1959 olid esimesed jõulud, millest mina ka midagi mäletan. Tegelikult oli vist ikka aastavahetus, näärid seega. Ega meil ju ametlikult jõule peetud tollal, see oli tavaline tööpäev.
Siin ma siis nüüd olen. Näärivana tollasest käigust ei mäleta ma küll midagi. Vaevalt, et mult siis salmigi küsiti. Sain oma kingid juba selle eest kätte, et emaga koos näärivana juurde nõustusin minema. Seda ma ka ei mäleta, mis nipiga mu pulksirged juuksed nii kenasti lokki keerati.
Aga vaat seda kingitust mäletan ma väga hästi. Ilus punane vihmavari oli. Ja otse loomulikult pidin ma sellega kohe mängima hakkama.
Täiskasvanutel oli tore peolaud, tolle aja tavade kohaselt rikkalikult kaetud.
Pildil, vasakult paremale: Griša Jeremenko, mu vanaema noorema venna väimees, minu vanaema Aita, ema Helvi, mina ise (uue ja uhke vihmavarju all), ema onutütar Aino Jeremenko, minu onu Hubert Alurand ja šampust valab talle klaasi Aino ema Antonina. Külalisi pidi olema rohkemgi, millegipärast teisi pildil ei ole.Mingil ajal pandi mind vanaema suurde voodisse magama, naabritädi Paula rääkis veel unejuttu ka. Täiskasvanud jäid edasi istuma ja uut aastat ootama.
Hommikul avastasin eelmise õhtu peolaua kohalt laest suure laigu. Eks aasta vahetumise puhul avatud šampus oli lakke pritsinud. See laik oli näha veel 20 aastat hiljemgi, kui me juba üle õue teise majja olime kolinud.
Aga see punane vihmavari teenis mind päris mitu aastat. Kui praegust ilma vaadata, oleks nüüdki täiesti asjalik kink ju.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti