Mingil ajal põhikooli lõpuklassis oli meil ühe seltskonnaga harrastuseks ise ajalehti teha. Käsikirjalised, tavaliselt 2 A4 formaadis lehte, värviliste pastakatega kirjutatud. Neid tuli teha ikka mitu eksemplari, mida siis omavahel vahetasime. Sisu oli nagu ikka ajalehes - juhtkiri, uudised (mis olid kirjutatud praeguse kollase ajakirjanduse stiilis - kui palju me ikka oma ajast ees olime!), kuulutused, üksjagu norimist kaaslaste ja õpetajate aadressil, ainult asjaosalistele mõistetavad naljad. Üksteisest kirjutasime loomulikult ainult hüüdnimedega.
Mõnikord juhtus ka seda, et ajalehenumber sattus õpetaja kätte. Siis toimetati see õpetajate tuppa ja nagu kuulda oli, loeti ja naerdi ka. Meie jaoks mingeid halbu tagajärgi polnud, sest ega me muidugi midagi väga hullu ei kirjutanud ka.
Pildil olev eksemplar õnneks õpetajateni ei jõudnud. Esimese lehe alaosas ja teise alguses nimelt on kirjeldatud ühte tõestisündinud lugu, mis aga poliitiliselt just korrektne pole. Tollal veel eriti.
Ühes lehes näiteks aga oli uudis Monaco aasta sportlase valimisest 1970. Selleks sai tollane paavst Paul VI, kes oli osalenud maleturniiril ning kaotanud kõigile. Kas ka tegelikult nii oli või miks ma sellise uudise sinna lehte panin - ei mäleta.
Kuulutused olid enamikus sedalaadi, et vajatakse suuremal hulgal ragulkakumme nende asemele, mis õpetajad ära on korjanud, või et mõni õpetaja vajab tõlkemasinat, et oma seletusi õpilastele arusaadavaks teha.
Reklaamiküljel üritasime parodeerida tollaseid moekaupade reklaame, aga erilisi pärleid ei meenugi.
Paaril tegijal oli ka kunstiannet, nende lehtedes oli kindel koht koomiksitel.
Aga ajakirjanikku minust siiski ei saanud...
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti