tiistaina, maaliskuuta 03, 2009

Maja lugu

Olen kunagi kirjutanud, kuidas meie maatükk von Glehnilt ostetud sai. Aasta oli siis 1916 ja juba siis oli krundil olemas ka väike maja, kuhu vanaperenaine ka elama asus. Mingil kujul on see maja tänaseni alles ja seega võin öelda, et üks esimesi Nõmme maju, milles elan.


Alguses koosnes maja köögist ja kolmest väikesest toast. Peab ütlema, et tolle aja kohta lausa suur (tänaseks muidugi lootusetult väike). Ühes maja otsas oli kanakuut, millest hiljem ehitati ringi eraldi sissepääsuga kööktuba. Nüüdseks on see ülejäänud majaga ühendatud ning köögina teenib ta mind edasi.



Kahekümnendate aastate algul tuli perenaisel soov ehitada maja teise otsa veranda, mis samas muutus ka maja paraadsissepääsuks, polnud vaja enam köögi kaudu käia. Ega tollalgi tohtinud ümberehitusi projektita teha. Projekt tegelikult oli lihtne, joonisel oli näidatud olemasolev osa ning uus osa.



Järgnevad pildid on maja vaated kahekümnendate aastate lõpust. Tänavapoolsel vaatel on ilusti näha, et maja koosneb kolmest osast, keskel kõige vanem, madalam osa kööktuba ja teisel pool veranda (mille tänavapoolsesse külge paigutati ka kemmerg ja panipaik). Elektripost on ikka samas kohas. Kummaline on aga, et pole näha peaaegu posti kõrval kahe akna vahel kasvavat suurt kaske, järelikult istutati see veel hiljem. Samuti peaks olema veranda nurga juures võimas vaher, aga siis oli see veel päris tilluke. Tänaseks on see vaher ikka väga suur, sügisel jätkub lehti koristada nii meile kui naabritele.



Õuepoolsel vaatel on näha, et eeskoja kõrval on üks aken ning siis teine. Esimene on kunagise köögi aken. Kuuekümnendate aastate lõpus sai maja põhjalikult ümber ehitatud, köök muutus esikuks ning kahest väikesest toast sai üks suur, mistõttu neid aknaid enam pole, on suured aknad, üks õue ja kaks tänava poole. Maja ees söödab perenaine parasjagu oma kanakesi.
Pildil on näha ka kaks kaske. Esiplaanil olev on nüüdseks suur ja võimas, selle istutas minu vanavanaisa Jaan Peekmann üsna kohe pärast majaostu. Tagumist kaske enam pole, mina mäletan sellest ainult järgijäänud kuivanud tüügast, mis ühel ilusal päeval lihtsalt ümber kukkus, kui ma parasjagu selle külge kinnitatud võrkkiiges lesisin. Pildi paremas servas haruline puu on minu lapsepõlve suur pihlakas, selle murdis puruks 1968.a augustitorm. Praegu kasvab samal kohal väike tammeke, mis paarkümmend aastat tagasi ise tõrust kasvama oli läinud.



Ümberehituse üks põhjusi oli muidugi, et maja hakkas tasapisi lagunema ning ühel ilusal päeval kukkus osa tänavapoolsest seinast lihtsalt ära, ainult tapeet jäi püsti. Siis sai huvi pärast ära loetud - tapeedikihte oli kokku 27! Veel selgus huvitav asi, kuidas tegelikult Glehni tellitud saarlastest ehitusmehed töötasid. Nimelt oli vundamendiks laotud mõned kihid paekive, nende peale asetati talad, löödi põrand ning põrandale pandi otsapidi seinad toetuma.



Viimane kapitaalremont tehti seitsmekümnendate aastate teises pooles, siis lammutati vana köök ja veranda ning viidi tänavapoolne sein kõik ühele joonele. Kuid ega selle remondi kvaliteet just kiita ole, mõndagi oleks juba siis pidanud teisiti tegema.



Tasapisi saab üht-teist kohendatud, kuid ajad ja vajadused on muutunud ning üha enam saab selgeks, et kogu maja oleks mõistlik lammutada ning samale kohale uus ehitada. Piirangu seavad aga esiteks rahakott ning teiseks Nõmme ehitusmäärus, mis sugugi kõiki ideid ei soosi.

1 kommentti:

ÖöHulkur kirjoitti...

Kuidagist tuttav maja... Olen vist rattaga vms mööda sõitnd, a ep saa pääd ka ää annetada... eriti arvestades, millas nood kuvad tettu om.