maanantaina, marraskuuta 30, 2009

Põliskodu väisamas


Minu isapoolne suguvõsa on pärit Meeksi vallast Parapalu külast. Kunagi olid seal suured pered ja elas üsna palju rahvast.
Kõigi tollaste seaduste järgi oleks minu vanaisa kui pere vanim poeg pidanud talu pärima. Aga paraku armus ta Piirissarelt pärit teenijatüdrukusse ja mis veel hullem - võttis selle naiseks kah. Muidugi vanaperemees Jakob vihastas ja lõi poja kodunt välja. Nii too siis tartlaseks sai.
Mõni aasta hiljem Jakob suri (1937). Talu jäi pidama perenaine Ann, vanaisa kasuema. Ega suhted eriti head polnud, seega ei olnud ka tagasiteed tallu. Hilisemad ajaloo keerdkäigud pillutasid õed-vennad omakorda laiali, mõned kolisid naaberküladesse, mõned kaugemale. Ann oma pärislastega sai tallinlaseks. Tallu jäi noorim vendadest Osvald. Temaga olid mu vanaisal päris head suhted siiski.
Korra käisime isegi meie perega seal külas, aga mina ei mäleta sellest käigust praktiliselt mitte midagi muud, kui ühte õhtust vaadet Peipsile. Ema küll on rääkinud, et vanatädi võttis just siis ahjust värskeltküpsetatud leivad välja, aga minul on selle koha peal must auk.
Mõned aastad hiljem olime just Tartu jõudnud, kui tuli teade, et vanavanaema Ann on surnud ja vaja matusele minna. Siis kuulsin mina tema olemasolust esimest korda üldse... Ema-isa käisid veel kiiruga Tallinnast mulle ja õele sobilikke riideid toomas.
Kogu aeg olen mäletanud, et ärasaatmine oli kodutalust ning ka peielaud sealsamas. Paljusid isapoolseid sugulasi nägin siis esimest ja viimast korda, vanaisa vendadega kohtusin veel vanaisa matustel.
Nüüd oli mul nädalavahetusel asja sinnakanti ning mõtlesin, et võiks ju talus ära käia ja vaadata, kas on veel kedagi alles. Osvald oli surnud mõned aastad tagasi, meilt keegi matusele ei läinud. Isa ei teadnud üldse, kas talugi enam on - kontaktid olid ju katkenud.
Lasin asja uurida ning selgus, et vanatädi veel täiesti elus, kuigi vanaks ja viletsaks jäänud. Elab talus kahekesi tütrega, kes on tema hooldaja.
Pühapäeval viis tee talust mööda ning põikasime sisse. Üllataval kombel teadis vanatädi kohe, kellega tegu, kui end tutvustasin. Tütar isegi mäletas meie kohtumist Anni matusel. Siis tuli välja ka see, et tegelikult oli matus paari kilomeetri kaugusel Jõeperas, mitte Parapalus, teise venna kodus.
Kohtumine oli küll lühike, kuna pidin veel Tartu bussile jõudma, aga üsna südamlik. Vahetasime telefoninumbreid ja leppisime kokku, et suvel lähen sinna natuke kauemaks.
Omamoodi kummaline oli, et kuigi oleme Osvaldi tütre Ritaga ühevanused, kuulume sugupuus eri põlvkondadesse. Vanatädi on viimane viienda põlve Tensonitest, Rita kuuendast põlvest üks nooremaid ja mina seitsmendast põlvest üks vanemaid. Minu lapselapsed omakorda on ühed esimesed üheksandast põlvest.
Praegused taluhooned on siiski pärit sellest ajast, kui mu vanaisa alles laps oli, esimese Eesti Vabariigi algusest. Tegelik põliskodu oli asunud sealsamas üle tee, kuid neid hooneid säilinud ei ole.
Talu saatus on lahtine. Kohapeal tööd ei ole ning noored on kõik mujale läinud. Ritagi ei teadnud, mida ta pärast ema lahkumist edasi tegema hakkab...

torstaina, lokakuuta 22, 2009

Reliikvia


Mõned asjad omandavad erilise tähenduse alles aja kuludes või mingi kindla sündmusega seoses.

Pildil oleva viskipudeli sai mu isa kingituseks oma 25-dal sünnipäeval, kinkijaks meie lähisugulane Vladimir Beekman ja toodud on see mingilt välisreisilt. Pudel seisis viiskümmend aastat kapis, kunagi ei olnud piisavalt head põhjust selle avamiseks. Kevadel sai isa 75 ja ka see ei pannud kätt just selle pudeli järele sirutuma.

Kuid 3.oktoobril Vladimir suri ning kui ema teate sai, avasid nad pudeli ja võtsid pitsi tema mälestuseks. Täna aga sai mu ema 75 ning sel puhul korraldati koosviibimine väga kitsas ringis - ema, isa, meie õega ning Vladimiri abikaasa Aimeé. Just seesama viskipudel pandi lauale ning siis kuulsin minagi esimest korda selle loo.

Pool pudelit jäi veel järele ning ei oska arvata, mis põhjusel see pudel uuesti kapist välja võetud võiks saada....

tiistaina, huhtikuuta 07, 2009

Vanaisale mõeldes




Täna, 7.aprillil, on minu vanaisa Martin Aalboki 110-s sünniaastapäev. Selleks puhuks otsisin välja temast kaks pilti. Esimesel on ta umbes 25-aastane, pilt on kingitud minu vanaemale kurameerimise ajal, tagaküljel on väga armas pühendus.


Teine pilt on tehtud mõni aasta hiljem ning loomulikult on tegu valehabemega. Vennad tegid mingit näitemängu vist ja "kaunistasid" end niiviisi. Olen näinud ka sellist pilti, kus neid habemikke lausa kolm peal on, aga see on paraku kaotsi läinud.


Vanaisast on varemgi juttu olnud, ei hakka kordama.

tiistaina, maaliskuuta 03, 2009

Maja lugu

Olen kunagi kirjutanud, kuidas meie maatükk von Glehnilt ostetud sai. Aasta oli siis 1916 ja juba siis oli krundil olemas ka väike maja, kuhu vanaperenaine ka elama asus. Mingil kujul on see maja tänaseni alles ja seega võin öelda, et üks esimesi Nõmme maju, milles elan.


Alguses koosnes maja köögist ja kolmest väikesest toast. Peab ütlema, et tolle aja kohta lausa suur (tänaseks muidugi lootusetult väike). Ühes maja otsas oli kanakuut, millest hiljem ehitati ringi eraldi sissepääsuga kööktuba. Nüüdseks on see ülejäänud majaga ühendatud ning köögina teenib ta mind edasi.



Kahekümnendate aastate algul tuli perenaisel soov ehitada maja teise otsa veranda, mis samas muutus ka maja paraadsissepääsuks, polnud vaja enam köögi kaudu käia. Ega tollalgi tohtinud ümberehitusi projektita teha. Projekt tegelikult oli lihtne, joonisel oli näidatud olemasolev osa ning uus osa.



Järgnevad pildid on maja vaated kahekümnendate aastate lõpust. Tänavapoolsel vaatel on ilusti näha, et maja koosneb kolmest osast, keskel kõige vanem, madalam osa kööktuba ja teisel pool veranda (mille tänavapoolsesse külge paigutati ka kemmerg ja panipaik). Elektripost on ikka samas kohas. Kummaline on aga, et pole näha peaaegu posti kõrval kahe akna vahel kasvavat suurt kaske, järelikult istutati see veel hiljem. Samuti peaks olema veranda nurga juures võimas vaher, aga siis oli see veel päris tilluke. Tänaseks on see vaher ikka väga suur, sügisel jätkub lehti koristada nii meile kui naabritele.



Õuepoolsel vaatel on näha, et eeskoja kõrval on üks aken ning siis teine. Esimene on kunagise köögi aken. Kuuekümnendate aastate lõpus sai maja põhjalikult ümber ehitatud, köök muutus esikuks ning kahest väikesest toast sai üks suur, mistõttu neid aknaid enam pole, on suured aknad, üks õue ja kaks tänava poole. Maja ees söödab perenaine parasjagu oma kanakesi.
Pildil on näha ka kaks kaske. Esiplaanil olev on nüüdseks suur ja võimas, selle istutas minu vanavanaisa Jaan Peekmann üsna kohe pärast majaostu. Tagumist kaske enam pole, mina mäletan sellest ainult järgijäänud kuivanud tüügast, mis ühel ilusal päeval lihtsalt ümber kukkus, kui ma parasjagu selle külge kinnitatud võrkkiiges lesisin. Pildi paremas servas haruline puu on minu lapsepõlve suur pihlakas, selle murdis puruks 1968.a augustitorm. Praegu kasvab samal kohal väike tammeke, mis paarkümmend aastat tagasi ise tõrust kasvama oli läinud.



Ümberehituse üks põhjusi oli muidugi, et maja hakkas tasapisi lagunema ning ühel ilusal päeval kukkus osa tänavapoolsest seinast lihtsalt ära, ainult tapeet jäi püsti. Siis sai huvi pärast ära loetud - tapeedikihte oli kokku 27! Veel selgus huvitav asi, kuidas tegelikult Glehni tellitud saarlastest ehitusmehed töötasid. Nimelt oli vundamendiks laotud mõned kihid paekive, nende peale asetati talad, löödi põrand ning põrandale pandi otsapidi seinad toetuma.



Viimane kapitaalremont tehti seitsmekümnendate aastate teises pooles, siis lammutati vana köök ja veranda ning viidi tänavapoolne sein kõik ühele joonele. Kuid ega selle remondi kvaliteet just kiita ole, mõndagi oleks juba siis pidanud teisiti tegema.



Tasapisi saab üht-teist kohendatud, kuid ajad ja vajadused on muutunud ning üha enam saab selgeks, et kogu maja oleks mõistlik lammutada ning samale kohale uus ehitada. Piirangu seavad aga esiteks rahakott ning teiseks Nõmme ehitusmäärus, mis sugugi kõiki ideid ei soosi.

keskiviikkona, tammikuuta 28, 2009

Üks leeripilt


Pilt on tehtud Kose kiriku juures sügisel 1915 või 1916 ning üks leeripoistest on minu vanaisa Martin Albok. Tollal olid ju kombeks eraldi poiste- ja tüdrukuteleerid, poisid sügisel ja tüdrukud kevadel.

Kirikhärra istub keskel, poisid on enamjaolt lihtsates maavillastes ülikondades, aga kui hoolega vaadata, on näha, et mitmelgi (ilmselt siis jõukamate talude perepoegadel) paistab kuue alt ka uurikett.

Tegelikult peaksin ma saama järele vaadata täpse leeritamise kuupäeva, leeripüha laululeht ja leeritunnistus on ema juures muude vanade dokumentide seas alles ju, olen neid ise näinud ka.

Pilt on hullusti kannatada saanud ning on üldse ime, et ta säilinud on.