Põliskodu väisamas

Minu isapoolne suguvõsa on pärit Meeksi vallast Parapalu külast. Kunagi olid seal suured pered ja elas üsna palju rahvast.

Kõigi tollaste seaduste järgi oleks minu vanaisa kui pere vanim poeg pidanud talu pärima. Aga paraku armus ta Piirissarelt pärit teenijatüdrukusse ja mis veel hullem - võttis selle naiseks kah. Muidugi vanaperemees Jakob vihastas ja lõi poja kodunt välja. Nii too siis tartlaseks sai.

Mõni aasta hiljem Jakob suri (1937). Talu jäi pidama perenaine Ann, vanaisa kasuema. Ega suhted eriti head polnud, seega ei olnud ka tagasiteed tallu. Hilisemad ajaloo keerdkäigud pillutasid õed-vennad omakorda laiali, mõned kolisid naaberküladesse, mõned kaugemale. Ann oma pärislastega sai tallinlaseks. Tallu jäi noorim vendadest Osvald. Temaga olid mu vanaisal päris head suhted siiski.

Korra käisime isegi meie perega seal külas, aga mina ei mäleta sellest käigust praktiliselt mitte midagi muud, kui ühte õhtust vaadet Peipsile. Ema küll on rääkinud, et vanatädi võttis just siis ahjust värskeltküpsetatud leivad välja, aga minul on selle koha peal must auk.

Mõned aastad hiljem olime just Tartu jõudnud, kui tuli teade, et vanavanaema Ann on surnud ja vaja matusele minna. Siis kuulsin mina tema olemasolust esimest korda üldse... Ema-isa käisid veel kiiruga Tallinnast mulle ja õele sobilikke riideid toomas.

Kogu aeg olen mäletanud, et ärasaatmine oli kodutalust ning ka peielaud sealsamas. Paljusid isapoolseid sugulasi nägin siis esimest ja viimast korda, vanaisa vendadega kohtusin veel vanaisa matustel.

Nüüd oli mul nädalavahetusel asja sinnakanti ning mõtlesin, et võiks ju talus ära käia ja vaadata, kas on veel kedagi alles. Osvald oli surnud mõned aastad tagasi, meilt keegi matusele ei läinud. Isa ei teadnud üldse, kas talugi enam on - kontaktid olid ju katkenud.

Lasin asja uurida ning selgus, et vanatädi veel täiesti elus, kuigi vanaks ja viletsaks jäänud. Elab talus kahekesi tütrega, kes on tema hooldaja.

Pühapäeval viis tee talust mööda ning põikasime sisse. Üllataval kombel teadis vanatädi kohe, kellega tegu, kui end tutvustasin. Tütar isegi mäletas meie kohtumist Anni matusel. Siis tuli välja ka see, et tegelikult oli matus paari kilomeetri kaugusel Jõeperas, mitte Parapalus, teise venna kodus.

Kohtumine oli küll lühike, kuna pidin veel Tartu bussile jõudma, aga üsna südamlik. Vahetasime telefoninumbreid ja leppisime kokku, et suvel lähen sinna natuke kauemaks.

Omamoodi kummaline oli, et kuigi oleme Osvaldi tütre Ritaga ühevanused, kuulume sugupuus eri põlvkondadesse. Vanatädi on viimane viienda põlve Tensonitest, Rita kuuendast põlvest üks nooremaid ja mina seitsmendast põlvest üks vanemaid. Minu lapselapsed omakorda on ühed esimesed üheksandast põlvest.

Praegused taluhooned on siiski pärit sellest ajast, kui mu vanaisa alles laps oli, esimese Eesti Vabariigi algusest. Tegelik põliskodu oli asunud sealsamas üle tee, kuid neid hooneid säilinud ei ole.

Talu saatus on lahtine. Kohapeal tööd ei ole ning noored on kõik mujale läinud. Ritagi ei teadnud, mida ta pärast ema lahkumist edasi tegema hakkab...

Maja lugu

Olen kunagi kirjutanud, kuidas meie maatükk von Glehnilt ostetud sai. Aasta oli siis 1916 ja juba siis oli krundil olemas ka väike maja, kuhu vanaperenaine ka elama asus. Mingil kujul on see maja tänaseni alles ja seega võin öelda, et üks esimesi Nõmme maju, milles elan.

Alguses koosnes maja köögist ja kolmest väikesest toast. Peab ütlema, et tolle aja kohta lausa suur (tänaseks muidugi lootusetult väike). Ühes maja otsas oli kanakuut, millest hiljem ehitati ringi eraldi sissepääsuga kööktuba. Nüüdseks on see ülejäänud majaga ühendatud ning köögina teenib ta mind edasi.

Kahekümnendate aastate algul tuli perenaisel soov ehitada maja teise otsa veranda, mis samas muutus ka maja paraadsissepääsuks, polnud vaja enam köögi kaudu käia. Ega tollalgi tohtinud ümberehitusi projektita teha. Projekt tegelikult oli lihtne, joonisel oli näidatud olemasolev osa ning uus osa.

Järgnevad pildid on maja vaated kahekümnendate aastate lõpust. Tänavapoolsel vaatel on ilusti näha, et maja koosneb kolmest osast, keskel kõige vanem, madalam osa kööktuba ja teisel pool veranda (mille tänavapoolsesse külge paigutati ka kemmerg ja panipaik). Elektripost on ikka samas kohas. Kummaline on aga, et pole näha peaaegu posti kõrval kahe akna vahel kasvavat suurt kaske, järelikult istutati see veel hiljem. Samuti peaks olema veranda nurga juures võimas vaher, aga siis oli see veel päris tilluke. Tänaseks on see vaher ikka väga suur, sügisel jätkub lehti koristada nii meile kui naabritele.

Õuepoolsel vaatel on näha, et eeskoja kõrval on üks aken ning siis teine. Esimene on kunagise köögi aken. Kuuekümnendate aastate lõpus sai maja põhjalikult ümber ehitatud, köök muutus esikuks ning kahest väikesest toast sai üks suur, mistõttu neid aknaid enam pole, on suured aknad, üks õue ja kaks tänava poole. Maja ees söödab perenaine parasjagu oma kanakesi.

Pildil on näha ka kaks kaske. Esiplaanil olev on nüüdseks suur ja võimas, selle istutas minu vanavanaisa Jaan Peekmann üsna kohe pärast majaostu. Tagumist kaske enam pole, mina mäletan sellest ainult järgijäänud kuivanud tüügast, mis ühel ilusal päeval lihtsalt ümber kukkus, kui ma parasjagu selle külge kinnitatud võrkkiiges lesisin. Pildi paremas servas haruline puu on minu lapsepõlve suur pihlakas, selle murdis puruks 1968.a augustitorm. Praegu kasvab samal kohal väike tammeke, mis paarkümmend aastat tagasi ise tõrust kasvama oli läinud.

Ümberehituse üks põhjusi oli muidugi, et maja hakkas tasapisi lagunema ning ühel ilusal päeval kukkus osa tänavapoolsest seinast lihtsalt ära, ainult tapeet jäi püsti. Siis sai huvi pärast ära loetud - tapeedikihte oli kokku 27! Veel selgus huvitav asi, kuidas tegelikult Glehni tellitud saarlastest ehitusmehed töötasid. Nimelt oli vundamendiks laotud mõned kihid paekive, nende peale asetati talad, löödi põrand ning põrandale pandi otsapidi seinad toetuma.

Viimane kapitaalremont tehti seitsmekümnendate aastate teises pooles, siis lammutati vana köök ja veranda ning viidi tänavapoolne sein kõik ühele joonele. Kuid ega selle remondi kvaliteet just kiita ole, mõndagi oleks juba siis pidanud teisiti tegema.

Tasapisi saab üht-teist kohendatud, kuid ajad ja vajadused on muutunud ning üha enam saab selgeks, et kogu maja oleks mõistlik lammutada ning samale kohale uus ehitada. Piirangu seavad aga esiteks rahakott ning teiseks Nõmme ehitusmäärus, mis sugugi kõiki ideid ei soosi.

