Autot pesemas

Kunagi, kui rohi oli rohelisem ja autosid meie teedel veel nii palju ei liikunud, ei peetud patuks auto pesemist veekogu kaldal.

Tulin täna Pärnust ja Keila jõe äärset hotelli nähes meenuski, kuidas me just sealsamas oma trofee-Hanomagi küürimas käisime.

Ettevalmistused olid vägevad. Autosse laaditi ämbrid-harjad, posu kaltse, mitu tekki, piknikukorv pakiti tihkelt täis näksimist, morsi- ja mahlapudelid laoti korvi ning sõit läks lahti.

Aega kulus kohalesõiduks alla tunni (ärge naerge midagi, Hanomag oli aus auto küll, aga ega ta mingi tänapäevane maanteerakett ikka ei olnud). Kohapeal laaditi masin kraamist tühjaks, matid kisti välja, ema hakkas piknikku sättima, isa ja onu tassisid ämbritega jõest vett ning meil õega oli kohustus lappide-harjadega viimne kui tolmukübe autolt maha nühkida. Ennast võis ka märjaks pritsida.

Mehed kloppisid matid puhtaks, pesid autot seestpoolt ka ning siis jäeti lahtiste ustega masin kuivama. Emal oli tekkide peale kõik söögikraam valmis pandud, võis keha kinnitada. Söögi järel hakkasid täiskasvanud kolmekesi kaarte mängima (tuhandet mängiti tavaliselt) ja meil õega oli vaba voli läheduses ringi lipata ja üleval tee peal sõitvaid autosid vahtida. Sellest tüdinesin ma tavaliselt kiiresti, kaua sa ikka õega tegeled, niikuinii läks kraaklemiseks. Raamatut mul kunagi siis kaasa ei lubatud võtta ja lõpuks vedelesin tüdinult ja ootasin, kunas kaardipartii läbi saab, et võiks hakata koju sõitma. Enne tuli veel kõik mustad kaltsud ja piknikujäägid kokku koguda, maha ei tohtinud midagi jääda.

Nüüd on siis sellel kohal hotell ning teisel pool teed forellikasvandus.