Dokustaadid

Juba enne trükikunsti leiutamist vajasid inimesed oma isiku tõestamiseks paberit ehk siis dokustaati.

Meie perekonnaarhiivis on säilinud passe mitmest ajastust.

Esimene on minu vaarisa Jaan Peekmanni nimele välja antud tunnistus, et ta on oma aja Vene kroonus auga välja teeninud ja võib asuda elama tagasi Eesti kubermangu. Tsaari kullide ja kirjadega tunnistus tõendab ka, et Jaan Peekmann osales soldatina Krimmi sõjas ja talle on vapruse eest omistatud Georgi rist. Hiljem on samale dokumendile kirja pandud ka naine ja neli last. Kahjuks on see Georgi rist kaduma läinud. Kuid just seetõttu pahandas mind väga kevadine aktsioon, kus noored kandsid rinnas ja autodel Georgi linte, ise selle tähendust teadmata.

Teine pass pärineb Eesti Wabariigi ajast, välja antud minu vanaemale. Seal on huvitav see, et kui 1936 oli nimede muutmine, ei peetud vajalikuks uut passi teha, ametnik oli lihtsalt vanad nimed punase pliiatsiga maha tõmmanud ja tindiga uued nimed nende kohale kirjutanud. Ei ole isegi akti või otsuse numbrit, mille alusel parandused on tehtud.

Nõukogude aeg tõi kaasa uued passid ja range korra - isegi komavea puhul tuli pass välja vahetada ja vana pass riigile tagastada. Imekombel on ka sellest ajast kaks passi alles jäänud.

Esimene kuulub jälle mu vanaemale - rohekaspruunide kaantega pisike raamatuke, kuhu kanti lisaks sünniajale ja -kohale ka rahvus, sotsiaalne seisund (tööline, ametnik vm), eraldi leht alaealiste laste jaoks ja mitu lehte elukohatemplite tarbeks.

Selle raamatukese vahetas välja erepunane Nõukogude Liidu pass, mis pidi kehtima terve eluaja ja kuhu iga 20 aasta tagant tuli kleepida uus foto.

Minul juhtus selline lugu, et varastati rahakott koos passiga. Midagi polnud teha, tuli uus pass taotleda. Imekombel pääsesin trahvita. Ausalt öeldes oli mul rahakotist hoopis rohkem kahju, selle tõin endale Gruusiast ja see oli tõeliselt ilus. Aga paar kuud hiljem helistati mu isale ja teatati, et mu pass on leitud - kuskilt Tallinna hotellist, kuhu ma päris kindlasti oma jalgagi polnud tõstnud. Isa maksis leidjale veel kolm rubla vaevatasuks. Korra kohaselt oleks see pass tulnud muidugi miilitsasse ära anda, aga seda me ei teinud, täiendasime hoopis oma koduarhiivi.

Noh, ja siniseid Eesti Vabariigi passe seisab sahtlites hulgem, mõnel augud sisse löödud, mõnel nurk ära lõigatud. Neid riik tagasi ei taha.

Mu eelmine sinine pass hakkaski juba üsna ära lagunema, viisadest ja piiriületustemplitest on ta paks ka nagu näärinotsu. Praegune pass seisab sahtlipõhjas, puhas ja terve.

Ootame huviga, kes perest esimesena tumepunase europassi koju toob.