torstaina, joulukuuta 27, 2007

Isetehtud ajalehed


Mingil ajal põhikooli lõpuklassis oli meil ühe seltskonnaga harrastuseks ise ajalehti teha. Käsikirjalised, tavaliselt 2 A4 formaadis lehte, värviliste pastakatega kirjutatud. Neid tuli teha ikka mitu eksemplari, mida siis omavahel vahetasime.
Sisu oli nagu ikka ajalehes - juhtkiri, uudised (mis olid kirjutatud praeguse kollase ajakirjanduse stiilis - kui palju me ikka oma ajast ees olime!), kuulutused, üksjagu norimist kaaslaste ja õpetajate aadressil, ainult asjaosalistele mõistetavad naljad. Üksteisest kirjutasime loomulikult ainult hüüdnimedega.
Mõnikord juhtus ka seda, et ajalehenumber sattus õpetaja kätte. Siis toimetati see õpetajate tuppa ja nagu kuulda oli, loeti ja naerdi ka. Meie jaoks mingeid halbu tagajärgi polnud, sest ega me muidugi midagi väga hullu ei kirjutanud ka.
Pildil olev eksemplar õnneks õpetajateni ei jõudnud. Esimese lehe alaosas ja teise alguses nimelt on kirjeldatud ühte tõestisündinud lugu, mis aga poliitiliselt just korrektne pole. Tollal veel eriti.
Ühes lehes näiteks aga oli uudis Monaco aasta sportlase valimisest 1970. Selleks sai tollane paavst Paul VI, kes oli osalenud maleturniiril ning kaotanud kõigile. Kas ka tegelikult nii oli või miks ma sellise uudise sinna lehte panin - ei mäleta.
Kuulutused olid enamikus sedalaadi, et vajatakse suuremal hulgal ragulkakumme nende asemele, mis õpetajad ära on korjanud, või et mõni õpetaja vajab tõlkemasinat, et oma seletusi õpilastele arusaadavaks teha.
Reklaamiküljel üritasime parodeerida tollaseid moekaupade reklaame, aga erilisi pärleid ei meenugi.
Paaril tegijal oli ka kunstiannet, nende lehtedes oli kindel koht koomiksitel.
Aga ajakirjanikku minust siiski ei saanud...

tiistaina, joulukuuta 25, 2007

Olin ju tubli?

Üks jõulu- või näärimeenutus aastast 1965. Kuna pildil uuritakse mu poolaastatunnistust, peab olema tegu vana-aastaõhtuga. Tunnistusi jagati tollal koolides ju alles aasta viimastel päevadel.
Näärivanaks oli esimest ja viimast korda keegi väljaspoolt perekonda - oma tänava mees Ülo Heinloo. Tavaliselt juhtus näärivana tuleku ajal ikka nõnda, et isa või onu pidi just sellel ajal poodi kohvikoore järele minema ja jõudis tagasi alles siis, kui vana oli ära läinud...
Aga tollest näärivanast on meeles veel see, et mu nelja-aastane õde oli just selgeks saanud konfettidega paugutamise ning loomulikult pidi ta seda ka näärivanale demonstreerima. Näärivana 'ehmatas' korralikult, hüppas suure kaarega üle kingikoti. Pakkidest me siiski ilma ei jäänud ja just tunnistuse eest saadud pakis oli megasuur värvipliiatsikarp. 84 pliiatsit vist.
Ning samal aastal vanaemaga, tema toas. Vaadake hoolega vanaema kõrvarõngaid. Vanaisa oli need talle mingiks tähtpäevaks kinkinud, viikingilaeva kujulised. Praegu on need kõrvarõngad minu ehetekarbis ja ma kannan neid ainult väga erilistel puhkudel.

sunnuntaina, joulukuuta 23, 2007

Esimene jõulukink

1959 olid esimesed jõulud, millest mina ka midagi mäletan. Tegelikult oli vist ikka aastavahetus, näärid seega. Ega meil ju ametlikult jõule peetud tollal, see oli tavaline tööpäev.
Siin ma siis nüüd olen. Näärivana tollasest käigust ei mäleta ma küll midagi. Vaevalt, et mult siis salmigi küsiti. Sain oma kingid juba selle eest kätte, et emaga koos näärivana juurde nõustusin minema. Seda ma ka ei mäleta, mis nipiga mu pulksirged juuksed nii kenasti lokki keerati.
Aga vaat seda kingitust mäletan ma väga hästi. Ilus punane vihmavari oli. Ja otse loomulikult pidin ma sellega kohe mängima hakkama.
Täiskasvanutel oli tore peolaud, tolle aja tavade kohaselt rikkalikult kaetud.

Pildil, vasakult paremale: Griša Jeremenko, mu vanaema noorema venna väimees, minu vanaema Aita, ema Helvi, mina ise (uue ja uhke vihmavarju all), ema onutütar Aino Jeremenko, minu onu Hubert Alurand ja šampust valab talle klaasi Aino ema Antonina. Külalisi pidi olema rohkemgi, millegipärast teisi pildil ei ole.
Mingil ajal pandi mind vanaema suurde voodisse magama, naabritädi Paula rääkis veel unejuttu ka. Täiskasvanud jäid edasi istuma ja uut aastat ootama.
Hommikul avastasin eelmise õhtu peolaua kohalt laest suure laigu. Eks aasta vahetumise puhul avatud šampus oli lakke pritsinud. See laik oli näha veel 20 aastat hiljemgi, kui me juba üle õue teise majja olime kolinud.
Aga see punane vihmavari teenis mind päris mitu aastat. Kui praegust ilma vaadata, oleks nüüdki täiesti asjalik kink ju.



lauantaina, joulukuuta 15, 2007

Siberisse kadunud


Oma emapoolset vanaisa Martin Aalbokit (alates 1936 Mardo Alurand) tean ma ainult piltidelt. Olen kuulnud vanaema jutustusi, näinud mõningaid vanu dokumente. Aga seda on ikkagi liiga vähe.

Tean, et vanaisa oli elupõline politseinik. Tema teenistuskoht asus Tartu maantee ja Liivalaia tänava nurgal, praeguse Stockmanni kaubamaja vastas. Sellele kohale ehitati pärast sõda torniga maja.

Imelikul kombel ei ole ma kunagi näinud ühtegi pilti, millel vanaisa oleks mundris. Kas neid üldse oligi? Või hävitati need pildid keerulistel aegadel lihtsalt ära?

Vanaema rääkis vanaisast ainult head. Üks tore asi on meeles. Ikka ju juhtus, et seltskonnas võeti mõned napsid. Vanaisa oskas piiri pidada. Aga kunagi ei tulnud ta napsuse peaga kohe tuppa, läks ja jalutas metsas ringi, kuni pea selge oli.

Vanaisa saatus on segane. Kindel on see, et ta arreteeriti 8.juulil 1941, edasine on paras mõistatus.

ALURAND, Mardo, Mait s. 1899 Harjumaa Ravila v., arr. 08.07.41 Tallinn-Nõmme, Mustamäe 19-4, trib. 15.04.42 §58-10, 58-13, 10a. [pr 19649]
http://www.okupatsioon.ee/nimekirjad/raamat/koikfreimid.html

Nagu näha, mõisteti talle 10 aastat asumist. Ei ole märgitud, millisesse laagrisse saadeti, ei ühtki teadet asja ümbervaatamise, surma ega vabanemise kohta.

Kui perekond teda pärast sõda otsima hakkas, vastati organitest, et sellenimelist isikut pole Nõukogude Liidus kunagi olnudki. 1946 tunnistati vanaisa teadmata äraolijaks ja 1949 anti välja ka surmatunnistus - ilma surmapõhjuse ja kohata.

1972 suvel aga juhtus kummaline lugu.

Minu isa taheti määrata Tallinna Autoinspektsiooni ülemaks (kaks nädalat jõudis isegi ametis olla). Siis aga kutsuti ta Pagari tänavale ja teatati, et kahjuks pole see võimalik - naise perekond on poliitiliselt ebausaldatav. Ning ühe argumendina toodigi välja see, et vanaisa oli teeninud politseis, arreteeritud ja laagrisse mõistetud, kus ta olevat 1951 surnud. Surnud kaks aastat peale surmatunnistuse väljaandmist! Ühtegi dokumenti ei näidatud ja ega KGB käest tollal seda julgenud küsidagi.

Kui ma teaksin, kust otsida, otsiksin nüüd küll need arhiiviandmed üles. Saaks üks valge laik perekonnaloos täidetud.

torstaina, joulukuuta 06, 2007

Vanaema helde, lahke...

6.detsember pole mitte ainult Soome Vabariigi sünnipäev. Minu jaoks on palju tähtsam see, et on minu vanaema sünnipäev.



6.detsembril 1906 sündis Peningi mõisa moonakamajas Marie ja Jaan Peekmanni kolmas laps, teine tütar, kes sai nimeks Annette-Marie (mis 1936 eestistati Aitaks). Mõned aastad hiljem kolis pere Tallinna, elama asuti otse linnamüüri kõrvale Nunne tänavale.




Vanaema lapsepõlvest ja kooliaastatest ei tea ma kuigi palju. Igal juhul sai ta küllalt korraliku hariduse - 10 klassi, ja oleks heameelega edasigi õppinud, aga isa ei pidanud vajalikuks tüdruklast rohkem koolitada, isegi palju juba tolle aja kohta koolis käinud tema arvates. Pealegi kohtus vanaema oma tulevasega ja ega siis noor pereema enam koolipinki nühkinud.
Kuni suure sõjani oligi vanaema koduproua, siis tuli paratamatult tööle minna.


Minu mälestused vanaemast ulatuvad tagasi kõige varasemasse lapsepõlve, elasime ju sama õue peal. Rohkem aega veetsingi vanaema juures kui oma kodus. Vanaemal oli alati aega kuulata, alati oli tal midagi huvitavat jutustada, ikka oskas ta mulle midagi õpetada. Ka kooliasjadega sain vanaema jutule minna, koos temaga sai nii mõnigi pähkel puretud.

Isa hõõrub mulle tänini nina alla seda, kuidas ma mõnelt kooliekskursioonilt või väljasõidult tulnuna kohe tormasin vanaemale muljeid jagama ja kui teised hiljem küsisid midagi, siis vastasin: "Ah, ma vanaemale juba rääkisin!"

Aga vanaema oli alati käepärast, alati huvitatud, alati lohutamas, kui ma tundsin, et mulle on liiga tehtud. Mina kadestasin vanaema oskust igale ütlusele tabavat ja vaimukat vastust anda, tema head läbisaamist kõigi inimestega, küllaltki leplikku loomust. Paljugi sellest, mis ma oma emapoolsest suguvõsast ja kodukandi minevikust tean, ongi pärit vanaemalt.

Olen tänaseni arvamisel, et minul oli maailma parim vanaema.

Temast on juttu veel siin ja siin.
Vanaema lahkumisest kirjutasin siin

tiistaina, joulukuuta 04, 2007

Kes on kelle nägu?

Kui peresse sünnib laps, siis arutavad sugulased ja tuttavad üksteise võidu, kelle nägu uus ilmakodanik on. Ja ka hiljem võrreldakse pereliikmeid omavahel, otsitakse ühisjooni. Päris hea, kui on võtta lapseea pilte ja nende abil oma väiteid tõestada.




Esimesel pildil on minu ema umbes 8-aastasena.























Järgmised oleme meie õega, vasakul mina oma esimesel sünnipäeval ja paremal õde pooleaastasena. Kas on midagi sarnast? Hiljem ütlesid kõik, et õde sarnaneb rohkem emaga ja mina isaga ning meie pole üldse ühte nägu. Alles nüüd on hakatud ühisjooni leidma.











Nüüd siis minu lapsed. Vasakpoolsel pildil Eve nelja-aastasena, paremal Kaido aastasena ja keskel istub Kaja kaheaastasena. Kes on minu nägu?

Muide, Eve ja Kaido vanusevahe on 7 aastat ning öeldakse, et siis pidid lapsed väga sarnased olema. Jutul tundub tõepõhi all olevat, sest Eve ja Kaido tõepoolest on sama nägu, mõnedel titeea piltidel on neid segaminigi aetud. Ning ka iseloomud on neil üsna ühesugused (sellest oli mul väga palju kasu poja murdeeas - kui mina enam midagi teha ei osanud, teadis vanem õde alati, millisele nupule vajutada).



















Järgnevad õelapsed, vasakul Martin aastasena ja paremal Katrin 7-8 kuusena. Vanusevahe kaks päeva vähem kui kaks aastat.

Võrdluseks samad lapsed aastaid hiljem, vasakult lugedes: Martin, Katrin, Eve, Kaja, Kaido.
Ja nüüd kõige nooremad:
Vasakul Eve tütar Louise-Lotte oma sündimise päeval, paremal Kaja tütar Vuokko Elisabeth kaks nädalat enne aastaseks saamist. Tegelikult on nende vahe aasta ja kaks nädalat. Vuokko sündimise juures olin ma ise ja võin täie kindlusega väita, et ta on täpselt oma isa nägu. Ning pere noorima liikme Katariina pilt on juba varasema loo juures.

sunnuntaina, joulukuuta 02, 2007

Koolide lõpetamised

Meil igaühel on käidud mitmes koolis ja muidugi on koolilõpetamine olnud üks eriline päev. Mingi eluetapp on ju läbi saanud, harjumuspärane rutiin peab asenduma uuega.
Meie peres on olnud perioode, kus lõpuaktusi lausa mitu samal aastal ja viimased aastad ka nii, et igal kevadel keegi jälle mõne kooliga maha saab.
Esimene selline aasta oli 1979, kui mina jõudsin esimese kõrgkoolidiplomini ja õde pääses tulema Porkuni Eriinternaatkoolist. Vanemate meelest oli sündmus nii oluline, et nad tegid meile välja õhtu Viru varietees (ja sel ajal oli see väga kõva sõna, pileteid sai ju ainult tutvuse kaudu).

Sellel pildil olengi mina, värskelt kõrgharitud.





Ja sellel õde Riina esimese lõputunnistusega.
Järgmine suurem lõpetamiste aasta oli 2000, kui mu mõlemad tütred lõpetasid - üks keskkooli, teine põhikooli. Ülemisel pildil Kaja põhikooli tunnistusega.

Aasta 2002 tõi kaasa jälle kaks tähtsamat aktust: kõrgkoolidiplomini jõudis mu vanem tütar Eve
ja keskkooliga sai ühele poole õepoeg Martin.











2003 jättis kooliga hüvasti õetütar Katrin.





Ning seni viimane lõpetaja on mu poeg Kaido, kes sai gümnaasiumi lõputunnistuse sellel kevadel. Pildil on ta koos Katriniga, kes end lahkelt pere pesamunale lilleneiuks sokutas.





Vahepealsetesse aastatesse mahtus veel hulk lõpetamisi - kellel põhikool, kellel kõrgkool. Ja järgmist aktust on oodata juba veebruaris, kui Martin kõrgkoolidiplomini jõuab. Siis peaks mõneks ajaks vahe tulema.

perjantaina, marraskuuta 30, 2007

Neli Katariinat

Õde oli lahkesti nõus mulle vanu pilte albumist arvutisse skännima, endal mul skännerit pole. Vastutasuks nõudis, et ma kirjutaksin ka sellest, kuidas mina talle nime panin. Et see lugu kuulub meie pere legendide hulka, olgu siis see soov täidetud.
Aga eel- ja järellugu on ka.
Ülemisel pildid on Amalie-Katariina Kruusmägi, minu vanavanaisa õde. Temast tuleb kunagi veel juttu. Praegu on oluline see, et tema teine nimi oli Katariina, hiljem kadus see küll käibelt ja muutus lihtsalt Maaliks.
Õe sain siis, kui olin umbes-täpselt nelja ja poole aastane. Lugemine ja kirjutamine olid juba selged. Hästi on meeles, kuidas emale haiglasse kirja kirjutasin, maalisin püüdlikult trükitähtedega: PALUN PANE MINU ÕE NIMEKS RIINA. Kust ma selle nime peale üldse tulin? Ei tea. Et oli olemas olnud sarnase nimega vanavanatädi, sellest polnud mul sel ajal veel õrna aimugi. Kui siis vanaemaga haigla akna taga käisime, küsisin ka kohe: "Kus Riina on?" Ja kui abivalmis sugulased nädalapäevad hiljem ema ja õe autoga haiglast koju tõid, ütlesid nad kahetsevalt: "Nime polegi veel." Selle peale kuulutasin mina kõva häälega: "Nimi on Riina!" Nii jäigi.
Aastaid hiljem sündis mu õel omakorda tütar. Algul mõtles ta, et paneb nimeks Katariina, kuna aga peres oli juba poeg Martin, lühenes ka tüdruku nimi Katriniks, et oleks vennaga sarnane. Teisel pildil ongi Riina ja Katrin.



Ja 10 päeva tagasi sündis selsamal Katrinil omakorda tütar, kes sai nimeks Katariina.
Et aga Riina ja Katrin on lihtsalt Katariina lühemad teisendid, ongi meie suguvõsas neli Katariinat.

torstaina, marraskuuta 29, 2007

Otse kümnesse!

Sellel pildil on kaks noort inimest, Helvi Alurand ja Hans Tenson, nende elu tähtsal päeval, 20.augustil 1955. Sellel päeval sai neist perekond.

Minu vanemad õppisid mõlemad TPI-s, üks keemiat, teine masinaehitust. Mõlemad tegelesid ka laskespordiga. Üks trennikohti oli kohe Mustamäe nõlva all, praeguse TTÜ spordihoone kohal. Huvitav on aga see, et tuttavaks ei saadud mitte TPI pidudel ega laskmistrennis, vaid hoopis Viljandis võistlustel. Seal teineteisele silma jäädi. Ei tea, kas kumbki sellelt võistluselt diplomi saigi, aga elu täistabamuse küll.

Nüüdseks on koos elatud üle 52 aasta, suureks kasvatatud kaks tütart, rõõmu tuntud viiest lapselapsest ja kolmest tütretütretütrest ning ikka veel pole nad teineteisest tüdinenud.

Kümnesse tabasid noored ka pulmapäeva valikul - 20.august on ju aastaid juba riigipüha.
Ja tõepõhi on all ka jutul, et kaua koos elanud paarid lähevad ühte nägu. Siin pildil on mu vanemad oma kuldpulmapäeval.

Pesupesemisest


Oleme nii harjunud sellega, et kui riided mustaks saavad, viskame nad masinasse, lisame pulbrit ja loputusvahendit, vajutame nuppu ja mõne aja pärast võime puhtad riided välja võtta ja kuivama panna. Alati pole see ju nii olnud.

Talvel polnud võimalik suurt voodipesu pesta, seda tehti kevadel, kui ilmad soojaks läksid. Minu ema on jutustanud, kuidas tema vanaema alati ootas, millal tal kevadine koolivaheaeg algab. Siis tehti pesuköögis tuli katla alla, suured palid toodi õue ja läks nühkimiseks. Lapsele anti väiksemad asjad - padjapüürid ja rätikud, ise pesi ta suuremaid asju. Pidi ikka vaeva nägema - käsitsi pesu palis solgutada ja hõõruda, mitu korda loputada ja väänata, enne kui nöörid puhast pesu täis said. Hiljem oli abiks ka pesulaud, minagi mäletan veel, kuidas selle peal linu hõõrutud sai.

Pesupesemine kuulub ka minu sündimise loo juurde - emal jäi ju pesemine pooleli kui minek oli. Ja selle päevani keegi teine seal majas pesu ei pesnudki, vanaema oli juba vanaks jäänud. No ja saadavad ema ja tädi noorele mammale sünnitusmajja kirja, et ole rahulik, küll me selle pesu ka lõpuni peseme! Oli jah värskel titemammal enam aega selle pärast muretseda!

Esimene pesumasin ilmus majja alles siis, kui sündis minu õde. Üks Riga variante see oli. Sellega pesti igal õhtul mu õe mähkmeid. Minul lubati mõnikord isegi seepi lõikuda ja aidata mähkusid läbi rullide vändata.

Riga-tüüpi masinad teenisid meid mitukümmend aastat. Korra kuus tuli nädalavahetus pesupäevaks ohverdada. Vett sai pliidil kuumutatud ja ämbrite kaupa välja tassitud. Kuid peenemaid asju sellele masinale usaldada ei võinud, neid tuli ikka käsitsi pesta. Ja vahepeal, kui üks masin rikki läks ja kohe uut ei saanud osta, tuli ka suur pesu jälle vanal heal viisil palis käte vahel puhtaks nühkida.

Kui minul esimene tütar sündis, sain kingiks laua peale asetatava pesumasina Maljutka. Sellega oli päris mugav mähkusid ja väiksemaid riideid pesta, Riga jäi ainult suurele pesule.

Automaatpesumasin ilmus majja alles kümmekond aastat tagasi. Ja nüüd ei kujuta enam ettegi, et peaks uuesti vanal viisil pesema...

tiistaina, marraskuuta 27, 2007

Vasjalt, Nõukogude armeest

Epp ja Sjgelle võtsid üles kirjasõpruse teema. Sedalaadi kirjavahetust sai isegi piisavalt harrastatud. Aga oli veel üks liik kirjasõpru.

Minu kooliajal tuli keskkooli lõpuklassidesse sageli kolmnurkseid margita kirju, sisu üks - Vasja või Vanja teenib kauge kodumaa nurgas aega, sooviks Eestist kirjasõpra. Vene keele õpetaja siis jagas neid soovitusega meie kangelaslike noormeeste ellu natuke vaheldust tuua. Mul oli üksvahe neid "sõpru" kohe mitu. Enamasti olidki üsna toredad kirjad, niipalju kui võimalik, jutustasid poisid oma igapäevaelust ja kirjeldasid tulevikuplaane.

Juhtus aga ka nii, et kui poisil teenistusaja lõpp lähenema hakkas, muutus kirja toon üha mesisemaks, sisaldades lausa konkreetseid ettepanekuid - kui kroonust välja saab, oleks tore Tallinna tulla ja lähemalt tuttavaks saada, võiks isegi pere luua ja siis saaks tema Tallinna elama jääda. Minu plaanidesse tol ajal mingi pereloomine kohe üldse ei kuulunud. Ja mingiks migratsioonipumbaks ka ei kavatsenud hakata. Oh seda keerutamist siis!

Loomulikult saadeti ka pilte, enamus kohalikus ateljees tehtud tüüpilised paraadmundris portreed. Küsiti ka minu pilti. Mõnele niisugusele, kelle kirjad meeldisid, kes asjalikult kirjutasid plaanidest koju tagasi minna, tööle või õppima asuda, isegi saatsin.

Aga nende mesijutu ajajatega olin vähe õel.
Olin sel ajal juba üsna korralik harrastusfotograaf, ilmutid-kinnitid alati valmis. Sai siis tehtud selline trikk, et käärid-liim - meetodil mitmest ajakirjapildist ja fotost üks paraadportree kokku miksitud, see maha pildistatud, paljundatud ja "sõpradele" saadetud.

Ei tulnud keegi siia pilti originaaliga võrdlema...

Aga neid kirju peaks mul ema juures kapipõhjas üks pakk veel alleski olema...

lauantaina, marraskuuta 24, 2007

Njämma!


See on jah täitsa tõsi, et minu vanaema mehele minnes ei osanud kartuleidki keeta. Mina aga hakkasin meelde tuletama, milliste maiuspaladega vanaema mind hellitas.

Supid. Eriti on meeles hapukapsasupp ja kana-klimbisupp. Hapukapsaid valiti turul erilise hoolega, ei tohtinud liiga hapud olla ja pidid olema ühtlaselt peeneks riivitud. Puljong keedeti parimatest loomakontidest ning kurnati läbi kahekordse marli. Siis pandi sellesse kapsad koos peotäie kruupidega. Tasasel tulel sai pott podiseda mitu tundi. Kindlasti tuli lisada loorberilehti ja vürtsiterasid. Porgandid pruunistas vanaema enne pottipistmist kuumal pliidiraual. Ainult ühel korral pidin selle supi söömata jätma - pärast kurgumandlite operatsiooni.

Klimbisupi jaoks keedeti puljong tervest kanast, mis seejärel veel ahjupannile rändas. Klimbitaina jaoks võeti kulbitäis puljongit, sellele lisati margariini. Polnud see supp kunagi liiga rasvane ja klimbid olid just mõnusa suurusega korraga suhu pistmiseks.

Aga piimasuppi ei keetnud vanaema kunagi.

Pudrud. Manna- või kaerahelbepuder hommikusöögiks, kruubi- või tatrapuder lõunaks. Kartulipuder kotlettidega - vaieldamatu lemmik. Paks valge jahukaste veel lisaks.

Suvel kuumaga oli hea külm kaste värskete kartulite juurde väga lihtne - keefir ja roheline sibul. Mina oma kodus olen seda täiendanud värske kurgi ja redisega.

Rosolje. Selles pidi kindlasti olema nii heeringat kui liha ja sinepit. Hapu õun ka.

Juudiheeringas. Selle retsepti sai vanaema oma vennanaiselt, minu ema ja minu ühiselt ristiemalt. Hakklihamasinasse läksid üksteise järel heeringas, sibul, õun, leotatud kuiva saia viilud, lisada tuli kaneeli. Veidi hapukoort, et kuiv poleks ja leivakate missugune!

Õunakook. Oi, kuidas mulle meeldis istuda ja vaadata, kuidas vanaema koogi jaoks pärmitainast sõtkub! Pärast rullimist sain mina kõik ülejäävad tainaribad endale, sõin need niisama ära. Puhastatud õunad lõiguti ühesuurusteks viiludeks ja laoti sirgete ridadena tainale, suhkru- ja kaneelisegu peale (kaneeli ikka korralikult!) ja ahju. Terve maja lõhnas magusalt ja mitte kohe ei jõudnud ära oodata, millal kook valmis saab. Nüüd on meie peres sama lugu - plaaditäis õunakooki kaob paari tunniga. Näpud limpsitakse ka veel üle.

Lihatoite tehti harvemini, mäletan just stroganoffi ja smooritud loomaliha. Pühadeks keedeti loomulikult sülti. Aga peaaegu üldse ei mäleta ma, et oleks toidu kõrval mingi salat olnud. Suvel sai lehtsalatit hapukoorega, vahel värske kurk äädikaga (mida minu peres ei sööda) või siis hapukurgiviilud.

Magustoiduks oli vahel kissell (ja just oma aia rabarbaritest), üsna tihti tegi vanaema mannavahtu. See oli maitsev küll, aga lõpuks sai isu otsa. Nüüd sööks jälle.

Enamasti olid siis lihtsad tavalised eesti toidud, aga need olid parimad, mida elus saanud olen.

perjantaina, marraskuuta 23, 2007

Millal vesi keema läheb?

Mina mäletan oma vanaema kui maailma parimat kokka. Tema tehtud toitusid olin alati valmis sööma ja eks ta õpetas üht-teist mulle ka.
Aga kui vanaisa kombekohaselt tulevase äia juurde läks tütre kätt paluma, kostis too: "Mis sa selle plikaga peale hakkad, ta ei oska ju isegi kartuleid keeta!" Vanaisa oli selle peale vastanud, et tema juba niipalju vana mees küll (7 aastat vanaemast vanem), et ise ka selle tööga hakkama saada.

Pulmad igatahes peetud said. Hakkas siis noorpaar omaette elama ja loomulikult oli vaja ka lõunat valmistada. Kartulid said kooritud, veepott pliidile pandud ja mõne aja pärast küsinud värske noorik mehelt: "Millal vesi keema läheb, et ma kartulid võin sisse panna?"

Pole kuulnud, et vanaisa seepärast nooriku kodunduskursustele oleks saatnud. Mina aga kahetsen tänaseni, et vanaema kokakunstist õigel ajal rohkem ei osanud kõrva taha panna. Nii häid asju minul välja ei tule.

maanantaina, marraskuuta 19, 2007

Vatitekid

Vaatasin oma vatitekki - ilmselt hakkab selle aeg ümber saama. See on siis viimane nendest, mis mu vanaema omal ajal õmbles.
Vanasti magati talviti ikka paksu vatiteki all. Meie pere tekid olid kõik vanaema näputöö.
Ega see tekiõmblemine midagi keerulist olegi. Poest tuli koju tuua sobiv kogus riiet, algul sits, hiljem ka juba atlass-siid, mitu pakki õmblusvatti, mõned rullid nr.20 õmblusniiti ja pakk sobiva pikkusega nõelu. Teravad käärid ja sõrmkübar olid mu vanaemal veel sõjaeelsest ajast (ja need on mul tänaseni alles, käärid kasutusel, aga sõrmkübar on liiga suur ja ajan ilma läbi). Veel läks vaja pikka joonlauda ja rätsepakriiti (selle puudumisel käis õhukesekskulunud seebitükk kah).
Esimese õhtu töö oli teki raamile panemine. Tekiraam olevat olnud mu vanavanaisa enda kätetöö. Kaarjatele jalgadele toetus kaks otsalauda, samuti kaarjad, keskel poom, mis seda kaadervärki koos pidi hoidma, ning kahel pool ümarad puud, mille ümber tekk keriti. Kummagi tekipuu küljes oli paks lõuendiriba, nende külge õmmeldi tekimaterjal kinni. Ja otsalaudade pool olid veel puust treitud hammasrattad, mille abil siis tekipuud fikseeriti.
Ühest servast õmmeldi tekipooled lõuendi külge, siis hakati nende vahele vatti laotama. Seda tuli teha korralikult, et tekk ikka ühtlase paksusega tuleks. Kui puudevahe täis sai laotud, keriti see ühele puule ja täideti järgmine osa, nii seni kuni kogu teki pikkus täis sai. Siis õmmeldi ka teine tekiots lõuendi külge.
Järgnes peen töö - joonlaua ja kriidi abiga veeti riidele teppimisjooned. Kogenud tekiõmblejana teadis vanaema juba peast, kui suured ruudud peavad tulema, et kogu tekk ühtlane oleks. Minu osa oli joonlaua teist otsa paigal pidada.
Ja algaski teppimine - iseenest üks tuim ja tüütu nõelaga torkimine. Aga mulle meeldis neil tekiõmblemise õhtutel vanaema kõrval istuda ja tema jutte kuulata. Vahel lubati mul endalgi natuke nõela-niiti käes hoida, seda küll siis, kui polnud tellimustöö. Ja kui raamitäis tepitud sai, tuli valmis tekiosa puule kerida ja uuele osale jooned märkida. Ei mäletagi täpselt, aga ega üle nädala ühele tekile kulunud küll.
Pärast teppimist, kui tekk juba raamilt maha sai võetud, tulid veel ääred kinni õmmelda korralikult ühtlaste pistetega. Nurgad pidid teravad jääma, et tekk ikka ilus oleks.
Teised tekid on kõik ära kulunud, aga üks seisab mul veel ema juures. See on mu kahe vanaema ühine kingitus - isapoolne vanaema Tartust kinkis imeilusa tikitud atlassvaiba ja emapoolne vanaema siis õmbles sellest mulle teki. Tekk sai nii ilus, et ei raatsinud teda niisama voodisse pannagi. Ehk leidub sellelegi kunagi väärikas kasutusviis.

