Sidrunitorti tahaks...

Ega ma pole kaua aega juba enam suur tordisõber olnud. Niikaua kui mäletan - kreemitorte polegi kunagi tahtnud. Aga üks mu sugulane õppis omal ajal kondiitriks ning tõi mulle igaks sünnipäevaks omatehtud tordi, millel vastav number peal. Need maitsesid küll head...

Algul töötas sugulane Tallinna kohvikus, kui aga avati Viru hotell ja sinna tehti oma kondiitritsehh, võttis Kuno Plaan ka tema endaga uude kohta kaasa. Seal tõusis sugulane vanemkondiitri auväärsesse seisusesse.

Viru kondiitrite toodang oli minev kaup, kogu aeg oli järjekord leti taga ning mõningaid asju sai ainult ettetellimisel. Üks selline asi oligi sidrunitort. Välimuselt üsna trühvlitordi moodi, aga sidruniga immutatud põhi. Imelikul kombel, kuigi ma sidrunit eriti ei sallinud, olin ma valmis seda torti sööma söögi alla ja peale.

Loomulikult sai meie pere ikka sellised tordid, millised letile ei jõudnudki, tarvitses vaid sugulasele helistada, ta tegi ise valmis ja siis saime kondiitriletist nimelise tellimuse kätte. Vahe oli selles, et sidruniga koonerdatud polnud, tort oli väga maitsev ja mahlane...

Kondiitritsehhi pole Virus enam ammu, sidrunitorti ka kuskil mujal ette jäänud pole ja ega see ilmselt poleks ka see... Sugulanegi juba eakas ja pensionil...

Mõni aeg tagasi sai külastatud Viru hotelli KGB muuseumi. Seal stendil leidsin sugulase pildi, ilmselt mingi konkursi võitmisega seoses tehtud. Vaat siis tuli ka tema omaaegne sidrunitort meelde ja neelud tulid peale - kohe väga tahaks....

Pildil on sugulane vasakul...

Arhiivileiud

Internet teeb vahel imesid :)

Eelmise loo juurde lisaks üks anonüümne juhuslik lugeja kommentaari, kus viitas minu vanaisa puudutavatele dokumentidele. Arhiivis on täiesti olemas, kuigi kui mõned aastad tagasi otsisin, väideti, et neid Eestis pole, sest KGB arhiiv on ära Venemaale viidud.

Igal juhul kaks korda ei lasknud ma seda endale ütelda, helistasin Riigiarhiivi ja tellisin toimikud välja. Täna siis käisin nendega tutvumas. Tegelikult jõudsin läbi vaadata ainult väikese osa, ma ei arvanud, et seda materjali nii palju on..

Ühe kausta - vanaisa teenistuskäigu politseis - sain kohe tutvumiseks, teine on piiratud ligipääsuga (uurimistoimik) ja pidin kirjutama selgituse, miks seda näha tahan ja mida saadud infoga edasi teha. Loa igal juhul sain, kuid just seda jõudsin ainult sirvida...

Mõned dokumendid pildistasin maha ka, aga targem on endale kõigist koopiad tellida.

Siia panen esmalt kunagise politseiniku ametivande, lihtne ja ilus tekst.

Üks avastus küll üllatas mind - uurimistoimikus on olemas tõend vanaisa rehabiliteerimise kohta, välja antud juba viiekümnendatel aastatel. Meie pereni see jõudnud pole... Igaks juhuks helistasin veel emale ja kontrollisin üle, ta ei teadnudki sellest midagi.

Eks ma nüüd puistan veel arhiivi, tänu seal töötavatele väga kenadele daamidele on see üsna mõnus.

Reliikvia

Mõned asjad omandavad erilise tähenduse alles aja kuludes või mingi kindla sündmusega seoses.

Pildil oleva viskipudeli sai mu isa kingituseks oma 25-dal sünnipäeval, kinkijaks meie lähisugulane Vladimir Beekman ja toodud on see mingilt välisreisilt. Pudel seisis viiskümmend aastat kapis, kunagi ei olnud piisavalt head põhjust selle avamiseks. Kevadel sai isa 75 ja ka see ei pannud kätt just selle pudeli järele sirutuma.

Kuid 3.oktoobril Vladimir suri ning kui ema teate sai, avasid nad pudeli ja võtsid pitsi tema mälestuseks. Täna aga sai mu ema 75 ning sel puhul korraldati koosviibimine väga kitsas ringis - ema, isa, meie õega ning Vladimiri abikaasa Aimeé. Just seesama viskipudel pandi lauale ning siis kuulsin minagi esimest korda selle loo.

Pool pudelit jäi veel järele ning ei oska arvata, mis põhjusel see pudel uuesti kapist välja võetud võiks saada....

Maja lugu

Olen kunagi kirjutanud, kuidas meie maatükk von Glehnilt ostetud sai. Aasta oli siis 1916 ja juba siis oli krundil olemas ka väike maja, kuhu vanaperenaine ka elama asus. Mingil kujul on see maja tänaseni alles ja seega võin öelda, et üks esimesi Nõmme maju, milles elan.

Alguses koosnes maja köögist ja kolmest väikesest toast. Peab ütlema, et tolle aja kohta lausa suur (tänaseks muidugi lootusetult väike). Ühes maja otsas oli kanakuut, millest hiljem ehitati ringi eraldi sissepääsuga kööktuba. Nüüdseks on see ülejäänud majaga ühendatud ning köögina teenib ta mind edasi.

Kahekümnendate aastate algul tuli perenaisel soov ehitada maja teise otsa veranda, mis samas muutus ka maja paraadsissepääsuks, polnud vaja enam köögi kaudu käia. Ega tollalgi tohtinud ümberehitusi projektita teha. Projekt tegelikult oli lihtne, joonisel oli näidatud olemasolev osa ning uus osa.

Järgnevad pildid on maja vaated kahekümnendate aastate lõpust. Tänavapoolsel vaatel on ilusti näha, et maja koosneb kolmest osast, keskel kõige vanem, madalam osa kööktuba ja teisel pool veranda (mille tänavapoolsesse külge paigutati ka kemmerg ja panipaik). Elektripost on ikka samas kohas. Kummaline on aga, et pole näha peaaegu posti kõrval kahe akna vahel kasvavat suurt kaske, järelikult istutati see veel hiljem. Samuti peaks olema veranda nurga juures võimas vaher, aga siis oli see veel päris tilluke. Tänaseks on see vaher ikka väga suur, sügisel jätkub lehti koristada nii meile kui naabritele.

Õuepoolsel vaatel on näha, et eeskoja kõrval on üks aken ning siis teine. Esimene on kunagise köögi aken. Kuuekümnendate aastate lõpus sai maja põhjalikult ümber ehitatud, köök muutus esikuks ning kahest väikesest toast sai üks suur, mistõttu neid aknaid enam pole, on suured aknad, üks õue ja kaks tänava poole. Maja ees söödab perenaine parasjagu oma kanakesi.

Pildil on näha ka kaks kaske. Esiplaanil olev on nüüdseks suur ja võimas, selle istutas minu vanavanaisa Jaan Peekmann üsna kohe pärast majaostu. Tagumist kaske enam pole, mina mäletan sellest ainult järgijäänud kuivanud tüügast, mis ühel ilusal päeval lihtsalt ümber kukkus, kui ma parasjagu selle külge kinnitatud võrkkiiges lesisin. Pildi paremas servas haruline puu on minu lapsepõlve suur pihlakas, selle murdis puruks 1968.a augustitorm. Praegu kasvab samal kohal väike tammeke, mis paarkümmend aastat tagasi ise tõrust kasvama oli läinud.

Ümberehituse üks põhjusi oli muidugi, et maja hakkas tasapisi lagunema ning ühel ilusal päeval kukkus osa tänavapoolsest seinast lihtsalt ära, ainult tapeet jäi püsti. Siis sai huvi pärast ära loetud - tapeedikihte oli kokku 27! Veel selgus huvitav asi, kuidas tegelikult Glehni tellitud saarlastest ehitusmehed töötasid. Nimelt oli vundamendiks laotud mõned kihid paekive, nende peale asetati talad, löödi põrand ning põrandale pandi otsapidi seinad toetuma.

Viimane kapitaalremont tehti seitsmekümnendate aastate teises pooles, siis lammutati vana köök ja veranda ning viidi tänavapoolne sein kõik ühele joonele. Kuid ega selle remondi kvaliteet just kiita ole, mõndagi oleks juba siis pidanud teisiti tegema.

Tasapisi saab üht-teist kohendatud, kuid ajad ja vajadused on muutunud ning üha enam saab selgeks, et kogu maja oleks mõistlik lammutada ning samale kohale uus ehitada. Piirangu seavad aga esiteks rahakott ning teiseks Nõmme ehitusmäärus, mis sugugi kõiki ideid ei soosi.

Kinganostalgia

Käisime tütrega täna endile suvekingi otsimas. Oli, igasuguse tegumoega, igat värvi. Päris raske valida. Aga kui seal poes ringi vaatasin, tuletasid mõnedki kingad meelde neid, mida aastaid tagasi kandsid minu ema ja vanaema. Mood on ringiga tagasi jõudnud.

Esmalt madala kontsaga helesinised, pealsed punutud, pandlaga kannarihm, varbaots lahti. Just niisuguseid mäletan oma vanaema kandnud olevat, värv ainult oli teine - temal olid beezid. Tundusid teised päris mugavad, aga tänan, ei - ma olen siiski veel noorem kui vanaema tollal.

Üsna palju oli tikk-kontsa ja terava ninaga mudeleid. Selliseid kandis minu ema. Mäletan, kuidas mina imestasin - kuidas niisugustega käia saab, konts jääb ju igale poole kinni! Eks ta jäi ka. Suvel palavaga, kui asfalt sulas, oli tänav tihedalt pisikesi augukesi täis pikitud - kontsajäljed...

Tegelikult jäid mulle endale poes silma ka väga kenad tikk-kontsaga rihmikud. Värv oleks igati sobinud mu uue seelikuga, aga praktiline meel sai võitu - Tallinna vanalinnas nendega kiiresti edasi liikuda on võimatu.

Koduteel tuletasin meelde, milliste kingadega aastate jooksul käidud on. Eks neid ole muidugi palju olnud, aga mõned on eriliselt meelde jäänud.

Väga armsad tänavakingad tõi isa mulle Tšehhimaalt. Inglise toodang, pruunid, paeltega, pehme voodriga, tollaste Kommunaari kottadega ei andnud võrreldagi. Ega neid mulle päris igapäevaseks trööpamiseks lubatudki, nendega sai ainult eriti olulisi linnaskäike ette võtta.

Ühed suvised rihmikud on eriliselt meelde jäänud. Importkaup, ema kuskilt tuvuse kaudu sai. Tänapäeva mõistes mitte midagi erilist, materjaliks midagi vahariidetaolist, halli ruudumustriga. Paraja kõrgusega konts ka all. Aga minule need meeldisid ja olid ka väga mugavad. Mitu aastat sai nendega käidud. Ajad olid ka muidugi teised, ei saanud igaks hooajaks uusi jalatseid osta ja ega polnudki suurt midagi osta.

Kui tuli platvormkingade mood, olid poodides pikad sabad ja ega mul õnnestunudki kohe löögile saada. Vanemad inimesed veel seletasid, et niisugused kingad on väga koledad, ebamugavad ja jalale lausa kahjulikud. Ei tulnud pähegi neid kuulata. Ja ühel päeval naeratas õnn mullegi - laekusin poest uhiuute Kommunaari platvormkingadega. Isa veel noris: "Noh, topid omale ka kabjad alla?" Aga need olid ühed mugavamad kingad, mis mul kunagi olnud on! Kommunaari kiruti ja asja eest. Kuid tolle mudeli loojad olid kiitust väärt. Kontsa ja platvormi kõrgus olid sobivalt valitud, materjaliks valatud polüuretaan (mis tegi kinga väga kergeks), moekas "buldoginina" ja värv oli ka ilus tumeroheline. Kandsin neid aastaid, isegi üks 15 km metsarännak tuli nendega ette võtta. Ei olnud jalad väsinud, ei hakanud hõõruma ega midagi.

Puukotad. Needki tõi isa mulle ühelt välisreisilt. Ega talle endale need tegelikult meeldinud, aga mood nõuab ju ohvreid. Mina olin muidugi vaimustuses ning kandsin neid rõõmuga. Kui juba päris lagunema hakkasid, aitasid veel koduõues ringilaskmiseks küll.

Ja minu pruudikingad - valged peene kontsaga Tšehhi rihmikud! Tõendiga saadud, ainus paar, mille number sobis. Teadagi oskasin ma kontsapidi jalapühkimisresti vahele kinni jääda ning oma pruudiloorile astusin ka augu sisse. Need kingad on mul senini alles ning nagu avastasin - jälle moes.

Aga selleks suveks ostsin kõrge kontsaga pruunid rihmikud. Mitte päris tikk-kontsaga, vaid sellised, mis vanalinnas munakivide vahele kinni ei jää.

Need vallatud lokid...

Mul on eluaeg juustega häda olnud - nii kanged ja kiuslikud, et ühtegi soengut pidada ei taha. Sirged pealekauba. Õel seevastu on pehmed, hoiavad lokki ja tal pole vaja muud, kui natuke kammiga siluda, kergelt koolutada ja soeng missugune. Eks need lokkis juuksed ongi meie peres blondide rida - vanaemal olid laines juuksed, emal hoidsid lokki (kuigi pärast esimesi poldilokke kadus oma lokk ära).

Sai vahepeal ka keemilisi lokke tehtud, kuid siis oli parukas peas nagu neegrimammil.

Õe pulmadeks tegi aga juuksur mu vööni juustest tõeliselt korraliku lokisoengu. Kuna fotograaf jäi täpselt koduteele - omaaegne legendaarne Kõvera tänava fotoäri - siis ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja lasin selle soengu ka järeltulevatele põlvedele jäädvustada.

Pildid pärit aastast 1982, blond siis õde ja brünett mina.

Majaostu dokustaadid

1916 detsembris ostis mu vanavanatädi Maali Kruusmägi Nikolai von Glehnilt Nõmme serva lapi maad. Hinnaks oli 700 kuldrubla, millest kohe tuli sisse maksta 40, ülejäänu tasuda osade kaupa.

Ostu-müügi leping oli tollase aja kohaselt vene keeles.

Huvitavad nüansid muidugi ka: puid tohtis krundilt maha võtta ainult ehituse aluselt pinnalt ning iga mahavõetud puu asemele tuli uus istutada. Samuti määrati, et välikäimla, solgiauk (või prügihunnik, ei saanud täpselt aru) ja seasulg ei tohi olla naabri krundile lähemal kui kaks jalga.

Dokumendi tagaküljel on veel eestikeelne tekst aastast 1918, mis kinnitab, et kogu ostusumma on tasutud ja kinnistul ei ole võlga.
Kuna Maali mees hukkus Esimeses maailmasõjas ning lapsi tal ei olnud, müüs ta 1928 krundi edasi minu vanaisale Martin Aalbokile, tingimusel, et saab ise majja elama jääda. Seal elas ta kuni surmani 1948.

Haruldane pilt

Kurtsin mõni aeg tagasi, et ma pole kunagi näinud oma emapoolse vanaisa Mardo Aluranna pilti, milles ta oleks politseimundris. Tuli välja, et selline pilt on siiski olemas!

Aga pilt ei pärine meie endi perekonna arhiivist. Meieni jõudis see üsna kummalist teed pidi.

Nimelt oli ema kunagine kolleeg mu vanaisa ühe venna, Johannese ehk Muti Juhani naise Liide sugulane. Ema ei mäletanud täpselt, kas oli Liide vennatütar või midagi sellesarnast. Nendel aga oli maja pööningul vanade piltide hulgas olnud see pilt. Ja ime küll, pilt oli seniajani säilinud ja kolleeg tõi selle mu emale.

Mina nägin seda pilti täna esimest korda.

Juudiheeringas

Veel üks retsept vanaema varamust.

Meie peres kandis see roog nimetust juudiheeringas ning tegema õpetas seda minu ja mu ema ühine ristiema tädi Anni - minu vanaema vennanaine. Pärit on see aga juudi köögist ning kuulus koššertoiduna hanukka menüüsse, nagu ma hiljem selgeks olen saanud.

2 puhastatud soolaheeringat

1 keskmine sibul

1 hapu õun

4 viilu kuivatatud saia - leotada ja tahkeks pigistada

Kõik see kraam tuli ajada läbi hakklihamasina, lisada pool teelusikatäit kaneeli ning meie lisasime ka mõne lusikatäie hapukoort (just niipalju, et see mass koos seisaks).

Kõlbas hakitud munaga kaunistatuna peolauale või lihtsalt niisama leivakatteks.

Vanaema rosolje

Avastasin, et siit blogist on korduvalt toiduretsepte otsitud. Vanaema toidud olid tõesti head ja mõned retseptid ma tema kõrvalt ikka meelde jätsin. Alustuseks siis vanaema superhea rosolje.

1-1,5 kg keedukartuleid

2 soolaheeringat (fileedena)
hapukurk (kohe palju, ja mitte mingil juhul marineeritud kurk)
1 priske keedupeet
1 suur hapu õun
ahjuliha jääke
2-4 keedumuna

Kõik see kraam tükeldada, liha kindlasti ristikiudu lõigata.

Kausis kõigepealt kõik ära segada, siis supilusikatäis sinepit (mida kangem, seda parem). Seejärel lisada hapukoor (20%-line muidugi). Koort peab olema parasjagu nii palju, et kahvliga võttes rosolje tilkuma ei hakkaks, aga kuivaks ei tohi ka jääda. Majonees unustage heaga ära. Ning enne serveerimist peab rosolje paar tundi jahedas seisma.

Sellest kogusest peaks ühele keskmisele peoseltskonnale piisama.

Isetehtud ajalehed

Mingil ajal põhikooli lõpuklassis oli meil ühe seltskonnaga harrastuseks ise ajalehti teha. Käsikirjalised, tavaliselt 2 A4 formaadis lehte, värviliste pastakatega kirjutatud. Neid tuli teha ikka mitu eksemplari, mida siis omavahel vahetasime.

Sisu oli nagu ikka ajalehes - juhtkiri, uudised (mis olid kirjutatud praeguse kollase ajakirjanduse stiilis - kui palju me ikka oma ajast ees olime!), kuulutused, üksjagu norimist kaaslaste ja õpetajate aadressil, ainult asjaosalistele mõistetavad naljad. Üksteisest kirjutasime loomulikult ainult hüüdnimedega.

Mõnikord juhtus ka seda, et ajalehenumber sattus õpetaja kätte. Siis toimetati see õpetajate tuppa ja nagu kuulda oli, loeti ja naerdi ka. Meie jaoks mingeid halbu tagajärgi polnud, sest ega me muidugi midagi väga hullu ei kirjutanud ka.

Pildil olev eksemplar õnneks õpetajateni ei jõudnud. Esimese lehe alaosas ja teise alguses nimelt on kirjeldatud ühte tõestisündinud lugu, mis aga poliitiliselt just korrektne pole. Tollal veel eriti.

Ühes lehes näiteks aga oli uudis Monaco aasta sportlase valimisest 1970. Selleks sai tollane paavst Paul VI, kes oli osalenud maleturniiril ning kaotanud kõigile. Kas ka tegelikult nii oli või miks ma sellise uudise sinna lehte panin - ei mäleta.

Kuulutused olid enamikus sedalaadi, et vajatakse suuremal hulgal ragulkakumme nende asemele, mis õpetajad ära on korjanud, või et mõni õpetaja vajab tõlkemasinat, et oma seletusi õpilastele arusaadavaks teha.

Reklaamiküljel üritasime parodeerida tollaseid moekaupade reklaame, aga erilisi pärleid ei meenugi.

Paaril tegijal oli ka kunstiannet, nende lehtedes oli kindel koht koomiksitel.

Aga ajakirjanikku minust siiski ei saanud...

Esimene jõulukink

1959 olid esimesed jõulud, millest mina ka midagi mäletan. Tegelikult oli vist ikka aastavahetus, näärid seega. Ega meil ju ametlikult jõule peetud tollal, see oli tavaline tööpäev.

Siin ma siis nüüd olen. Näärivana tollasest käigust ei mäleta ma küll midagi. Vaevalt, et mult siis salmigi küsiti. Sain oma kingid juba selle eest kätte, et emaga koos näärivana juurde nõustusin minema. Seda ma ka ei mäleta, mis nipiga mu pulksirged juuksed nii kenasti lokki keerati.

Aga vaat seda kingitust mäletan ma väga hästi. Ilus punane vihmavari oli. Ja otse loomulikult pidin ma sellega kohe mängima hakkama.
Täiskasvanutel oli tore peolaud, tolle aja tavade kohaselt rikkalikult kaetud.

Pildil, vasakult paremale: Griša Jeremenko, mu vanaema noorema venna väimees, minu vanaema Aita, ema Helvi, mina ise (uue ja uhke vihmavarju all), ema onutütar Aino Jeremenko, minu onu Hubert Alurand ja šampust valab talle klaasi Aino ema Antonina. Külalisi pidi olema rohkemgi, millegipärast teisi pildil ei ole.

Mingil ajal pandi mind vanaema suurde voodisse magama, naabritädi Paula rääkis veel unejuttu ka. Täiskasvanud jäid edasi istuma ja uut aastat ootama.

Hommikul avastasin eelmise õhtu peolaua kohalt laest suure laigu. Eks aasta vahetumise puhul avatud šampus oli lakke pritsinud. See laik oli näha veel 20 aastat hiljemgi, kui me juba üle õue teise majja olime kolinud.

Aga see punane vihmavari teenis mind päris mitu aastat. Kui praegust ilma vaadata, oleks nüüdki täiesti asjalik kink ju.

Vasjalt, Nõukogude armeest

Epp ja Sjgelle võtsid üles kirjasõpruse teema. Sedalaadi kirjavahetust sai isegi piisavalt harrastatud. Aga oli veel üks liik kirjasõpru.

Minu kooliajal tuli keskkooli lõpuklassidesse sageli kolmnurkseid margita kirju, sisu üks - Vasja või Vanja teenib kauge kodumaa nurgas aega, sooviks Eestist kirjasõpra. Vene keele õpetaja siis jagas neid soovitusega meie kangelaslike noormeeste ellu natuke vaheldust tuua. Mul oli üksvahe neid "sõpru" kohe mitu. Enamasti olidki üsna toredad kirjad, niipalju kui võimalik, jutustasid poisid oma igapäevaelust ja kirjeldasid tulevikuplaane.

Juhtus aga ka nii, et kui poisil teenistusaja lõpp lähenema hakkas, muutus kirja toon üha mesisemaks, sisaldades lausa konkreetseid ettepanekuid - kui kroonust välja saab, oleks tore Tallinna tulla ja lähemalt tuttavaks saada, võiks isegi pere luua ja siis saaks tema Tallinna elama jääda. Minu plaanidesse tol ajal mingi pereloomine kohe üldse ei kuulunud. Ja mingiks migratsioonipumbaks ka ei kavatsenud hakata. Oh seda keerutamist siis!

Loomulikult saadeti ka pilte, enamus kohalikus ateljees tehtud tüüpilised paraadmundris portreed. Küsiti ka minu pilti. Mõnele niisugusele, kelle kirjad meeldisid, kes asjalikult kirjutasid plaanidest koju tagasi minna, tööle või õppima asuda, isegi saatsin.

Aga nende mesijutu ajajatega olin vähe õel.

Olin sel ajal juba üsna korralik harrastusfotograaf, ilmutid-kinnitid alati valmis. Sai siis tehtud selline trikk, et käärid-liim - meetodil mitmest ajakirjapildist ja fotost üks paraadportree kokku miksitud, see maha pildistatud, paljundatud ja "sõpradele" saadetud.

Ei tulnud keegi siia pilti originaaliga võrdlema...

Aga neid kirju peaks mul ema juures kapipõhjas üks pakk veel alleski olema...

Njämma!

See on jah täitsa tõsi, et minu vanaema mehele minnes ei osanud kartuleidki keeta. Mina aga hakkasin meelde tuletama, milliste maiuspaladega vanaema mind hellitas.

Supid. Eriti on meeles hapukapsasupp ja kana-klimbisupp. Hapukapsaid valiti turul erilise hoolega, ei tohtinud liiga hapud olla ja pidid olema ühtlaselt peeneks riivitud. Puljong keedeti parimatest loomakontidest ning kurnati läbi kahekordse marli. Siis pandi sellesse kapsad koos peotäie kruupidega. Tasasel tulel sai pott podiseda mitu tundi. Kindlasti tuli lisada loorberilehti ja vürtsiterasid. Porgandid pruunistas vanaema enne pottipistmist kuumal pliidiraual. Ainult ühel korral pidin selle supi söömata jätma - pärast kurgumandlite operatsiooni.

Klimbisupi jaoks keedeti puljong tervest kanast, mis seejärel veel ahjupannile rändas. Klimbitaina jaoks võeti kulbitäis puljongit, sellele lisati margariini. Polnud see supp kunagi liiga rasvane ja klimbid olid just mõnusa suurusega korraga suhu pistmiseks.

Aga piimasuppi ei keetnud vanaema kunagi.

Pudrud. Manna- või kaerahelbepuder hommikusöögiks, kruubi- või tatrapuder lõunaks. Kartulipuder kotlettidega - vaieldamatu lemmik. Paks valge jahukaste veel lisaks.

Suvel kuumaga oli hea külm kaste värskete kartulite juurde väga lihtne - keefir ja roheline sibul. Mina oma kodus olen seda täiendanud värske kurgi ja redisega.

Rosolje. Selles pidi kindlasti olema nii heeringat kui liha ja sinepit. Hapu õun ka.

Juudiheeringas. Selle retsepti sai vanaema oma vennanaiselt, minu ema ja minu ühiselt ristiemalt. Hakklihamasinasse läksid üksteise järel heeringas, sibul, õun, leotatud kuiva saia viilud, lisada tuli kaneeli. Veidi hapukoort, et kuiv poleks ja leivakate missugune!

Õunakook. Oi, kuidas mulle meeldis istuda ja vaadata, kuidas vanaema koogi jaoks pärmitainast sõtkub! Pärast rullimist sain mina kõik ülejäävad tainaribad endale, sõin need niisama ära. Puhastatud õunad lõiguti ühesuurusteks viiludeks ja laoti sirgete ridadena tainale, suhkru- ja kaneelisegu peale (kaneeli ikka korralikult!) ja ahju. Terve maja lõhnas magusalt ja mitte kohe ei jõudnud ära oodata, millal kook valmis saab. Nüüd on meie peres sama lugu - plaaditäis õunakooki kaob paari tunniga. Näpud limpsitakse ka veel üle.

Lihatoite tehti harvemini, mäletan just stroganoffi ja smooritud loomaliha. Pühadeks keedeti loomulikult sülti. Aga peaaegu üldse ei mäleta ma, et oleks toidu kõrval mingi salat olnud. Suvel sai lehtsalatit hapukoorega, vahel värske kurk äädikaga (mida minu peres ei sööda) või siis hapukurgiviilud.

Magustoiduks oli vahel kissell (ja just oma aia rabarbaritest), üsna tihti tegi vanaema mannavahtu. See oli maitsev küll, aga lõpuks sai isu otsa. Nüüd sööks jälle.

Enamasti olid siis lihtsad tavalised eesti toidud, aga need olid parimad, mida elus saanud olen.

Vatitekid

Vaatasin oma vatitekki - ilmselt hakkab selle aeg ümber saama. See on siis viimane nendest, mis mu vanaema omal ajal õmbles.

Vanasti magati talviti ikka paksu vatiteki all. Meie pere tekid olid kõik vanaema näputöö.

Ega see tekiõmblemine midagi keerulist olegi. Poest tuli koju tuua sobiv kogus riiet, algul sits, hiljem ka juba atlass-siid, mitu pakki õmblusvatti, mõned rullid nr.20 õmblusniiti ja pakk sobiva pikkusega nõelu. Teravad käärid ja sõrmkübar olid mu vanaemal veel sõjaeelsest ajast (ja need on mul tänaseni alles, käärid kasutusel, aga sõrmkübar on liiga suur ja ajan ilma läbi). Veel läks vaja pikka joonlauda ja rätsepakriiti (selle puudumisel käis õhukesekskulunud seebitükk kah).

Esimese õhtu töö oli teki raamile panemine. Tekiraam olevat olnud mu vanavanaisa enda kätetöö. Kaarjatele jalgadele toetus kaks otsalauda, samuti kaarjad, keskel poom, mis seda kaadervärki koos pidi hoidma, ning kahel pool ümarad puud, mille ümber tekk keriti. Kummagi tekipuu küljes oli paks lõuendiriba, nende külge õmmeldi tekimaterjal kinni. Ja otsalaudade pool olid veel puust treitud hammasrattad, mille abil siis tekipuud fikseeriti.

Ühest servast õmmeldi tekipooled lõuendi külge, siis hakati nende vahele vatti laotama. Seda tuli teha korralikult, et tekk ikka ühtlase paksusega tuleks. Kui puudevahe täis sai laotud, keriti see ühele puule ja täideti järgmine osa, nii seni kuni kogu teki pikkus täis sai. Siis õmmeldi ka teine tekiots lõuendi külge.

Järgnes peen töö - joonlaua ja kriidi abiga veeti riidele teppimisjooned. Kogenud tekiõmblejana teadis vanaema juba peast, kui suured ruudud peavad tulema, et kogu tekk ühtlane oleks. Minu osa oli joonlaua teist otsa paigal pidada.

Ja algaski teppimine - iseenest üks tuim ja tüütu nõelaga torkimine. Aga mulle meeldis neil tekiõmblemise õhtutel vanaema kõrval istuda ja tema jutte kuulata. Vahel lubati mul endalgi natuke nõela-niiti käes hoida, seda küll siis, kui polnud tellimustöö. Ja kui raamitäis tepitud sai, tuli valmis tekiosa puule kerida ja uuele osale jooned märkida. Ei mäletagi täpselt, aga ega üle nädala ühele tekile kulunud küll.

Pärast teppimist, kui tekk juba raamilt maha sai võetud, tulid veel ääred kinni õmmelda korralikult ühtlaste pistetega. Nurgad pidid teravad jääma, et tekk ikka ilus oleks.

Teised tekid on kõik ära kulunud, aga üks seisab mul veel ema juures. See on mu kahe vanaema ühine kingitus - isapoolne vanaema Tartust kinkis imeilusa tikitud atlassvaiba ja emapoolne vanaema siis õmbles sellest mulle teki. Tekk sai nii ilus, et ei raatsinud teda niisama voodisse pannagi. Ehk leidub sellelegi kunagi väärikas kasutusviis.