Brasiiliast õnne otsimas

Eelmise sajandi kahekümnendatel rändas eestlasi Brasiiliasse õnne otsima üsna palju. Ei jäänud meiegi suguselts sellest puutumata. Nii läks sinna ka üks mu vanavanaisa Mart Aalboki vennapoegadest, kuid keegi ei mäleta enam, millise venna millise pojaga just tegu oli. Mõnda aega peeti sugulastega kirjavahetust ja saadeti piltegi.

Sellel pildil olevad täiskasvanud on kindlasti veel Eestis sündinud ja vanem poeg arvatavasti ka.

Kaunitar pildil peaks olema vanema poja naine, juba kohalik. Kahjuks ei õnnestunud tema eesnime välja peilida.

Siin aga on nende tütar Marlene.

Sõda tuli peale ja kirjavahetus katkes. Hiljem ei ole õnnestunud kaugeid sugulasi enam üles otsida, kuid pole sugugi võimatu, et mõni Albok elab Brasiilias tänase päevani, kahtlane küll, kas ta enam eesti keelt oskab või üldse mäletab, et juured siitmaalt on.

Politseiniku mälestuseks

Täna oleks minu vanaisa sünnipäev. Aastaid saime sel päeval ainult kodus küünla süüdata ja temale mõelda. Nüüd aga on koht, kuhu lilled ja küünlad viia.

Paar nädalat tagasi olime mõnede sugulastega koos. Siis tuli muu hulgas juttu ka vanaisast ning äkki ütles onupoja naine, et juhtus korra telekast nägema politsei aastapäevale pühendatud tseremooniat mingi mälestusmärgi juures, kus oli ka vanaisa nimi. Mida?! Meie perest ei teadnud keegi sellest üldse midagi.

Otsustasime onupojaga sealsamas, et uurime koha välja ja käime ära. Polnud raske arvata, et see peab olema Rahumäe kalmistul. Täpset asukohta me aga ei teadnud ning kalmistu kaardil internetis seda ka ei ole. Tänu ühele ametivennale sain aga korralikud juhtnöörid, kust otsida.

Täna siis oligi põhjust see käik ette võtta. Ilm oli kehv ning fotode kvaliteet pole seepärast suurem asi. Selgelt on aga näha, et nimi Mardo Alurand on sel sambal tõepoolest olemas.

Majaostu dokustaadid

1916 detsembris ostis mu vanavanatädi Maali Kruusmägi Nikolai von Glehnilt Nõmme serva lapi maad. Hinnaks oli 700 kuldrubla, millest kohe tuli sisse maksta 40, ülejäänu tasuda osade kaupa.

Ostu-müügi leping oli tollase aja kohaselt vene keeles.

Huvitavad nüansid muidugi ka: puid tohtis krundilt maha võtta ainult ehituse aluselt pinnalt ning iga mahavõetud puu asemele tuli uus istutada. Samuti määrati, et välikäimla, solgiauk (või prügihunnik, ei saanud täpselt aru) ja seasulg ei tohi olla naabri krundile lähemal kui kaks jalga.

Dokumendi tagaküljel on veel eestikeelne tekst aastast 1918, mis kinnitab, et kogu ostusumma on tasutud ja kinnistul ei ole võlga.
Kuna Maali mees hukkus Esimeses maailmasõjas ning lapsi tal ei olnud, müüs ta 1928 krundi edasi minu vanaisale Martin Aalbokile, tingimusel, et saab ise majja elama jääda. Seal elas ta kuni surmani 1948.

Pioneerilaagritest

Andrus korra kirjutas pioneerilaagritest ning tuli välja, et me oleme eri aegadel samas laagris olnud.

Minu esimene pioneerilaagrikogemus pärineb aga Palmsest. Just sellessamas Palmse mõisahoones (mis tollal oli küll restaureerimata ja nägi õige väsinud välja), oligi laager. Kuna klassikaaslased olid rääkinud, kui tore neil ikka oli olnud, ootasin minagi mõnusat suve. Pettumus oli üsna suur.

Esiteks juba seesama mõisahoone - läbikäidavad suured magamisruumid, 12-20 last ühes toas. Tõsi küll, teisel pool oli ka paar väiksemat tuba ja kuna sealt üks tüdruk poole laagri pealt lahkus, õnnestus mul ümber kolida. Siis oli juba talutavam. Aga terves majas polnud ühtki WC-d (need asusid aia ääres sauna kõrval) ja ööseks pandi välisuks lukku. Koridori lõpus kamorkas olid põrandapesuämbrid ja võite arvata, millised need hommikuks olid.

Teiseks - rühmades olid eesti ja vene lapsed segamini, kasvatajad aga enamuses üsna umbkeelsed. Otsi siis tõlki kui midagi vaja rääkida!

Ujumiskohta läheduses ei olnud, ühel korral viidi meid bussidega Võsu randa ja siis ka kasvatajad hädaldasid, et vesi liiga külm, vette ikka ei saa.

Ainuke asi, mis mulle Palmses meeldis, oli suur kiik, millega julgemad ka üle võlli ajasid. Sai isegi ära proovitud ja vahva oli.

Järgmised suved veetsin juba Valgemetsas. See oli hoopis teistsugune laager ja hoopis toredamad kasvatajad ka.

Esimesel aastal sattusin kohe lipuväljaku kõrvale majja. Hommikune lipuheiskamine oli peaaegu ainus koht, kus pidi kaelarätt kaelas olema ja muidugi rühmapildile tuli ka pidulikus vormis jääda. Lipuheiskajateks olid tavaliselt sünnipäevalapsed. Minule seda au osaks ei saanud, kuna minu sünnipäev oli nagu kiuste paar päeva pärast vahetuse lõppu.

Teisel aastal vedas rohkem, pääsesin jõekaldal oleva kahekorruselise maja teisele korrusele.Väikesed katusealused toad olid tunduvalt mõnusamad.

Laagriellu kuulusid kindlasti matk Taevaskotta ja Nõiamaja juurde.

Loomulikult olid oodatud rühmadevahelised võistlused ning öine häire (mis oli juba ette teada, et toimub viimasel ööl ja loomulikult keegi siis magama ei läinud). Ujuda sai basseinis, ujumislauad ja rõngad kuulusid kohustusliku varustuse hulka.

Laagris töötas ka hulk huviringe. Mina osalesin fotoringis ja aastaid hiljem keskkoolis avastasin, et üks klassiõdedest oli just eelmises vahetuses olnud ning tema fotod näituselt olid mulle meelde jäänud, seepärast ka nimi tuttav.

Valgemetsast leidsin ka hea sõbranna, kellega veel aastaid kirjavahetust pidasime ja suhtlesime, alles siis kui mõlemad abiellusime ja pered lõime, kadus kontakt ära. Sellest on mul küll kahju.

Tensonite suguvõsast

Veidi ka isapoolsest suguvõsast.

Esimesed teated Tensonitest pärinevad aastaist 1770-1780. Siis oli teada Meeksi valla Parapalu külast kaks venda, kellest kogu suur suguvõsa on alguse saanud. Minu isa kuulub vanemasse harusse, kuus põlve järjest on olnud pere vanim laps poeg, alles mina katkestasin selle järjepidevuse.

Aastail 1980-1983 tegi suure suguvõsauurimuse Eduard Tuulsemäe, kes kogus kokku andmed kaheksa põlve Tensonite kohta, kusjuures alates neljandast põlvkonnast on olemas andmed ainult vanema haru kohta. Noorem haru hargnes nii laiali, paljud rändasid välja Venemaale ja mujale ning ta ei suutnud enam nende jälgi leida.

1936 nimede eestistamise laine ei läinud ka sellest suguvõsast jälgi jätmata mööda, küll võeti uueks nimeks Tuulsemäe, küll Ojaveski, üks mu vanaisa vendadest muutus Taimreks. Kuid ka praegu elab peamiselt Mehikoorma ja Räpina ümbruses hulgaliselt Tensoneid.

Samas, mõned selle perekonnanime kandjad on teada ka Tallinnas (lisaks meie perele) ja Pärnus, kuid suguvõsa nimekirjas neid pole. Ilmselt on tegu noorema haru järeltulijatega.

Päris huvitav on aga see, et kui otsisin Googlest selle nimega seotud pilti, oli enamus pilte elektrikitarridest, mõned ka spordirõivastest (Rootsis), aga ka Jaapanist ja Hiinast.

Autot pesemas

Kunagi, kui rohi oli rohelisem ja autosid meie teedel veel nii palju ei liikunud, ei peetud patuks auto pesemist veekogu kaldal.

Tulin täna Pärnust ja Keila jõe äärset hotelli nähes meenuski, kuidas me just sealsamas oma trofee-Hanomagi küürimas käisime.

Ettevalmistused olid vägevad. Autosse laaditi ämbrid-harjad, posu kaltse, mitu tekki, piknikukorv pakiti tihkelt täis näksimist, morsi- ja mahlapudelid laoti korvi ning sõit läks lahti.

Aega kulus kohalesõiduks alla tunni (ärge naerge midagi, Hanomag oli aus auto küll, aga ega ta mingi tänapäevane maanteerakett ikka ei olnud). Kohapeal laaditi masin kraamist tühjaks, matid kisti välja, ema hakkas piknikku sättima, isa ja onu tassisid ämbritega jõest vett ning meil õega oli kohustus lappide-harjadega viimne kui tolmukübe autolt maha nühkida. Ennast võis ka märjaks pritsida.

Mehed kloppisid matid puhtaks, pesid autot seestpoolt ka ning siis jäeti lahtiste ustega masin kuivama. Emal oli tekkide peale kõik söögikraam valmis pandud, võis keha kinnitada. Söögi järel hakkasid täiskasvanud kolmekesi kaarte mängima (tuhandet mängiti tavaliselt) ja meil õega oli vaba voli läheduses ringi lipata ja üleval tee peal sõitvaid autosid vahtida. Sellest tüdinesin ma tavaliselt kiiresti, kaua sa ikka õega tegeled, niikuinii läks kraaklemiseks. Raamatut mul kunagi siis kaasa ei lubatud võtta ja lõpuks vedelesin tüdinult ja ootasin, kunas kaardipartii läbi saab, et võiks hakata koju sõitma. Enne tuli veel kõik mustad kaltsud ja piknikujäägid kokku koguda, maha ei tohtinud midagi jääda.

Nüüd on siis sellel kohal hotell ning teisel pool teed forellikasvandus.

Ellamaa suved

Minu lapsepõlves oli tähtis osa Ellamaa küla Nõmmeveski talul. Laidrete pere, kes seal elas, ei olnud meie sugulased, kuid sinna sai mindud nagu väga lähedaste inimeste juurde, vastu võeti alati heameelega. Ma isegi ei tea, kuidas tutvutud oli, vanemate inimeste jutust on meelde jäänud, et perepoeg käis enne sõda Tallinnas koolis ja üüris vist mu vanavanemate juures tuba.

Igatahes sai seal päris tihti käidud. Nõmmel peatus ju Haapsalu rong, natuke üle tunni aja Ellamaa jaamani, siis veel tund aega külavaheteed pidi vantsimist ning perenaine ootas juba kaetud laua taga (ilmselt olid need minekud siis ikkagi enne kokku lepitud).

Vanaperemees Tõnis pidas mesilasi. Küll oli hea värskelt vurritatud kärjemesi sooja leiva peal! Tõnis oli ka see, kes linnatüdrukule vikati kätte andis ja niitma õpetas. Esimesed kaared olid muidugi üsna hädised, rohkem jäi rohtu püsti kui niidetud sai. Aga vanaperemees lohutas, et küll hakkab minema. Hakkas ka, tänaseni oskan seda tööd.

Peremehe matuseid mäletan ka. Talvine aeg oli, paks lumi maas. Kui rongi pealt läksime, jätsime pärja jaama juurde ühte majja hoiule, ise kõndisime tallu. Seal oli üksjagu rahvast, pakuti süüa. Siis võeti rehe alt peremehe kirst, pandi reele, mina ja üks teine tüdruk (minust noorem ilmselt) seati sama ree peale kirstu kõrvale, muu rahvas tuli jala. Suurel teel ootas lahtine veoauto, kirst tõsteti peale, matuselised ronisid autokasti pinkidele. Jaama juures tegime peatuse, saime oma pärja kätte ja sealne pererahvas tuli ka kaasa. Edasi viis tee Nissi kalmistule, seejärel sõideti sama autoga Turba sööklasse peiedele.

Perenaine Miina jäi sealtpeale üksi maja pidama. Tema oli see, kes mulle lehmalüpsmist õpetas. Pani kolmjalgse pingi ja lüpsiku valmis, ise silitas ja rahustas lehma, et see ikka võõrale piima kätte annaks. Lüpstud piim kurnati ja nõu lasti siis koogu otsas kaevu jahtuma (sooja piima pole ma kunagi juua tahtnud). Osa piimast valati koorelahutajasse ning mul lubati pärast koor võiks teha. Andis ikka vändata, enne kui iseloomulikud laksud kostma hakkasid.

Viimast korda käisime vanaemaga Ellamaal 1970 suvel. Mina olin siis just saanud endale fotoaparaadi ja klõpsutasin hoolega. Kahjuks ei tulnud enamus pilte välja, oli siis põhjuseks algaja oskamatus või aparaadi rike, ei tea. Perenaisega oli ka jutt, et talvel on tal sünnipäev, kui saame, läheme külla. Tema aga ütles: "Mis sa keset talve nüüd sünnipäevale tulema hakkad, aga mu matusele tule ikka." Nii läkski - sünnipäevale me ei jõudnudki, järgmise aasta aprillis aga matusele küll.

Perepoeg Voldemar ehk Volli oli omapärase saatusega mees. Ta oli väga andekas joonistaja ja maalija, mul on isegi kaks tema maali ja hulgaliselt jõulukaarte alles. Talu pllidi soemüüri kaunistas Volli maalitud talvepilt põtradega. Peret tal polnud, räägiti küll, et kunagi olevat linnast naise võtnud, aga too ei sobinud maavanadega kokku. Laps olevat väikesena surnud ja siis ei hoidnud naist enam miski kinni, kadus tagasi linna. Sõja ajal olevat Volli mingeid keerulisi teid pidi isegi Prantsusmaale välja jõudnud, aga täpsemalt ma sellest ei tea. Sel ajal, kui mina teda tundma õppisin, töötas ta hoopis Hiiu koolis füüsika-keemia laborandina. Minule seletas ta magneti toimimist ja õpetas kompassi tundma. Hiljem töötas Volli kohalikus metskonnas jäägrina. Metsa viis ta meid vahel ka ja näitas, kuidas mändidelt vaiku kogutakse. Männitüved olid sälgulised ja nende all kogumiskann, kuhu veniv ja kleepuv vaik nõrgus.

Volli lõpetas kurvalt. Peale kõige muu armastas ta kangesti napsu võtta. Koduveini pudeleid oli terve kamber täis, seal need mulksusid ja mulisesid kuni joogikõlblikuks said. Aga napsisena muutus Volli lõbusaks ja ajas igasugust lobajuttu.

Suvel pärast perenaise matuseid kohtasime Nõmmel seda naist, kes Ellamaa jaama kõrval elas ning tema kurtis, et Volli on juba tükk aega kadunud. Septembris tuli teade, et Volli surnukeha on leitud Hiiu kooli katlamaja keldrist kivisöehunniku alt. Eks ta jokkis peaga sinna kukkunud oli. Nissi kalmistule vanemate kõrvale jõudis nii temagi.

Rohkem ma Ellamaale ei sattunud, mis talust sai, jäi meie perele teadmata.

Mõned aastad tagasi aga vapustas Eestit lugu kahe tütarlapse piinamisest ja vägistamisest just Ellamaal. Lehtedes olid maja pildid ka. Vaatasin ja ei uskunud oma silmi - see oli sama Nõmmeveski talu, kus mina lapsepõlves nii palju toredaid päevi veetsin. Tundus, et mu ilusad mälestused on sellega kuidagi ära lörtsitud.