sunnuntaina, marraskuuta 18, 2007

Autot pesemas

Kunagi, kui rohi oli rohelisem ja autosid meie teedel veel nii palju ei liikunud, ei peetud patuks auto pesemist veekogu kaldal.
Tulin täna Pärnust ja Keila jõe äärset hotelli nähes meenuski, kuidas me just sealsamas oma trofee-Hanomagi küürimas käisime.
Ettevalmistused olid vägevad. Autosse laaditi ämbrid-harjad, posu kaltse, mitu tekki, piknikukorv pakiti tihkelt täis näksimist, morsi- ja mahlapudelid laoti korvi ning sõit läks lahti.
Aega kulus kohalesõiduks alla tunni (ärge naerge midagi, Hanomag oli aus auto küll, aga ega ta mingi tänapäevane maanteerakett ikka ei olnud). Kohapeal laaditi masin kraamist tühjaks, matid kisti välja, ema hakkas piknikku sättima, isa ja onu tassisid ämbritega jõest vett ning meil õega oli kohustus lappide-harjadega viimne kui tolmukübe autolt maha nühkida. Ennast võis ka märjaks pritsida.
Mehed kloppisid matid puhtaks, pesid autot seestpoolt ka ning siis jäeti lahtiste ustega masin kuivama. Emal oli tekkide peale kõik söögikraam valmis pandud, võis keha kinnitada. Söögi järel hakkasid täiskasvanud kolmekesi kaarte mängima (tuhandet mängiti tavaliselt) ja meil õega oli vaba voli läheduses ringi lipata ja üleval tee peal sõitvaid autosid vahtida. Sellest tüdinesin ma tavaliselt kiiresti, kaua sa ikka õega tegeled, niikuinii läks kraaklemiseks. Raamatut mul kunagi siis kaasa ei lubatud võtta ja lõpuks vedelesin tüdinult ja ootasin, kunas kaardipartii läbi saab, et võiks hakata koju sõitma. Enne tuli veel kõik mustad kaltsud ja piknikujäägid kokku koguda, maha ei tohtinud midagi jääda.
Nüüd on siis sellel kohal hotell ning teisel pool teed forellikasvandus.

lauantaina, marraskuuta 17, 2007

Ellamaa suved

Minu lapsepõlves oli tähtis osa Ellamaa küla Nõmmeveski talul. Laidrete pere, kes seal elas, ei olnud meie sugulased, kuid sinna sai mindud nagu väga lähedaste inimeste juurde, vastu võeti alati heameelega. Ma isegi ei tea, kuidas tutvutud oli, vanemate inimeste jutust on meelde jäänud, et perepoeg käis enne sõda Tallinnas koolis ja üüris vist mu vanavanemate juures tuba.
Igatahes sai seal päris tihti käidud. Nõmmel peatus ju Haapsalu rong, natuke üle tunni aja Ellamaa jaamani, siis veel tund aega külavaheteed pidi vantsimist ning perenaine ootas juba kaetud laua taga (ilmselt olid need minekud siis ikkagi enne kokku lepitud).
Vanaperemees Tõnis pidas mesilasi. Küll oli hea värskelt vurritatud kärjemesi sooja leiva peal! Tõnis oli ka see, kes linnatüdrukule vikati kätte andis ja niitma õpetas. Esimesed kaared olid muidugi üsna hädised, rohkem jäi rohtu püsti kui niidetud sai. Aga vanaperemees lohutas, et küll hakkab minema. Hakkas ka, tänaseni oskan seda tööd.
Peremehe matuseid mäletan ka. Talvine aeg oli, paks lumi maas. Kui rongi pealt läksime, jätsime pärja jaama juurde ühte majja hoiule, ise kõndisime tallu. Seal oli üksjagu rahvast, pakuti süüa. Siis võeti rehe alt peremehe kirst, pandi reele, mina ja üks teine tüdruk (minust noorem ilmselt) seati sama ree peale kirstu kõrvale, muu rahvas tuli jala. Suurel teel ootas lahtine veoauto, kirst tõsteti peale, matuselised ronisid autokasti pinkidele. Jaama juures tegime peatuse, saime oma pärja kätte ja sealne pererahvas tuli ka kaasa. Edasi viis tee Nissi kalmistule, seejärel sõideti sama autoga Turba sööklasse peiedele.
Perenaine Miina jäi sealtpeale üksi maja pidama. Tema oli see, kes mulle lehmalüpsmist õpetas. Pani kolmjalgse pingi ja lüpsiku valmis, ise silitas ja rahustas lehma, et see ikka võõrale piima kätte annaks. Lüpstud piim kurnati ja nõu lasti siis koogu otsas kaevu jahtuma (sooja piima pole ma kunagi juua tahtnud). Osa piimast valati koorelahutajasse ning mul lubati pärast koor võiks teha. Andis ikka vändata, enne kui iseloomulikud laksud kostma hakkasid.
Viimast korda käisime vanaemaga Ellamaal 1970 suvel. Mina olin siis just saanud endale fotoaparaadi ja klõpsutasin hoolega. Kahjuks ei tulnud enamus pilte välja, oli siis põhjuseks algaja oskamatus või aparaadi rike, ei tea. Perenaisega oli ka jutt, et talvel on tal sünnipäev, kui saame, läheme külla. Tema aga ütles: "Mis sa keset talve nüüd sünnipäevale tulema hakkad, aga mu matusele tule ikka." Nii läkski - sünnipäevale me ei jõudnudki, järgmise aasta aprillis aga matusele küll.
Perepoeg Voldemar ehk Volli oli omapärase saatusega mees. Ta oli väga andekas joonistaja ja maalija, mul on isegi kaks tema maali ja hulgaliselt jõulukaarte alles. Talu pllidi soemüüri kaunistas Volli maalitud talvepilt põtradega. Peret tal polnud, räägiti küll, et kunagi olevat linnast naise võtnud, aga too ei sobinud maavanadega kokku. Laps olevat väikesena surnud ja siis ei hoidnud naist enam miski kinni, kadus tagasi linna. Sõja ajal olevat Volli mingeid keerulisi teid pidi isegi Prantsusmaale välja jõudnud, aga täpsemalt ma sellest ei tea. Sel ajal, kui mina teda tundma õppisin, töötas ta hoopis Hiiu koolis füüsika-keemia laborandina. Minule seletas ta magneti toimimist ja õpetas kompassi tundma. Hiljem töötas Volli kohalikus metskonnas jäägrina. Metsa viis ta meid vahel ka ja näitas, kuidas mändidelt vaiku kogutakse. Männitüved olid sälgulised ja nende all kogumiskann, kuhu veniv ja kleepuv vaik nõrgus.
Volli lõpetas kurvalt. Peale kõige muu armastas ta kangesti napsu võtta. Koduveini pudeleid oli terve kamber täis, seal need mulksusid ja mulisesid kuni joogikõlblikuks said. Aga napsisena muutus Volli lõbusaks ja ajas igasugust lobajuttu.
Suvel pärast perenaise matuseid kohtasime Nõmmel seda naist, kes Ellamaa jaama kõrval elas ning tema kurtis, et Volli on juba tükk aega kadunud. Septembris tuli teade, et Volli surnukeha on leitud Hiiu kooli katlamaja keldrist kivisöehunniku alt. Eks ta jokkis peaga sinna kukkunud oli. Nissi kalmistule vanemate kõrvale jõudis nii temagi.
Rohkem ma Ellamaale ei sattunud, mis talust sai, jäi meie perele teadmata.
Mõned aastad tagasi aga vapustas Eestit lugu kahe tütarlapse piinamisest ja vägistamisest just Ellamaal. Lehtedes olid maja pildid ka. Vaatasin ja ei uskunud oma silmi - see oli sama Nõmmeveski talu, kus mina lapsepõlves nii palju toredaid päevi veetsin. Tundus, et mu ilusad mälestused on sellega kuidagi ära lörtsitud.

torstaina, marraskuuta 15, 2007

Tädi valgelt laevalt

Mu vanaisa vanem õde abiellus juba palju aastaid enne sõda soomlasega ja jäi Soome elama. Talvesõja alguseni elasid nad Viipuris, siis tuli evakueeruda. Sõja järel kontaktid katkesid ja mina isegi ei teadnud aastaid tema olemasolust. Pärast sõda olid siinsed sugulased küll üritanud tädi Punase Risti kaudu otsida, aga tulemusteta.
Jõudis kätte aasta 1966. Ühel päeval oli vanaema järsku väga ärevil - talle tuli kiri Soomest, kirjutajaks ei keegi muu kui kadunuks jäänud ja ammu surnuks peetud tädi Annette, kes nüüd millegipärast eelistas nime Agnes. Kirjad käisid üle lahe, kuni ühel päeval tädi teatas, et tal on võimalik turismigrupiga paariks päevaks Tallinna tulla. Kogu suguselts aeti selle uudise peale jalule, koju varuti peolaua tarbeks head-paremat, kõik püüdsid töölt vaba päeva saada. Igal juhul polnud ma enne kõiki sealtpoolt sugulasi korraga meie pool näinudki.
Mina oma lapsearuga mõtlesin (ja kurtsin ka vanaemale), et tuleb üks vana mammi (pidi ta ju vanaemastki 10 aastat vanem olema), mis minul temaga rääkida on. Šokk oli päris suur, kui saabus elegantne heledas kostüümis ja kübaras hoolitsetud välimusega daam, kes minuga väga lahkelt rääkis. Igal juhul hakkasime kohe väga hästi läbi saama ja seda minu vanamammi hirmu sai hiljem korduvalt naerdud.
Et tädil oli kirjade kaudu ülevaade suguseltsist olemas, oli tal kaasas ka kotitäis kingitusi, igaühele midagi. Ma ei mäleta, kas esimesel korral kohe nätsu sain, aga Fazeri šokolaad maitses küll väga. Ja Kulta-Katrina kohv on mu lemmik tänaseni.
Järgmisel aastal tuli tädi juba koos mehega, Antti-setäga. Mina sain järjekordse kultuurišoki. Laps pidi ju vanemate inimestega viks ja viisakas olema, polnud tavaline, et üle seitsmekümnene vanahärra koolitüdruku ees kaabut kergitab ja uksi avab. Aga just nii onu Antti tegi.
Minul nüüd uus probleem - tahaks juttu ajada ka, aga soome keelt ju ei oska. Tuli siis õppima hakata. Tädi saatis postiga soomekeelse aabitsa, hiljem juturaamatuid. Umbes samal ajal hakati meie peres ka Soome TV-d vaatama. Selgeks ma selle keele sain.
Tädi ja onu käisid sealtpeale igal suvel korra Eestis. Et meie pere koormus liiga suureks ei läheks, korraldati sugulaste koosviibimisi vaheldumisi mitmel pool. Viimane külaskäik oli kas 1975 või 1976, siis ei lubanud kõrge iga ja halvenev tervis enam tulla. Iga kord olid kaasas kingitused, paar korda aastas saatis tädi pakke ka. Igatahes sukkpüksid, nailonmantli ja pastapliiatsid sain klassist esimeste hulgas. Uhkustada nende asjadega meil õega muidugi ei lubatud, aga kui keegi küsis, siis oli hea öelda küll, et tädi Soomest tõi või saatis.
Tädi saatis mitu korda ka vanaemale ja minu vanematele küllakutsed, luba sinnasõiduks aga kordagi ei antud. Ju siis polnud perekond piisavalt lojaalne...
Antti suri 1978, tädi septembris 1983. Tädi matusele sõiduks oleks võib-olla isegi loa saanud, aga lähim konsulaat oli Leningradis ning viisa saamiseks oleks kulunud 10 päeva, matusteni oli aga vaid 9. Ainus sugulane, kes seal kohal oli, oli Rootsis elav vennapoeg Martin Aalbok.
Ja viimastel aastatel tahtis tädi jälle, et teda ikka õige nimega Annetteks kutsutaks, mitte Agneseks.

keskiviikkona, marraskuuta 14, 2007

Dokustaadid

Juba enne trükikunsti leiutamist vajasid inimesed oma isiku tõestamiseks paberit ehk siis dokustaati.

Meie perekonnaarhiivis on säilinud passe mitmest ajastust.

Esimene on minu vaarisa Jaan Peekmanni nimele välja antud tunnistus, et ta on oma aja Vene kroonus auga välja teeninud ja võib asuda elama tagasi Eesti kubermangu. Tsaari kullide ja kirjadega tunnistus tõendab ka, et Jaan Peekmann osales soldatina Krimmi sõjas ja talle on vapruse eest omistatud Georgi rist. Hiljem on samale dokumendile kirja pandud ka naine ja neli last. Kahjuks on see Georgi rist kaduma läinud. Kuid just seetõttu pahandas mind väga kevadine aktsioon, kus noored kandsid rinnas ja autodel Georgi linte, ise selle tähendust teadmata.

Teine pass pärineb Eesti Wabariigi ajast, välja antud minu vanaemale. Seal on huvitav see, et kui 1936 oli nimede muutmine, ei peetud vajalikuks uut passi teha, ametnik oli lihtsalt vanad nimed punase pliiatsiga maha tõmmanud ja tindiga uued nimed nende kohale kirjutanud. Ei ole isegi akti või otsuse numbrit, mille alusel parandused on tehtud.

Nõukogude aeg tõi kaasa uued passid ja range korra - isegi komavea puhul tuli pass välja vahetada ja vana pass riigile tagastada. Imekombel on ka sellest ajast kaks passi alles jäänud.

Esimene kuulub jälle mu vanaemale - rohekaspruunide kaantega pisike raamatuke, kuhu kanti lisaks sünniajale ja -kohale ka rahvus, sotsiaalne seisund (tööline, ametnik vm), eraldi leht alaealiste laste jaoks ja mitu lehte elukohatemplite tarbeks.

Selle raamatukese vahetas välja erepunane Nõukogude Liidu pass, mis pidi kehtima terve eluaja ja kuhu iga 20 aasta tagant tuli kleepida uus foto.

Minul juhtus selline lugu, et varastati rahakott koos passiga. Midagi polnud teha, tuli uus pass taotleda. Imekombel pääsesin trahvita. Ausalt öeldes oli mul rahakotist hoopis rohkem kahju, selle tõin endale Gruusiast ja see oli tõeliselt ilus. Aga paar kuud hiljem helistati mu isale ja teatati, et mu pass on leitud - kuskilt Tallinna hotellist, kuhu ma päris kindlasti oma jalgagi polnud tõstnud. Isa maksis leidjale veel kolm rubla vaevatasuks. Korra kohaselt oleks see pass tulnud muidugi miilitsasse ära anda, aga seda me ei teinud, täiendasime hoopis oma koduarhiivi.

Noh, ja siniseid Eesti Vabariigi passe seisab sahtlites hulgem, mõnel augud sisse löödud, mõnel nurk ära lõigatud. Neid riik tagasi ei taha.

Mu eelmine sinine pass hakkaski juba üsna ära lagunema, viisadest ja piiriületustemplitest on ta paks ka nagu näärinotsu. Praegune pass seisab sahtlipõhjas, puhas ja terve.

Ootame huviga, kes perest esimesena tumepunase europassi koju toob.

tiistaina, marraskuuta 13, 2007

Nimedest

Suguvõsad on suureks ja laiaks hargnenud. Sageli nooremad põlvkonnad ei teagi enam, kes kellega mingitpidi sugulane ongi. Ajalukku on jäänud suured suguvõsapeod ja kokkusaamised, isegi matustele ei tulda enam alati. Osa süüd on kindlasti sellel, et perekonnanimed on nii palju muutunud.
Minu vanaisa oli pärit Harjumaalt, Kose kihelkonnast ja tema perekonnanimi oli Aalbok. Samanimelisi on sealkandis veel praegugi palju, aga mina neid enam ei tunne ega tea.
Peres oli kokku kuus venda ja kaks õde. Aastani 1936 kandsid kõik Aalboki nime, siis aga tuli suur eestistamise laine. Neli venda otsustasid jääda vanale nimele truuks, noorim vendadest ja üks õde muutusid Aljanditeks, minu vanaisa aga valis uueks perekonnanimeks Alurand. Tema oli ka niipalju kaval, et maksis mingi summa ja keegi teine seda nime enam võtta ei saanud. Tänapäeval kannab seda perekonnanime ainult neli inimest ning lisa ei ole tulemas, kuna mu onupoja tütarde lapsed said oma isade perekonnanimed.
Rohkem pahandab mind aga see, et vanaisa muutis ära ka eesnime. Miks oli vaja Martinist Mardo teha? Ema kurtis ikka, et selle nimega oli igavene häda, kui oli vaja kuskil dokumentidesse kirja panemiseks isanime. Ei osanud seda keegi korralikult kirjutada ega hääldada, ükskord olevat mingitesse paberitesse isegi Marta isanimena kirja läinud. Meie kõnepruugis on vanaisa ikka Martiniks jäänud ja mu õde pani ka oma poja nimeks Martin.
Vanimal vennal Gustavil oli neli tütart, nii et ka sealtkaudu suguvõsa nimi edasi ei lähe. Kahel vennal polnudki lapsi, Juhanil oli kaks poega ja tütar. Tema poegadel omakorda lapsi polnud, kuid tütar jäi oma nime juurde ja kuulu järgi on tal vähemalt üks poeg, kes sealtpoolt nime edasi peaks kandma. Noorim vend Kaido, nagu öeldud, võttis endale nimeks Aljandi. Kaido suri varakult, jättes järele poja ja tütre. Poeg Matil oli omakorda poeg Kaido, kes peaks elama Muhumaal. Ja ka minu poeg sai nime tema järgi.
Vanaemal oli ilus eesnimi - Annette-Marie, kuid eestistamisel muutus see Aitaks. Annette sai eestipärasel kujul Anita küll minu ema teiseks eesnimeks, kuid tavaelus seda keegi ei kasuta. Marie nimi on mu onupoja vanema tütre esimese tütre teine nimi. Onu nimi Hubert rändas edasi mu onupoja noorema tütre pojale.
Ülejäänud nimed meie peres on mujalt pärit, mitte suguvõsa varamust.

Vanaema ja vanaisa kohtumise lugu


Teatud eas lapsed ikka pinnivad esivanematelt, kuidas nood üldse kokku said, kuidas armusid ja perekonna otsustasid luua. Ega meie õega mingid erandid polnud. Nii saigi ühel päeval vanaema pihitooli surutud ja aru päritud.

Vanaema elas koos vanematega üsna Nunne väravate kõrval, praeguse Tornide väljaku vastas. Eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel oli seal pargi asemel plats, kus korraldati väiksemaid laatu ja rahvapidusid. Loomulikult pidas kohapeal korda politsei.

Ja nii vanaema siis meile jutustaski, et üks politseinikest oli kena heleda lokkis peaga noormees, kes talle kangesti meeldis. Tegi tema siis asja aknale ja uksele, vahel ka platsile, et ka ise noormehele kuidagi silma jääda. Et vanaema oli ka väga kena väljanägemisega, hoolitsetud, pikk hele palmik pead kaunistamas, siis kandsid tema väikesed naiselikud kavalused vilja. Tasapisi said noored jutule ja nii see lugu arenes.

Jaa, kena ja romantiline lugu oli see meie meelest küll. Hiljem paraku selgus, et veidike oli asja ilustatud. Nimelt pööras vanaisa esmalt tähelepanu hoopis vanaema vanemale õele ja mu vanaema lihtlabaselt lõi õelt peika üle. Igal juhul paar nendest sai ja elasid koos ligi 16 aastat. Oleksid kauemgi elanud, aga sõda tuli peale ja vanaisa viidi just enne sakslaste Tallinna jõudmist külmale maale, kust ta enam tagasi ei tulnudki.

Vanaema oli ka hiljem igati kena naine ja mehi keerles ümber küll, aga tema ütles ikka, et teist niisugust meest kui vanaisa olemas ei ole ja jäi elu lõpuni üksikuks.