Reliikvia

Mõned asjad omandavad erilise tähenduse alles aja kuludes või mingi kindla sündmusega seoses.

Pildil oleva viskipudeli sai mu isa kingituseks oma 25-dal sünnipäeval, kinkijaks meie lähisugulane Vladimir Beekman ja toodud on see mingilt välisreisilt. Pudel seisis viiskümmend aastat kapis, kunagi ei olnud piisavalt head põhjust selle avamiseks. Kevadel sai isa 75 ja ka see ei pannud kätt just selle pudeli järele sirutuma.

Kuid 3.oktoobril Vladimir suri ning kui ema teate sai, avasid nad pudeli ja võtsid pitsi tema mälestuseks. Täna aga sai mu ema 75 ning sel puhul korraldati koosviibimine väga kitsas ringis - ema, isa, meie õega ning Vladimiri abikaasa Aimeé. Just seesama viskipudel pandi lauale ning siis kuulsin minagi esimest korda selle loo.

Pool pudelit jäi veel järele ning ei oska arvata, mis põhjusel see pudel uuesti kapist välja võetud võiks saada....

Vanaisale mõeldes

Täna, 7.aprillil, on minu vanaisa Martin Aalboki 110-s sünniaastapäev. Selleks puhuks otsisin välja temast kaks pilti. Esimesel on ta umbes 25-aastane, pilt on kingitud minu vanaemale kurameerimise ajal, tagaküljel on väga armas pühendus.

Teine pilt on tehtud mõni aasta hiljem ning loomulikult on tegu valehabemega. Vennad tegid mingit näitemängu vist ja "kaunistasid" end niiviisi. Olen näinud ka sellist pilti, kus neid habemikke lausa kolm peal on, aga see on paraku kaotsi läinud.

Vanaisast on varemgi juttu olnud, ei hakka kordama.

Maja lugu

Olen kunagi kirjutanud, kuidas meie maatükk von Glehnilt ostetud sai. Aasta oli siis 1916 ja juba siis oli krundil olemas ka väike maja, kuhu vanaperenaine ka elama asus. Mingil kujul on see maja tänaseni alles ja seega võin öelda, et üks esimesi Nõmme maju, milles elan.

Alguses koosnes maja köögist ja kolmest väikesest toast. Peab ütlema, et tolle aja kohta lausa suur (tänaseks muidugi lootusetult väike). Ühes maja otsas oli kanakuut, millest hiljem ehitati ringi eraldi sissepääsuga kööktuba. Nüüdseks on see ülejäänud majaga ühendatud ning köögina teenib ta mind edasi.

Kahekümnendate aastate algul tuli perenaisel soov ehitada maja teise otsa veranda, mis samas muutus ka maja paraadsissepääsuks, polnud vaja enam köögi kaudu käia. Ega tollalgi tohtinud ümberehitusi projektita teha. Projekt tegelikult oli lihtne, joonisel oli näidatud olemasolev osa ning uus osa.

Järgnevad pildid on maja vaated kahekümnendate aastate lõpust. Tänavapoolsel vaatel on ilusti näha, et maja koosneb kolmest osast, keskel kõige vanem, madalam osa kööktuba ja teisel pool veranda (mille tänavapoolsesse külge paigutati ka kemmerg ja panipaik). Elektripost on ikka samas kohas. Kummaline on aga, et pole näha peaaegu posti kõrval kahe akna vahel kasvavat suurt kaske, järelikult istutati see veel hiljem. Samuti peaks olema veranda nurga juures võimas vaher, aga siis oli see veel päris tilluke. Tänaseks on see vaher ikka väga suur, sügisel jätkub lehti koristada nii meile kui naabritele.

Õuepoolsel vaatel on näha, et eeskoja kõrval on üks aken ning siis teine. Esimene on kunagise köögi aken. Kuuekümnendate aastate lõpus sai maja põhjalikult ümber ehitatud, köök muutus esikuks ning kahest väikesest toast sai üks suur, mistõttu neid aknaid enam pole, on suured aknad, üks õue ja kaks tänava poole. Maja ees söödab perenaine parasjagu oma kanakesi.

Pildil on näha ka kaks kaske. Esiplaanil olev on nüüdseks suur ja võimas, selle istutas minu vanavanaisa Jaan Peekmann üsna kohe pärast majaostu. Tagumist kaske enam pole, mina mäletan sellest ainult järgijäänud kuivanud tüügast, mis ühel ilusal päeval lihtsalt ümber kukkus, kui ma parasjagu selle külge kinnitatud võrkkiiges lesisin. Pildi paremas servas haruline puu on minu lapsepõlve suur pihlakas, selle murdis puruks 1968.a augustitorm. Praegu kasvab samal kohal väike tammeke, mis paarkümmend aastat tagasi ise tõrust kasvama oli läinud.

Ümberehituse üks põhjusi oli muidugi, et maja hakkas tasapisi lagunema ning ühel ilusal päeval kukkus osa tänavapoolsest seinast lihtsalt ära, ainult tapeet jäi püsti. Siis sai huvi pärast ära loetud - tapeedikihte oli kokku 27! Veel selgus huvitav asi, kuidas tegelikult Glehni tellitud saarlastest ehitusmehed töötasid. Nimelt oli vundamendiks laotud mõned kihid paekive, nende peale asetati talad, löödi põrand ning põrandale pandi otsapidi seinad toetuma.

Viimane kapitaalremont tehti seitsmekümnendate aastate teises pooles, siis lammutati vana köök ja veranda ning viidi tänavapoolne sein kõik ühele joonele. Kuid ega selle remondi kvaliteet just kiita ole, mõndagi oleks juba siis pidanud teisiti tegema.

Tasapisi saab üht-teist kohendatud, kuid ajad ja vajadused on muutunud ning üha enam saab selgeks, et kogu maja oleks mõistlik lammutada ning samale kohale uus ehitada. Piirangu seavad aga esiteks rahakott ning teiseks Nõmme ehitusmäärus, mis sugugi kõiki ideid ei soosi.

Üks leeripilt

Pilt on tehtud Kose kiriku juures sügisel 1915 või 1916 ning üks leeripoistest on minu vanaisa Martin Albok. Tollal olid ju kombeks eraldi poiste- ja tüdrukuteleerid, poisid sügisel ja tüdrukud kevadel.

Kirikhärra istub keskel, poisid on enamjaolt lihtsates maavillastes ülikondades, aga kui hoolega vaadata, on näha, et mitmelgi (ilmselt siis jõukamate talude perepoegadel) paistab kuue alt ka uurikett.

Tegelikult peaksin ma saama järele vaadata täpse leeritamise kuupäeva, leeripüha laululeht ja leeritunnistus on ema juures muude vanade dokumentide seas alles ju, olen neid ise näinud ka.

Pilt on hullusti kannatada saanud ning on üldse ime, et ta säilinud on.

16-aastane vanaema

See pilt oleks siia pidanud jõudma juba hingedepäeval, minu vanaema lahkumise päeval.

Pildil on ta 16-aastane. Isegi praeguste ilumallide järgi on ta üle keskmise ilus ju. Blondid loomulikud lokid (mis kunagi halliks ei läinudki), unistav silmavaade... Pikad juuksed on lehviga kuklasse kinni pandud, ära lõikas ta need mitu aastat hiljem.

Tegelikult oli see vanaemale suhteliselt raske aeg. Hoolimata lahtisest peast leidis tema isa, et tüdruklapse koolitamine end ära ei tasu ja gümnaasium tuli pooleli jätta. Mina igatahes mäletan, et matemaatikas oli vanaema vägagi andekas ja keeli oskas ta ka, paljudest muudest teadmistest rääkimata.

Aga pildi mõte on muus. Vanasti ei tehtud ju pilte väga sageli, pildistamine ja veel ateljees oli siiski eriline sündmus. Selleks puhuks tuli aega võtta ning isegi nii noore neiu fotost õhkub seletamatut väärikust.

Mul on ema juures veel üks pilt noorest vanaemast, võetud aasta hiljem ning koloreeritud. Selle tahan kindlasti endale ära tuua ja raami panna.

Hõissa pulmad!

Täna 27 aastat tagasi olin mina Tallinna ja ilmselt ka kogu Eesti kõige ilusam tüdruk. Pruut ikkagi ja pruudid on alati ilusad. :P

Aga et see päev ka hästi välja kukuks, oli enne ikka kõvasti sebimist. Aasta oli ju 1981 ja ega poest suurt midagi saada olnud. Pruutpaaridele müüdi peoks vajalikku ainult perekonnaseisuametist saadud tõendi alusel eripoest ning paljudel asjadel oli limiit peal. Kleidiriiet ei saanudki, selle leidsime komisjonikauplusest. Valge küll, aga tollase moe kohaselt krimpleen. Kleidi õmbles valmis peigmehe tädi, üsna lihtsa lõikega. Räägitakse küll, et peigmees kleiti enne näha ei tohi, aga nägi ära ikka (ei tea, kas see ka edasise suhtes määrav oli?)

Igavene jama oli juuksuriga. Minu enda juuksur oli parasjagu titepuhkusel ning samas ateljees teised juuksurid keeldusid pruudisoengut tegemast. Pakuti, et keeraku ma ise kodus rullid sisse, eks nemad või pärast loori pähe kinnitada. No ei lähe mitte!

Tollases Tallinna Teenindusmajas pandi küll ilusasti aeg kirja, piisavalt vara, et jõuaks ka maniküürija ja kosmeetiku juurest läbi käia. Tegelik olukord aga oli selline, et kui pulmapäeva hommikul juuksurisse jõudsin, palus ta mul veel oodata - tal oli paar pruuti ees. Appi! Pärast tuli välja, et ma olin temale selle päeva seitsmes pruut, kellele soeng teha. Noh, maniküürija juures sai sel ooteajal kenasti ära käia, oli lahe vene tädike, kes küünelaki tooni ka kimbu värvi järgi sobitas.

Juuksuri juurde tagasi ja jälle ootama. Enne mind oli üks poisipeaga neiu, keda siis sättima hakati. Kell aga tiksus ja tiksus. Tagantjärele mõtlesin, et oleks pidanud ikka nõudma, et minu vööni juuksed enne ette võetaks, kuivamine ise juba võttis nii palju aega. Aga ükskord sai see soeng valmis ka. Registreerimiseni jäi pool tundi. Kosmeetikust ei tasunud enam unistadagi. Onupoeg, kes meile autojuhiks oli, kihutas mööda trammiteed Nõmme poole, õde otsis välja oma huulepulgad ja puudritoosid ning mina üritasin tagaistmel pisikese käsipeegli abil nägu pähe teha. Oi, aga pärast oli sugulastel pärimist, millise kosmeetiku juures ma käisin, nii loomulik olevat olnud.

Valdeku tänava perekonnaseisuosakonna ette jõudsime just siis, kui eelmine paar välja astus. Meid paluti kõrvalruumi, tädike võttis passid ja kadus. Õnneks oli seal suur peegel, sain selle ees veel autolakke kinni jäänud ning ühest kohast lahti läinud loori uuesti kinnitada.

Ja kutsutigi meid saali. Registreerimisest ei mäleta suurt muud, kui et mehe käsi sõrmuste panemise ajal värises nagu haavaleht. Õnnitlemised, pildistamised, nagu ikka.

Paraadfotosid läksime tegema Kreutzwaldi tänava ateljeese, kus samuti mitu paari ees ootamas. Edasi tahtsime minna Piritale lõunat sööma, kuid nagu kiuste - kinni. Midagi muud ei tulnud ka pähe, ega siis tollal neid söögikohti Tallinnas nii palju olnud. Lõpuks maandusime mu vanemate korteris (nemad olid peopaika ette valmistamas), õde otsis külmkapist viinereid ja midagi kõrvale, näksisime siis niisama ja tegime aega parajaks. Mees harjutas veel valsisamme. Seda peab küll ütlema, et ega ta mingi tantsulõvi polnud ja mu varbad said alati kannatada kui temaga tantsima pidin.

Peopaika otsustasime laekuda alles siis kui rahvas juba kohal on ning tegime veel suure ringi, et tagantkaudu ligi pääseda. Tore oli vaadata küll, kuidas kõik kaelad õieli suure tee poole piidlesid ning parasjagu ehmatasid, kui onupoeg äkki hoopis nende selja taga signaali andis.

Pidu oli üsna tollaste tavade kohane. Kokkuleppel pulmavanaga olid ära jäetud kõik puudelõhkumised ja titemähkimised, tegevust jätkus sellegipoolest. Pulmavana oli juba enne öelnud, et tema hoiab meil kasti viina kokku ning nii läkski - kuna peale esimest kolme pitsi keegi enam klaasitõstmiseks ettepanekut ei teinud, ei tulnud kellelgi meeldegi, et võiks vahepeal juua ka. Kuigi - see kokkuhoitud viin joodi järgmisel päeval mehe koolivendade poolt ikkagi ära.

Pärast pruudipärja mahamängimist ning tordisöömist meie lahkusime, läksime koju kingitusi avama (seegi oli pulmavana soovitus, et kingitusi peomajas ei avataks). Mida tollal kingiti? Ikka seda, mida saada oli - paar kella, kohviserviis, voodipesu. Sugulased panid rahad kokku, et me saaksime värviteleka osta (just niipalju kokku saadigi kui see maksis) ning onupoeg tegi sihtotstarbelise annetuse tolmuimeja heaks.

Magama saime vastu hommikut, keskpäeval aga ärkasid teises majas ööbinud külalised ning järelpidu kestis praktiliselt pühapäeva õhtuni (pidu ise oli ju reedel).

Tagantjärele mõeldes oli see siiski ilus päev kõigile viperustele vaatamata...

Vanatädi Liisa

14.juunil 1959 lahkus minu vanaema õde, minu vanatädi Alice Vain ehk tädi Liisa, nagu teda pereringis hüüti.

Sündis ta 1904 Peningil mõisamoonaka Jaan Peekmanni peres teise lapsena. Umbes 1912 kolis pere Tallinna. Siin käis tüdruk koolis ning tutvus noore politseiniku Martin Albokiga. Kuramaažist paraku asja ei saanud, sest noorem õde, minu vanaema siis, lõi peigmehe üle. Aastaid hiljem abiellus Liisa Voldemar Vainiga, kuid lapsi neil polnud.

Elatist teenis Liisa teadaolevalt õmblejana, senini on alles tema 1932 ostetud õmblusmasin Singer (millega minagi veel oma laste riided valmis õmblesin) ja minul kapis mitmed tema poolt sellel masinal tikitud linikud.

Mees jäi sõjakeerises kadunuks ning mõni aasta pärast sõda kolis Liisa oma korterist Luha tänavalt Nõmmele õe ja ema juurde. Kuid see teda ei päästnud. Keegi tollastest naabritest kaebas miilitsasse, et Liisa kojakapis oli olnud Hitleri pilt. Sellest piisas, et Liisa 1950 arreteerida ja kümneks aastaks Siberisse saata. Asumiskohaks määrati Irkutski oblasti Taišeti linn. 1955 kukkus Liisale metsatöödel palk peale ning 1956 kevadtalvel tunnistati ta invaliidiks ning lubati koju tagasi.

Paar aastat sai Liisa veel kodus olla ja toimetada, kui jäi insuldi tagajärjel päris voodihaigeks. Mina teda nii ainult mäletangi - voodis lebavana ja suurte silmadega vaatavana. Rääkida ta minu mäletamist mööda enam ei saanud. Samas toas teises voodis lebas tema ema, minu vanavanaema Marie Peekmann.

1959 kevad oli peres kiire aeg - haiged tahtsid põetamist, mind oli vaja hoida ning ema tegi TPI lõputööd ja viimaseid eksameid. Samal ajal aeti ka pabereid, et Liisat rehabiliteerituks tunnistada, talle pension taotleda ning ravile saata. Paraku sai 14.juunil Liisa jõud otsa.

Matuseid ma ei mäleta, küll aga mäletan, kuidas käsikäruga kirst toodi ning kuidas toas oli palju inimesi, kes Liisa voodi (või oli ta siis juba kirstus?) ümber venivate häältega laulsid. Mind saadeti ruttu toast välja õue mängima.

Kolm nädalat hiljem suri ka vanavanaema. Ja veel nädal hiljem tuli kiri, milles teatati Liisa täielikust rehabiliteerimisest, pensioni määramisest ja võimalusest haiglaravile pääseda. Kahjuks liiga hilja...