Peekmannide juured

Minu vanavanavanemad Jaan Peekmann ja Marie Rebase laulatati 29.mail 1898 Harju-Jaani kirikus. Jaan oli pärit sealtsamast lähedalt Peningi mõisast, oli mõisamoonakas. Teada on, et tema isa Jaan teenis 25 aastat Vene kroonut ning tõi Krimmi sõjast ka Georgi risti. Marie aga pärines Kuusalu kandist.

Peresse sündis neli last, vanuse järjekorras Rudolf-Johannes (kes hiljem muutis eesnime Jevgeniks), Alice-Johanna, Anette-Marie (minu emapoolne vanaema) ja Alfred (kes muutis perekonnanime 1936 Pikkmaks).

1910 kolis perekond Tallinna. Jaan teenis elatist veovoorimehena, vedas tellimisel kraamikoormaid. Kui Jaani õde Amalie-Katarina Nõmmele maja ostis, istutas Jaan sinna õuele noore kase, sellesama, mille ümber meil sügisel suur kassisaaga käis. Kolmekümnendatel aastatel kolisid ka Jaan ja Marie Nõmmele. Jaan oli hea puutöömeister, valmistas mitmesuguseid koduseid tarberiistu. Marie oli ja jäi tolle aja tavade kohaselt koduperenaiseks. Jaan suri maovähki 1940.

Oma vanavanaema Mariet ma kuigivõrd isegi mäletan, kuigi siis oli ta juba päris voodihaige - astma ja veel mingid tõved. Igatahes hapnikupatju tassiti talle apteegist üle päeva. Aga kui ma päris pisike olin, olevat ta armastanud mind enda voodile võtta ja laulnud mulle. Imelik on see, et kui ma hiljem mõnda laulu kuulsin ja imestasin, et see mulle tuttav on, siis öeldi, et vanavanaema repertuaarist. Samal kuul, kui vanavanaema suri, sain mina kolmeseks.

Maetud on nad mõlemad Hiiu-Rahu kalmistule.

Lisatud pildid on võetud 1922 Tallinnas.

Tensonite suguvõsast

Veidi ka isapoolsest suguvõsast.

Esimesed teated Tensonitest pärinevad aastaist 1770-1780. Siis oli teada Meeksi valla Parapalu külast kaks venda, kellest kogu suur suguvõsa on alguse saanud. Minu isa kuulub vanemasse harusse, kuus põlve järjest on olnud pere vanim laps poeg, alles mina katkestasin selle järjepidevuse.

Aastail 1980-1983 tegi suure suguvõsauurimuse Eduard Tuulsemäe, kes kogus kokku andmed kaheksa põlve Tensonite kohta, kusjuures alates neljandast põlvkonnast on olemas andmed ainult vanema haru kohta. Noorem haru hargnes nii laiali, paljud rändasid välja Venemaale ja mujale ning ta ei suutnud enam nende jälgi leida.

1936 nimede eestistamise laine ei läinud ka sellest suguvõsast jälgi jätmata mööda, küll võeti uueks nimeks Tuulsemäe, küll Ojaveski, üks mu vanaisa vendadest muutus Taimreks. Kuid ka praegu elab peamiselt Mehikoorma ja Räpina ümbruses hulgaliselt Tensoneid.

Samas, mõned selle perekonnanime kandjad on teada ka Tallinnas (lisaks meie perele) ja Pärnus, kuid suguvõsa nimekirjas neid pole. Ilmselt on tegu noorema haru järeltulijatega.

Päris huvitav on aga see, et kui otsisin Googlest selle nimega seotud pilti, oli enamus pilte elektrikitarridest, mõned ka spordirõivastest (Rootsis), aga ka Jaapanist ja Hiinast.

Uusmaasaaja lugu

Pildil on üks mu vanaisa noorematest vendadest, Mihail Aalbok. Sündis ta 1903 ning 1936 võttis endale uueks nimeks Heldur Viljur. Kuna talu pidas pärast isa surma 1918 vanem vend Eduard, tuli temal end elatada juhutöödega ja sulasena. 1937 ta abiellus. 1940 andis uus võim ka temale tüki maad, ikka samas Kose vallas, kust pere pärit.

Heldur oli muuhulgas ka suur külaaktivist ja tänu maa saamisele uue võimu poolehoidja. See talle saatuslikuks saigi - 1941, pärast sakslaste sissetulekut tapeti nad naisega mõlemad. Ega tapjateks olnud sakslased, ikka omad eesti mehed. Haud ja täpne surma aeg on teadmata.

Neli Katariinat

Õde oli lahkesti nõus mulle vanu pilte albumist arvutisse skännima, endal mul skännerit pole. Vastutasuks nõudis, et ma kirjutaksin ka sellest, kuidas mina talle nime panin. Et see lugu kuulub meie pere legendide hulka, olgu siis see soov täidetud.

Aga eel- ja järellugu on ka.

Ülemisel pildid on Amalie-Katariina Kruusmägi, minu vanavanaisa õde. Temast tuleb kunagi veel juttu. Praegu on oluline see, et tema teine nimi oli Katariina, hiljem kadus see küll käibelt ja muutus lihtsalt Maaliks.

Õe sain siis, kui olin umbes-täpselt nelja ja poole aastane. Lugemine ja kirjutamine olid juba selged. Hästi on meeles, kuidas emale haiglasse kirja kirjutasin, maalisin püüdlikult trükitähtedega: PALUN PANE MINU ÕE NIMEKS RIINA. Kust ma selle nime peale üldse tulin? Ei tea. Et oli olemas olnud sarnase nimega vanavanatädi, sellest polnud mul sel ajal veel õrna aimugi. Kui siis vanaemaga haigla akna taga käisime, küsisin ka kohe: "Kus Riina on?" Ja kui abivalmis sugulased nädalapäevad hiljem ema ja õe autoga haiglast koju tõid, ütlesid nad kahetsevalt: "Nime polegi veel." Selle peale kuulutasin mina kõva häälega: "Nimi on Riina!" Nii jäigi.

Aastaid hiljem sündis mu õel omakorda tütar. Algul mõtles ta, et paneb nimeks Katariina, kuna aga peres oli juba poeg Martin, lühenes ka tüdruku nimi Katriniks, et oleks vennaga sarnane. Teisel pildil ongi Riina ja Katrin.

Ja 10 päeva tagasi sündis selsamal Katrinil omakorda tütar, kes sai nimeks Katariina.

Et aga Riina ja Katrin on lihtsalt Katariina lühemad teisendid, ongi meie suguvõsas neli Katariinat.

Nimedest

Suguvõsad on suureks ja laiaks hargnenud. Sageli nooremad põlvkonnad ei teagi enam, kes kellega mingitpidi sugulane ongi. Ajalukku on jäänud suured suguvõsapeod ja kokkusaamised, isegi matustele ei tulda enam alati. Osa süüd on kindlasti sellel, et perekonnanimed on nii palju muutunud.

Minu vanaisa oli pärit Harjumaalt, Kose kihelkonnast ja tema perekonnanimi oli Aalbok. Samanimelisi on sealkandis veel praegugi palju, aga mina neid enam ei tunne ega tea.

Peres oli kokku kuus venda ja kaks õde. Aastani 1936 kandsid kõik Aalboki nime, siis aga tuli suur eestistamise laine. Neli venda otsustasid jääda vanale nimele truuks, noorim vendadest ja üks õde muutusid Aljanditeks, minu vanaisa aga valis uueks perekonnanimeks Alurand. Tema oli ka niipalju kaval, et maksis mingi summa ja keegi teine seda nime enam võtta ei saanud. Tänapäeval kannab seda perekonnanime ainult neli inimest ning lisa ei ole tulemas, kuna mu onupoja tütarde lapsed said oma isade perekonnanimed.

Rohkem pahandab mind aga see, et vanaisa muutis ära ka eesnime. Miks oli vaja Martinist Mardo teha? Ema kurtis ikka, et selle nimega oli igavene häda, kui oli vaja kuskil dokumentidesse kirja panemiseks isanime. Ei osanud seda keegi korralikult kirjutada ega hääldada, ükskord olevat mingitesse paberitesse isegi Marta isanimena kirja läinud. Meie kõnepruugis on vanaisa ikka Martiniks jäänud ja mu õde pani ka oma poja nimeks Martin.

Vanimal vennal Gustavil oli neli tütart, nii et ka sealtkaudu suguvõsa nimi edasi ei lähe. Kahel vennal polnudki lapsi, Juhanil oli kaks poega ja tütar. Tema poegadel omakorda lapsi polnud, kuid tütar jäi oma nime juurde ja kuulu järgi on tal vähemalt üks poeg, kes sealtpoolt nime edasi peaks kandma. Noorim vend Kaido, nagu öeldud, võttis endale nimeks Aljandi. Kaido suri varakult, jättes järele poja ja tütre. Poeg Matil oli omakorda poeg Kaido, kes peaks elama Muhumaal. Ja ka minu poeg sai nime tema järgi.

Vanaemal oli ilus eesnimi - Annette-Marie, kuid eestistamisel muutus see Aitaks. Annette sai eestipärasel kujul Anita küll minu ema teiseks eesnimeks, kuid tavaelus seda keegi ei kasuta. Marie nimi on mu onupoja vanema tütre esimese tütre teine nimi. Onu nimi Hubert rändas edasi mu onupoja noorema tütre pojale.

Ülejäänud nimed meie peres on mujalt pärit, mitte suguvõsa varamust.