tiistaina, marraskuuta 27, 2007

Vasjalt, Nõukogude armeest

Epp ja Sjgelle võtsid üles kirjasõpruse teema. Sedalaadi kirjavahetust sai isegi piisavalt harrastatud. Aga oli veel üks liik kirjasõpru.

Minu kooliajal tuli keskkooli lõpuklassidesse sageli kolmnurkseid margita kirju, sisu üks - Vasja või Vanja teenib kauge kodumaa nurgas aega, sooviks Eestist kirjasõpra. Vene keele õpetaja siis jagas neid soovitusega meie kangelaslike noormeeste ellu natuke vaheldust tuua. Mul oli üksvahe neid "sõpru" kohe mitu. Enamasti olidki üsna toredad kirjad, niipalju kui võimalik, jutustasid poisid oma igapäevaelust ja kirjeldasid tulevikuplaane.

Juhtus aga ka nii, et kui poisil teenistusaja lõpp lähenema hakkas, muutus kirja toon üha mesisemaks, sisaldades lausa konkreetseid ettepanekuid - kui kroonust välja saab, oleks tore Tallinna tulla ja lähemalt tuttavaks saada, võiks isegi pere luua ja siis saaks tema Tallinna elama jääda. Minu plaanidesse tol ajal mingi pereloomine kohe üldse ei kuulunud. Ja mingiks migratsioonipumbaks ka ei kavatsenud hakata. Oh seda keerutamist siis!

Loomulikult saadeti ka pilte, enamus kohalikus ateljees tehtud tüüpilised paraadmundris portreed. Küsiti ka minu pilti. Mõnele niisugusele, kelle kirjad meeldisid, kes asjalikult kirjutasid plaanidest koju tagasi minna, tööle või õppima asuda, isegi saatsin.

Aga nende mesijutu ajajatega olin vähe õel.
Olin sel ajal juba üsna korralik harrastusfotograaf, ilmutid-kinnitid alati valmis. Sai siis tehtud selline trikk, et käärid-liim - meetodil mitmest ajakirjapildist ja fotost üks paraadportree kokku miksitud, see maha pildistatud, paljundatud ja "sõpradele" saadetud.

Ei tulnud keegi siia pilti originaaliga võrdlema...

Aga neid kirju peaks mul ema juures kapipõhjas üks pakk veel alleski olema...

8 kommenttia:

Anonyymi kirjoitti...

http://siesta-ekspress.blogspot.com/

Anonyymi kirjoitti...

http://siesta-ekspress.blogspot.com/

sjgelle kirjoitti...

Oi, Kukupai, ma ei hakka kohe mitte rääkimagi, kui palju oli ka mul keskkooli ajal kirjasõpru Nõukogude armeest.
Need tulid nii, et kunagi ilmus mul Noorte Hääles mingi nupp, et" mis on tõeline sõprus?"
Siis hakkas kirju sadama, umbes nii, nagu Epp kirjeldab. Valisin mõned sümpaatsemad välja ja kirjad läksid ikka väga-väga isiklikuks. Kas sa usud,Kukupai, et kirjasõpra võib armuda, ilma teda nägemata? Mina usun.
Aga läksin kodust ära ülikooli ja põletasin kõik sillad.
Vat selline tüdruk olin!

Eppppp kirjoitti...

Ohoo, Helle, siis pead sa sellest meie nurgas ka pajatama!
Elol oli üks noormees vanglas, kellega ta kirjutas, aga see asi vajus ära enne, kui mees vangist välja sai.

sjgelle kirjoitti...

Ma peaks hakkama tuhlama oma suure kirjutuslaua sahtlites, kus mul on taolist värki kilode kaupa. Kui ma ära suren, siis on pärijad püsti- hädas, kas visata see kohe ahju või enne uurida, millega on tegu.
Igasugused kirjad on ainult üks osa sellest kõigest.

Oi, andeks, Kukupai, kogemata olen Sinu blogisse kommentaarinud.
Mõtlesin, et kirjutan Epule.

sjgelle kirjoitti...

Armas Kukupai, pane selle blogi link ka oma kodublogisse, et saaks otselülitusi teha.
Vastupidi on.

kukupai kirjoitti...

Link täiesti olemas ammu juba - paremal huvitavate lugemiste reas - olnust

sjgelle kirjoitti...

Kiitos!