torstaina, joulukuuta 27, 2007

Isetehtud ajalehed


Mingil ajal põhikooli lõpuklassis oli meil ühe seltskonnaga harrastuseks ise ajalehti teha. Käsikirjalised, tavaliselt 2 A4 formaadis lehte, värviliste pastakatega kirjutatud. Neid tuli teha ikka mitu eksemplari, mida siis omavahel vahetasime.
Sisu oli nagu ikka ajalehes - juhtkiri, uudised (mis olid kirjutatud praeguse kollase ajakirjanduse stiilis - kui palju me ikka oma ajast ees olime!), kuulutused, üksjagu norimist kaaslaste ja õpetajate aadressil, ainult asjaosalistele mõistetavad naljad. Üksteisest kirjutasime loomulikult ainult hüüdnimedega.
Mõnikord juhtus ka seda, et ajalehenumber sattus õpetaja kätte. Siis toimetati see õpetajate tuppa ja nagu kuulda oli, loeti ja naerdi ka. Meie jaoks mingeid halbu tagajärgi polnud, sest ega me muidugi midagi väga hullu ei kirjutanud ka.
Pildil olev eksemplar õnneks õpetajateni ei jõudnud. Esimese lehe alaosas ja teise alguses nimelt on kirjeldatud ühte tõestisündinud lugu, mis aga poliitiliselt just korrektne pole. Tollal veel eriti.
Ühes lehes näiteks aga oli uudis Monaco aasta sportlase valimisest 1970. Selleks sai tollane paavst Paul VI, kes oli osalenud maleturniiril ning kaotanud kõigile. Kas ka tegelikult nii oli või miks ma sellise uudise sinna lehte panin - ei mäleta.
Kuulutused olid enamikus sedalaadi, et vajatakse suuremal hulgal ragulkakumme nende asemele, mis õpetajad ära on korjanud, või et mõni õpetaja vajab tõlkemasinat, et oma seletusi õpilastele arusaadavaks teha.
Reklaamiküljel üritasime parodeerida tollaseid moekaupade reklaame, aga erilisi pärleid ei meenugi.
Paaril tegijal oli ka kunstiannet, nende lehtedes oli kindel koht koomiksitel.
Aga ajakirjanikku minust siiski ei saanud...

tiistaina, joulukuuta 25, 2007

Olin ju tubli?

Üks jõulu- või näärimeenutus aastast 1965. Kuna pildil uuritakse mu poolaastatunnistust, peab olema tegu vana-aastaõhtuga. Tunnistusi jagati tollal koolides ju alles aasta viimastel päevadel.
Näärivanaks oli esimest ja viimast korda keegi väljaspoolt perekonda - oma tänava mees Ülo Heinloo. Tavaliselt juhtus näärivana tuleku ajal ikka nõnda, et isa või onu pidi just sellel ajal poodi kohvikoore järele minema ja jõudis tagasi alles siis, kui vana oli ära läinud...
Aga tollest näärivanast on meeles veel see, et mu nelja-aastane õde oli just selgeks saanud konfettidega paugutamise ning loomulikult pidi ta seda ka näärivanale demonstreerima. Näärivana 'ehmatas' korralikult, hüppas suure kaarega üle kingikoti. Pakkidest me siiski ilma ei jäänud ja just tunnistuse eest saadud pakis oli megasuur värvipliiatsikarp. 84 pliiatsit vist.
Ning samal aastal vanaemaga, tema toas. Vaadake hoolega vanaema kõrvarõngaid. Vanaisa oli need talle mingiks tähtpäevaks kinkinud, viikingilaeva kujulised. Praegu on need kõrvarõngad minu ehetekarbis ja ma kannan neid ainult väga erilistel puhkudel.

sunnuntaina, joulukuuta 23, 2007

Esimene jõulukink

1959 olid esimesed jõulud, millest mina ka midagi mäletan. Tegelikult oli vist ikka aastavahetus, näärid seega. Ega meil ju ametlikult jõule peetud tollal, see oli tavaline tööpäev.
Siin ma siis nüüd olen. Näärivana tollasest käigust ei mäleta ma küll midagi. Vaevalt, et mult siis salmigi küsiti. Sain oma kingid juba selle eest kätte, et emaga koos näärivana juurde nõustusin minema. Seda ma ka ei mäleta, mis nipiga mu pulksirged juuksed nii kenasti lokki keerati.
Aga vaat seda kingitust mäletan ma väga hästi. Ilus punane vihmavari oli. Ja otse loomulikult pidin ma sellega kohe mängima hakkama.
Täiskasvanutel oli tore peolaud, tolle aja tavade kohaselt rikkalikult kaetud.

Pildil, vasakult paremale: Griša Jeremenko, mu vanaema noorema venna väimees, minu vanaema Aita, ema Helvi, mina ise (uue ja uhke vihmavarju all), ema onutütar Aino Jeremenko, minu onu Hubert Alurand ja šampust valab talle klaasi Aino ema Antonina. Külalisi pidi olema rohkemgi, millegipärast teisi pildil ei ole.
Mingil ajal pandi mind vanaema suurde voodisse magama, naabritädi Paula rääkis veel unejuttu ka. Täiskasvanud jäid edasi istuma ja uut aastat ootama.
Hommikul avastasin eelmise õhtu peolaua kohalt laest suure laigu. Eks aasta vahetumise puhul avatud šampus oli lakke pritsinud. See laik oli näha veel 20 aastat hiljemgi, kui me juba üle õue teise majja olime kolinud.
Aga see punane vihmavari teenis mind päris mitu aastat. Kui praegust ilma vaadata, oleks nüüdki täiesti asjalik kink ju.



lauantaina, joulukuuta 15, 2007

Siberisse kadunud


Oma emapoolset vanaisa Martin Aalbokit (alates 1936 Mardo Alurand) tean ma ainult piltidelt. Olen kuulnud vanaema jutustusi, näinud mõningaid vanu dokumente. Aga seda on ikkagi liiga vähe.

Tean, et vanaisa oli elupõline politseinik. Tema teenistuskoht asus Tartu maantee ja Liivalaia tänava nurgal, praeguse Stockmanni kaubamaja vastas. Sellele kohale ehitati pärast sõda torniga maja.

Imelikul kombel ei ole ma kunagi näinud ühtegi pilti, millel vanaisa oleks mundris. Kas neid üldse oligi? Või hävitati need pildid keerulistel aegadel lihtsalt ära?

Vanaema rääkis vanaisast ainult head. Üks tore asi on meeles. Ikka ju juhtus, et seltskonnas võeti mõned napsid. Vanaisa oskas piiri pidada. Aga kunagi ei tulnud ta napsuse peaga kohe tuppa, läks ja jalutas metsas ringi, kuni pea selge oli.

Vanaisa saatus on segane. Kindel on see, et ta arreteeriti 8.juulil 1941, edasine on paras mõistatus.

ALURAND, Mardo, Mait s. 1899 Harjumaa Ravila v., arr. 08.07.41 Tallinn-Nõmme, Mustamäe 19-4, trib. 15.04.42 §58-10, 58-13, 10a. [pr 19649]
http://www.okupatsioon.ee/nimekirjad/raamat/koikfreimid.html

Nagu näha, mõisteti talle 10 aastat asumist. Ei ole märgitud, millisesse laagrisse saadeti, ei ühtki teadet asja ümbervaatamise, surma ega vabanemise kohta.

Kui perekond teda pärast sõda otsima hakkas, vastati organitest, et sellenimelist isikut pole Nõukogude Liidus kunagi olnudki. 1946 tunnistati vanaisa teadmata äraolijaks ja 1949 anti välja ka surmatunnistus - ilma surmapõhjuse ja kohata.

1972 suvel aga juhtus kummaline lugu.

Minu isa taheti määrata Tallinna Autoinspektsiooni ülemaks (kaks nädalat jõudis isegi ametis olla). Siis aga kutsuti ta Pagari tänavale ja teatati, et kahjuks pole see võimalik - naise perekond on poliitiliselt ebausaldatav. Ning ühe argumendina toodigi välja see, et vanaisa oli teeninud politseis, arreteeritud ja laagrisse mõistetud, kus ta olevat 1951 surnud. Surnud kaks aastat peale surmatunnistuse väljaandmist! Ühtegi dokumenti ei näidatud ja ega KGB käest tollal seda julgenud küsidagi.

Kui ma teaksin, kust otsida, otsiksin nüüd küll need arhiiviandmed üles. Saaks üks valge laik perekonnaloos täidetud.

torstaina, joulukuuta 06, 2007

Vanaema helde, lahke...

6.detsember pole mitte ainult Soome Vabariigi sünnipäev. Minu jaoks on palju tähtsam see, et on minu vanaema sünnipäev.



6.detsembril 1906 sündis Peningi mõisa moonakamajas Marie ja Jaan Peekmanni kolmas laps, teine tütar, kes sai nimeks Annette-Marie (mis 1936 eestistati Aitaks). Mõned aastad hiljem kolis pere Tallinna, elama asuti otse linnamüüri kõrvale Nunne tänavale.




Vanaema lapsepõlvest ja kooliaastatest ei tea ma kuigi palju. Igal juhul sai ta küllalt korraliku hariduse - 10 klassi, ja oleks heameelega edasigi õppinud, aga isa ei pidanud vajalikuks tüdruklast rohkem koolitada, isegi palju juba tolle aja kohta koolis käinud tema arvates. Pealegi kohtus vanaema oma tulevasega ja ega siis noor pereema enam koolipinki nühkinud.
Kuni suure sõjani oligi vanaema koduproua, siis tuli paratamatult tööle minna.


Minu mälestused vanaemast ulatuvad tagasi kõige varasemasse lapsepõlve, elasime ju sama õue peal. Rohkem aega veetsingi vanaema juures kui oma kodus. Vanaemal oli alati aega kuulata, alati oli tal midagi huvitavat jutustada, ikka oskas ta mulle midagi õpetada. Ka kooliasjadega sain vanaema jutule minna, koos temaga sai nii mõnigi pähkel puretud.

Isa hõõrub mulle tänini nina alla seda, kuidas ma mõnelt kooliekskursioonilt või väljasõidult tulnuna kohe tormasin vanaemale muljeid jagama ja kui teised hiljem küsisid midagi, siis vastasin: "Ah, ma vanaemale juba rääkisin!"

Aga vanaema oli alati käepärast, alati huvitatud, alati lohutamas, kui ma tundsin, et mulle on liiga tehtud. Mina kadestasin vanaema oskust igale ütlusele tabavat ja vaimukat vastust anda, tema head läbisaamist kõigi inimestega, küllaltki leplikku loomust. Paljugi sellest, mis ma oma emapoolsest suguvõsast ja kodukandi minevikust tean, ongi pärit vanaemalt.

Olen tänaseni arvamisel, et minul oli maailma parim vanaema.

Temast on juttu veel siin ja siin.
Vanaema lahkumisest kirjutasin siin

tiistaina, joulukuuta 04, 2007

Kes on kelle nägu?

Kui peresse sünnib laps, siis arutavad sugulased ja tuttavad üksteise võidu, kelle nägu uus ilmakodanik on. Ja ka hiljem võrreldakse pereliikmeid omavahel, otsitakse ühisjooni. Päris hea, kui on võtta lapseea pilte ja nende abil oma väiteid tõestada.




Esimesel pildil on minu ema umbes 8-aastasena.























Järgmised oleme meie õega, vasakul mina oma esimesel sünnipäeval ja paremal õde pooleaastasena. Kas on midagi sarnast? Hiljem ütlesid kõik, et õde sarnaneb rohkem emaga ja mina isaga ning meie pole üldse ühte nägu. Alles nüüd on hakatud ühisjooni leidma.











Nüüd siis minu lapsed. Vasakpoolsel pildil Eve nelja-aastasena, paremal Kaido aastasena ja keskel istub Kaja kaheaastasena. Kes on minu nägu?

Muide, Eve ja Kaido vanusevahe on 7 aastat ning öeldakse, et siis pidid lapsed väga sarnased olema. Jutul tundub tõepõhi all olevat, sest Eve ja Kaido tõepoolest on sama nägu, mõnedel titeea piltidel on neid segaminigi aetud. Ning ka iseloomud on neil üsna ühesugused (sellest oli mul väga palju kasu poja murdeeas - kui mina enam midagi teha ei osanud, teadis vanem õde alati, millisele nupule vajutada).



















Järgnevad õelapsed, vasakul Martin aastasena ja paremal Katrin 7-8 kuusena. Vanusevahe kaks päeva vähem kui kaks aastat.

Võrdluseks samad lapsed aastaid hiljem, vasakult lugedes: Martin, Katrin, Eve, Kaja, Kaido.
Ja nüüd kõige nooremad:
Vasakul Eve tütar Louise-Lotte oma sündimise päeval, paremal Kaja tütar Vuokko Elisabeth kaks nädalat enne aastaseks saamist. Tegelikult on nende vahe aasta ja kaks nädalat. Vuokko sündimise juures olin ma ise ja võin täie kindlusega väita, et ta on täpselt oma isa nägu. Ning pere noorima liikme Katariina pilt on juba varasema loo juures.

sunnuntaina, joulukuuta 02, 2007

Koolide lõpetamised

Meil igaühel on käidud mitmes koolis ja muidugi on koolilõpetamine olnud üks eriline päev. Mingi eluetapp on ju läbi saanud, harjumuspärane rutiin peab asenduma uuega.
Meie peres on olnud perioode, kus lõpuaktusi lausa mitu samal aastal ja viimased aastad ka nii, et igal kevadel keegi jälle mõne kooliga maha saab.
Esimene selline aasta oli 1979, kui mina jõudsin esimese kõrgkoolidiplomini ja õde pääses tulema Porkuni Eriinternaatkoolist. Vanemate meelest oli sündmus nii oluline, et nad tegid meile välja õhtu Viru varietees (ja sel ajal oli see väga kõva sõna, pileteid sai ju ainult tutvuse kaudu).

Sellel pildil olengi mina, värskelt kõrgharitud.





Ja sellel õde Riina esimese lõputunnistusega.
Järgmine suurem lõpetamiste aasta oli 2000, kui mu mõlemad tütred lõpetasid - üks keskkooli, teine põhikooli. Ülemisel pildil Kaja põhikooli tunnistusega.

Aasta 2002 tõi kaasa jälle kaks tähtsamat aktust: kõrgkoolidiplomini jõudis mu vanem tütar Eve
ja keskkooliga sai ühele poole õepoeg Martin.











2003 jättis kooliga hüvasti õetütar Katrin.





Ning seni viimane lõpetaja on mu poeg Kaido, kes sai gümnaasiumi lõputunnistuse sellel kevadel. Pildil on ta koos Katriniga, kes end lahkelt pere pesamunale lilleneiuks sokutas.





Vahepealsetesse aastatesse mahtus veel hulk lõpetamisi - kellel põhikool, kellel kõrgkool. Ja järgmist aktust on oodata juba veebruaris, kui Martin kõrgkoolidiplomini jõuab. Siis peaks mõneks ajaks vahe tulema.