes. Kirjad käisid üle lahe, kuni ühel päeval tädi teatas, et tal on võimalik turismigrupiga paariks päevaks Tallinna tulla. Kogu suguselts aeti selle uudise peale jalule, koju varuti peolaua tarbeks head-paremat, kõik püüdsid töölt vaba päeva saada. Igal juhul polnud ma enne kõiki sealtpoolt sugulasi korraga meie pool näinudki.

Mina oma lapsearuga mõtlesin (ja kurtsin ka vanaemale), et tuleb üks vana mammi (pidi ta ju vanaemastki 10 aastat vanem olema), mis minul temaga rääkida on. Šokk oli päris suur, kui saabus elegantne heledas kostüümis ja kübaras hoolitsetud välimusega daam, kes minuga väga lahkelt rääkis. Igal juhul hakkasime kohe väga hästi läbi saama ja seda minu vanamammi hirmu sai hiljem korduvalt naerdud.

Et tädil oli kirjade kaudu ülevaade suguseltsist olemas, oli tal kaasas ka kotitäis kingitusi, igaühele midagi. Ma ei mäleta, kas esimesel korral kohe nätsu sain, aga Fazeri šokolaad maitses küll väga. Ja Kulta-Katrina kohv on mu lemmik tänaseni.

Järgmisel aastal tuli tädi juba koos mehega, Antti-setäga. Mina sain järjekordse kultuurišoki. Laps pidi ju vanemate inimestega viks ja viisakas olema, polnud tavaline, et üle seitsmekümnene vanahärra koolitüdruku ees kaabut kergitab ja uksi avab. Aga just nii onu Antti tegi.

Minul nüüd uus probleem - tahaks juttu ajada ka, aga soome keelt ju ei oska. Tuli siis õppima hakata. Tädi saatis postiga soomekeelse aabitsa, hiljem juturaamatuid. Umbes samal ajal hakati meie peres ka Soome TV-d vaatama. Selgeks ma selle keele sain.

Tädi ja onu käisid sealtpeale igal suvel korra Eestis. Et meie pere koormus liiga suureks ei läheks, korraldati sugulaste koosviibimisi vaheldumisi mitmel pool. Viimane külaskäik oli kas 1975 või 1976, siis ei lubanud kõrge iga ja halvenev tervis enam tulla. Iga kord olid kaasas kingitused, paar korda aastas saatis tädi pakke ka. Igatahes sukkpüksid, nailonmantli ja pastapliiatsid sain klassist esimeste hulgas. Uhkustada nende asjadega meil õega muidugi ei lubatud, aga kui keegi küsis, siis oli hea öelda küll, et tädi Soomest tõi või saatis.

Tädi saatis mitu korda ka vanaemale ja minu vanematele küllakutsed, luba sinnasõiduks aga kordagi ei antud. Ju siis polnud perekond piisavalt lojaalne...

Antti suri 1978, tädi septembris 1983. Tädi matusele sõiduks oleks võib-olla isegi loa saanud, aga lähim konsulaat oli Leningradis ning viisa saamiseks oleks kulunud 10 päeva, matusteni oli aga vaid 9. Ainus sugulane, kes seal kohal oli, oli Rootsis elav vennapoeg Martin Aalbok.

Ja viimastel aastatel tahtis tädi jälle, et teda ikka õige nimega Annetteks kutsutaks, mitte Agneseks.

Vanaema ja vanaisa kohtumise lugu

Teatud eas lapsed ikka pinnivad esivanematelt, kuidas nood üldse kokku said, kuidas armusid ja perekonna otsustasid luua. Ega meie õega mingid erandid polnud. Nii saigi ühel päeval vanaema pihitooli surutud ja aru päritud.

Vanaema elas koos vanematega üsna Nunne väravate kõrval, praeguse Tornide väljaku vastas. Eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel oli seal pargi asemel plats, kus korraldati väiksemaid laatu ja rahvapidusid. Loomulikult pidas kohapeal korda politsei.

Ja nii vanaema siis meile jutustaski, et üks politseinikest oli kena heleda lokkis peaga noormees, kes talle kangesti meeldis. Tegi tema siis asja aknale ja uksele, vahel ka platsile, et ka ise noormehele kuidagi silma jääda. Et vanaema oli ka väga kena väljanägemisega, hoolitsetud, pikk hele palmik pead kaunistamas, siis kandsid tema väikesed naiselikud kavalused vilja. Tasapisi said noored jutule ja nii see lugu arenes.

Jaa, kena ja romantiline lugu oli see meie meelest küll. Hiljem paraku selgus, et veidike oli asja ilustatud. Nimelt pööras vanaisa esmalt tähelepanu hoopis vanaema vanemale õele ja mu vanaema lihtlabaselt lõi õelt peika üle. Igal juhul paar nendest sai ja elasid koos ligi 16 aastat. Oleksid kauemgi elanud, aga sõda tuli peale ja vanaisa viidi just enne sakslaste Tallinna jõudmist külmale maale, kust ta enam tagasi ei tulnudki.

Vanaema oli ka hiljem igati kena naine ja mehi keerles ümber küll, aga tema ütles ikka, et teist niisugust meest kui vanaisa olemas ei ole ja jäi elu lõpuni üksikuks.