6.detsember pole mitte ainult Soome Vabariigi sünnipäev. Minu jaoks on palju tähtsam see, et on minu vanaema sünnipäev.6.detsembril 1906 sündis Peningi mõisa moonakamajas Marie ja Jaan Peekmanni kolmas laps, teine tütar, kes sai nimeks Annette-Marie (mis 1936 eestistati Aitaks). Mõned aastad hiljem kolis pere Tallinna, elama asuti otse linnamüüri kõrvale Nunne tänavale.
Vanaema lapsepõlvest ja kooliaastatest ei tea ma kuigi palju. Igal juhul sai ta küllalt korraliku hariduse - 10 klassi, ja oleks heameelega edasigi õppinud, aga isa ei pidanud vajalikuks tüdruklast rohkem koolitada, isegi palju juba tolle aja kohta koolis käinud tema arvates. Pealegi kohtus vanaema oma tulevasega ja ega siis noor pereema enam koolipinki nühkinud.
Kuni suure sõjani oligi vanaema koduproua, siis tuli paratamatult tööle minna.
Minu mälestused vanaemast ulatuvad tagasi kõige varasemasse lapsepõlve, elasime ju sama õue peal. Rohkem aega veetsingi vanaema juures kui oma kodus. Vanaemal oli alati aega kuulata, alati oli tal midagi huvitavat jutustada, ikka oskas ta mulle midagi õpetada. Ka kooliasjadega sain vanaema jutule minna, koos temaga sai nii mõnigi pähkel puretud.
Isa hõõrub mulle tänini nina alla seda, kuidas ma mõnelt kooliekskursioonilt või väljasõidult tulnuna kohe tormasin vanaemale muljeid jagama ja kui teised hiljem küsisid midagi, siis vastasin: "Ah, ma vanaemale juba rääkisin!"
Aga vanaema oli alati käepärast, alati huvitatud, alati lohutamas, kui ma tundsin, et mulle on liiga tehtud. Mina kadestasin vanaema oskust igale ütlusele tabavat ja vaimukat vastust anda, tema head läbisaamist kõigi inimestega, küllaltki leplikku loomust. Paljugi sellest, mis ma oma emapoolsest suguvõsast ja kodukandi minevikust tean, ongi pärit vanaemalt.
Olen tänaseni arvamisel, et minul oli maailma parim vanaema.
Vanaema lahkumisest kirjutasin siin
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti