Viimne pilt

... minu vanaisast, tehtud jaanuaris 1942 Irkutskis.

Täna sain siis arhiivis lapata ka vanaisa uurimistoimikut. Nagu ikka, algab arreteerimiskorraldusega, põhjenduseks, et vabaduses võib ta uurimise eest kõrvale hoida (loe: põgeneda). Välja on see antud 8.juulil 1941. Sõda siis juba käis, aga sakslased polnud veel Eestisse jõudnud.

Järgnes arreteerimise protokoll 29.juulist 1941, kodu läbiotsimise protokoll. Leidudest olid kirjas Eesti pass, ametiühingupilet ning sõjaväepilet. Lisatud ka akt hoiulevõetud raha kohta, 44 rubla kopikatega. See oli tollases mõistes peenraha. Huvitav, kas oleks õigus summa protsentidega Venemaalt kui NSVL õigusjärglaselt välja nõuda?

Lehekülgede viisi venekeelseid ülekuulamisprotokolle. Kuna süüdistuse sisuks kurikuulus §58 - riigivastane tegevus, siis muidugi nõuti selle kohta aru ja väideti vanaisa valetavat, et ta pole oma tuttavate hulgas nõukogudevastast propagandat teinud - politseis töötamine (1923-1940, kui nõukogude võimust Eestis lõhnagi polnud!) oli iseenesest piisav põhjus.

Väljasaatmine Irkutski, kohus 31.jaanuaril 1942 ja otsus - 10 aastat sunnitööd, algusega 8.juuli 1941 (seega uurimisalune aeg arvati sinna sisse). Märkus Jenissei äärde laagrisse saatmise kohta.

Ja kõik... Jäljed kaovad. Ei mingit teadet, kas jõudis kohale, kui kaua veel elas, millal surnud.

Järgmised lehed on aadressbüroo teatised - sellist isikut Nõukogude Liidu territooriumil registreeritud ei ole - nagu poleks inimest olnudki. Kummaline on, et samasugused teatised on ka minu ema ja tema venna kohta - ka neid pole... Vanaema elukoht seevastu oli täiesti olemas... Kuid teatisel kuupäev 23.juuni 1989, vanaema aga suri juba 1980....

Ning viimane dokument nii eesti kui vene keeles - otsus rehabiliteerimise kohta.

Tellisin kogu toimikust koopia, kuna ma lihtsalt ei suutnud lühikese ajaga kõiki pabereid läbi uurida, tahaks seda teha rahulikult omaette.

Pean ka tunnistama, et kui pilti nägin, oli tõsiseid raskusi pisarate tagasihoidmisega...

Kahjuks ma mahapildistatud pilti arvutis palju paremaks ei saanud, mul pole selleks sobivat tarkvara ega oskusi....

Arhiivileiud

Internet teeb vahel imesid :)

Eelmise loo juurde lisaks üks anonüümne juhuslik lugeja kommentaari, kus viitas minu vanaisa puudutavatele dokumentidele. Arhiivis on täiesti olemas, kuigi kui mõned aastad tagasi otsisin, väideti, et neid Eestis pole, sest KGB arhiiv on ära Venemaale viidud.

Igal juhul kaks korda ei lasknud ma seda endale ütelda, helistasin Riigiarhiivi ja tellisin toimikud välja. Täna siis käisin nendega tutvumas. Tegelikult jõudsin läbi vaadata ainult väikese osa, ma ei arvanud, et seda materjali nii palju on..

Ühe kausta - vanaisa teenistuskäigu politseis - sain kohe tutvumiseks, teine on piiratud ligipääsuga (uurimistoimik) ja pidin kirjutama selgituse, miks seda näha tahan ja mida saadud infoga edasi teha. Loa igal juhul sain, kuid just seda jõudsin ainult sirvida...

Mõned dokumendid pildistasin maha ka, aga targem on endale kõigist koopiad tellida.

Siia panen esmalt kunagise politseiniku ametivande, lihtne ja ilus tekst.

Üks avastus küll üllatas mind - uurimistoimikus on olemas tõend vanaisa rehabiliteerimise kohta, välja antud juba viiekümnendatel aastatel. Meie pereni see jõudnud pole... Igaks juhuks helistasin veel emale ja kontrollisin üle, ta ei teadnudki sellest midagi.

Eks ma nüüd puistan veel arhiivi, tänu seal töötavatele väga kenadele daamidele on see üsna mõnus.

Juhuseid pole olemas?

Oli minul laupäeval asja Virumaale. Muuhulgas kuulus plaani ka visiit Lahemaa Kohvikannu. Reede õhtul enne magamajäämist tuhnisin veel oma Facebooki kontol, kui äkki nägin uut sõbrakutset. Vaatasin - nimi puha võõras, ühiseid tuttavaid ka pole. Siis tuli mõte, et tegu ühe sugulasega, keda kohtasin viimati 40 aastat tagasi.

Igal juhul sellise eesnimega isikuid minu tutvusringkonnas rohkem olnud pole. Lisatud oli ka sõnum - ja oligi sama inimene!

Vahetasime siis kiiresti mõned sõnumid - kes, kus ja mis? Ja vaat mis välja tuli - tema praegune elukoht on vaid mõnesaja meetri kaugusel Kohvikannust! Loomulikult leppisime siis kohtumise sinnasamma kokku, vahetasime veel telefoninumbreidki.

Laupäev Virumaal kulges omasoodu ning kui me siis lõpuks seltskonnaga Kohvikannu maandusime, oli ka sugulane kaasaga varsti kohal. Hoolimata möödunud neljast aastakümnest polnud teineteise äratundmisega probleeme.

Edasine kulges nii, et mind "rööviti" seltskonnast mõneks ajaks ära (mistõttu mul Kohvikannu kohv proovimata jäigi) ning maandusime hoopis tema juures.

Paraku pidin varsti taas teise seltskonnaga ühinema, seega 40 aasta tagasitegemiseks jäi aega napiks. Aga isegi selle ajaga saime aru, et lisaks sugulusele on meil muudki ühist ja suhtlemist tuleb kindlasti jätkata, mõned võimalikud kokkusaamise tärminid said ka läbi arutatud.

Maiga (see on sugulase nimi) tuletas meelde mõned seigad, mida mina üldse ei mäletanudki. Vähemalt tean ma nüüd, miks ma kalamarja ei söö (kuigi päris lapsepõlves sõin). Ja mõned faktid, mis siin blogis varasemast kirjas, tuleb täpsustada...

Kummaline on veel see, et alles mõni päev tagasi olin ma nende pere peale mõelnud....

Pildil on kaks paari õdesid - mina oma õega ja Maiga enda omaga ning tehtud on see 1966, kui me esimest korda kokku saime seoses meie ühise vanatädi esmavisiidiga sünnimaale pärast sõda...