See on jah täitsa tõsi, et minu vanaema mehele minnes ei osanud kartuleidki keeta. Mina aga hakkasin meelde tuletama, milliste maiuspaladega vanaema mind hellitas.
Supid. Eriti on meeles hapukapsasupp ja kana-klimbisupp. Hapukapsaid valiti turul erilise hoolega, ei tohtinud liiga hapud olla ja pidid olema ühtlaselt peeneks riivitud. Puljong keedeti parimatest loomakontidest ning kurnati läbi kahekordse marli. Siis pandi sellesse kapsad koos peotäie kruupidega. Tasasel tulel sai pott podiseda mitu tundi. Kindlasti tuli lisada loorberilehti ja vürtsiterasid. Porgandid pruunistas vanaema enne pottipistmist kuumal pliidiraual. Ainult ühel korral pidin selle supi söömata jätma - pärast kurgumandlite operatsiooni.
Klimbisupi jaoks keedeti puljong tervest kanast, mis seejärel veel ahjupannile rändas. Klimbitaina jaoks võeti kulbitäis puljongit, sellele lisati margariini. Polnud see supp kunagi liiga rasvane ja klimbid olid just mõnusa suurusega korraga suhu pistmiseks.
Aga piimasuppi ei keetnud vanaema kunagi.
Pudrud. Manna- või kaerahelbepuder hommikusöögiks, kruubi- või tatrapuder lõunaks. Kartulipuder kotlettidega - vaieldamatu lemmik. Paks valge jahukaste veel lisaks.
Suvel kuumaga oli hea külm kaste värskete kartulite juurde väga lihtne - keefir ja roheline sibul. Mina oma kodus olen seda täiendanud värske kurgi ja redisega.
Rosolje. Selles pidi kindlasti olema nii heeringat kui liha ja sinepit. Hapu õun ka.
Juudiheeringas. Selle retsepti sai vanaema oma vennanaiselt, minu ema ja minu ühiselt ristiemalt. Hakklihamasinasse läksid üksteise järel heeringas, sibul, õun, leotatud kuiva saia viilud, lisada tuli kaneeli. Veidi hapukoort, et kuiv poleks ja leivakate missugune!
Õunakook. Oi, kuidas mulle meeldis istuda ja vaadata, kuidas vanaema koogi jaoks pärmitainast sõtkub! Pärast rullimist sain mina kõik ülejäävad tainaribad endale, sõin need niisama ära. Puhastatud õunad lõiguti ühesuurusteks viiludeks ja laoti sirgete ridadena tainale, suhkru- ja kaneelisegu peale (kaneeli ikka korralikult!) ja ahju. Terve maja lõhnas magusalt ja mitte kohe ei jõudnud ära oodata, millal kook valmis saab. Nüüd on meie peres sama lugu - plaaditäis õunakooki kaob paari tunniga. Näpud limpsitakse ka veel üle.
Lihatoite tehti harvemini, mäletan just stroganoffi ja smooritud loomaliha. Pühadeks keedeti loomulikult sülti. Aga peaaegu üldse ei mäleta ma, et oleks toidu kõrval mingi salat olnud. Suvel sai lehtsalatit hapukoorega, vahel värske kurk äädikaga (mida minu peres ei sööda) või siis hapukurgiviilud.
Magustoiduks oli vahel kissell (ja just oma aia rabarbaritest), üsna tihti tegi vanaema mannavahtu. See oli maitsev küll, aga lõpuks sai isu otsa. Nüüd sööks jälle.
Enamasti olid siis lihtsad tavalised eesti toidud, aga need olid parimad, mida elus saanud olen.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti