sunnuntaina, kesäkuuta 05, 2011

Sidrunitorti tahaks...


Ega ma pole kaua aega juba enam suur tordisõber olnud. Niikaua kui mäletan - kreemitorte polegi kunagi tahtnud. Aga üks mu sugulane õppis omal ajal kondiitriks ning tõi mulle igaks sünnipäevaks omatehtud tordi, millel vastav number peal. Need maitsesid küll head...

Algul töötas sugulane Tallinna kohvikus, kui aga avati Viru hotell ja sinna tehti oma kondiitritsehh, võttis Kuno Plaan ka tema endaga uude kohta kaasa. Seal tõusis sugulane vanemkondiitri auväärsesse seisusesse.

Viru kondiitrite toodang oli minev kaup, kogu aeg oli järjekord leti taga ning mõningaid asju sai ainult ettetellimisel. Üks selline asi oligi sidrunitort. Välimuselt üsna trühvlitordi moodi, aga sidruniga immutatud põhi. Imelikul kombel, kuigi ma sidrunit eriti ei sallinud, olin ma valmis seda torti sööma söögi alla ja peale.

Loomulikult sai meie pere ikka sellised tordid, millised letile ei jõudnudki, tarvitses vaid sugulasele helistada, ta tegi ise valmis ja siis saime kondiitriletist nimelise tellimuse kätte. Vahe oli selles, et sidruniga koonerdatud polnud, tort oli väga maitsev ja mahlane...

Kondiitritsehhi pole Virus enam ammu, sidrunitorti ka kuskil mujal ette jäänud pole ja ega see ilmselt poleks ka see... Sugulanegi juba eakas ja pensionil...

Mõni aeg tagasi sai külastatud Viru hotelli KGB muuseumi. Seal stendil leidsin sugulase pildi, ilmselt mingi konkursi võitmisega seoses tehtud. Vaat siis tuli ka tema omaaegne sidrunitort meelde ja neelud tulid peale - kohe väga tahaks....

Pildil on sugulane vasakul...