tiistaina, marraskuuta 13, 2007

Vanaema ja vanaisa kohtumise lugu


Teatud eas lapsed ikka pinnivad esivanematelt, kuidas nood üldse kokku said, kuidas armusid ja perekonna otsustasid luua. Ega meie õega mingid erandid polnud. Nii saigi ühel päeval vanaema pihitooli surutud ja aru päritud.

Vanaema elas koos vanematega üsna Nunne väravate kõrval, praeguse Tornide väljaku vastas. Eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel oli seal pargi asemel plats, kus korraldati väiksemaid laatu ja rahvapidusid. Loomulikult pidas kohapeal korda politsei.

Ja nii vanaema siis meile jutustaski, et üks politseinikest oli kena heleda lokkis peaga noormees, kes talle kangesti meeldis. Tegi tema siis asja aknale ja uksele, vahel ka platsile, et ka ise noormehele kuidagi silma jääda. Et vanaema oli ka väga kena väljanägemisega, hoolitsetud, pikk hele palmik pead kaunistamas, siis kandsid tema väikesed naiselikud kavalused vilja. Tasapisi said noored jutule ja nii see lugu arenes.

Jaa, kena ja romantiline lugu oli see meie meelest küll. Hiljem paraku selgus, et veidike oli asja ilustatud. Nimelt pööras vanaisa esmalt tähelepanu hoopis vanaema vanemale õele ja mu vanaema lihtlabaselt lõi õelt peika üle. Igal juhul paar nendest sai ja elasid koos ligi 16 aastat. Oleksid kauemgi elanud, aga sõda tuli peale ja vanaisa viidi just enne sakslaste Tallinna jõudmist külmale maale, kust ta enam tagasi ei tulnudki.

Vanaema oli ka hiljem igati kena naine ja mehi keerles ümber küll, aga tema ütles ikka, et teist niisugust meest kui vanaisa olemas ei ole ja jäi elu lõpuni üksikuks.

1 kommentti:

sjgelle kirjoitti...

Tere tulemast mälestuste maale!