Üks jõulu- või näärimeenutus aastast 1965. Kuna pildil uuritakse mu poolaastatunnistust, peab olema tegu vana-aastaõhtuga. Tunnistusi jagati tollal koolides ju alles aasta viimastel päevadel.Näärivanaks oli esimest ja viimast korda keegi väljaspoolt perekonda - oma tänava mees Ülo Heinloo. Tavaliselt juhtus näärivana tuleku ajal ikka nõnda, et isa või onu pidi just sellel ajal poodi kohvikoore järele minema ja jõudis tagasi alles siis, kui vana oli ära läinud...
Aga tollest näärivanast on meeles veel see, et mu nelja-aastane õde oli just selgeks saanud konfettidega paugutamise ning loomulikult pidi ta seda ka näärivanale demonstreerima. Näärivana 'ehmatas' korralikult, hüppas suure kaarega üle kingikoti. Pakkidest me siiski ilma ei jäänud ja just tunnistuse eest saadud pakis oli megasuur värvipliiatsikarp. 84 pliiatsit vist.
Ning samal aastal vanaemaga, tema toas. Vaadake hoolega vanaema kõrvarõngaid. Vanaisa oli need talle mingiks tähtpäevaks kinkinud, viikingilaeva kujulised. Praegu on need kõrvarõngad minu ehetekarbis ja ma kannan neid ainult väga erilistel puhkudel.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti