Sidrunitorti tahaks...

Ega ma pole kaua aega juba enam suur tordisõber olnud. Niikaua kui mäletan - kreemitorte polegi kunagi tahtnud. Aga üks mu sugulane õppis omal ajal kondiitriks ning tõi mulle igaks sünnipäevaks omatehtud tordi, millel vastav number peal. Need maitsesid küll head...

Algul töötas sugulane Tallinna kohvikus, kui aga avati Viru hotell ja sinna tehti oma kondiitritsehh, võttis Kuno Plaan ka tema endaga uude kohta kaasa. Seal tõusis sugulane vanemkondiitri auväärsesse seisusesse.

Viru kondiitrite toodang oli minev kaup, kogu aeg oli järjekord leti taga ning mõningaid asju sai ainult ettetellimisel. Üks selline asi oligi sidrunitort. Välimuselt üsna trühvlitordi moodi, aga sidruniga immutatud põhi. Imelikul kombel, kuigi ma sidrunit eriti ei sallinud, olin ma valmis seda torti sööma söögi alla ja peale.

Loomulikult sai meie pere ikka sellised tordid, millised letile ei jõudnudki, tarvitses vaid sugulasele helistada, ta tegi ise valmis ja siis saime kondiitriletist nimelise tellimuse kätte. Vahe oli selles, et sidruniga koonerdatud polnud, tort oli väga maitsev ja mahlane...

Kondiitritsehhi pole Virus enam ammu, sidrunitorti ka kuskil mujal ette jäänud pole ja ega see ilmselt poleks ka see... Sugulanegi juba eakas ja pensionil...

Mõni aeg tagasi sai külastatud Viru hotelli KGB muuseumi. Seal stendil leidsin sugulase pildi, ilmselt mingi konkursi võitmisega seoses tehtud. Vaat siis tuli ka tema omaaegne sidrunitort meelde ja neelud tulid peale - kohe väga tahaks....

Pildil on sugulane vasakul...

Viimne pilt

... minu vanaisast, tehtud jaanuaris 1942 Irkutskis.

Täna sain siis arhiivis lapata ka vanaisa uurimistoimikut. Nagu ikka, algab arreteerimiskorraldusega, põhjenduseks, et vabaduses võib ta uurimise eest kõrvale hoida (loe: põgeneda). Välja on see antud 8.juulil 1941. Sõda siis juba käis, aga sakslased polnud veel Eestisse jõudnud.

Järgnes arreteerimise protokoll 29.juulist 1941, kodu läbiotsimise protokoll. Leidudest olid kirjas Eesti pass, ametiühingupilet ning sõjaväepilet. Lisatud ka akt hoiulevõetud raha kohta, 44 rubla kopikatega. See oli tollases mõistes peenraha. Huvitav, kas oleks õigus summa protsentidega Venemaalt kui NSVL õigusjärglaselt välja nõuda?

Lehekülgede viisi venekeelseid ülekuulamisprotokolle. Kuna süüdistuse sisuks kurikuulus §58 - riigivastane tegevus, siis muidugi nõuti selle kohta aru ja väideti vanaisa valetavat, et ta pole oma tuttavate hulgas nõukogudevastast propagandat teinud - politseis töötamine (1923-1940, kui nõukogude võimust Eestis lõhnagi polnud!) oli iseenesest piisav põhjus.

Väljasaatmine Irkutski, kohus 31.jaanuaril 1942 ja otsus - 10 aastat sunnitööd, algusega 8.juuli 1941 (seega uurimisalune aeg arvati sinna sisse). Märkus Jenissei äärde laagrisse saatmise kohta.

Ja kõik... Jäljed kaovad. Ei mingit teadet, kas jõudis kohale, kui kaua veel elas, millal surnud.

Järgmised lehed on aadressbüroo teatised - sellist isikut Nõukogude Liidu territooriumil registreeritud ei ole - nagu poleks inimest olnudki. Kummaline on, et samasugused teatised on ka minu ema ja tema venna kohta - ka neid pole... Vanaema elukoht seevastu oli täiesti olemas... Kuid teatisel kuupäev 23.juuni 1989, vanaema aga suri juba 1980....

Ning viimane dokument nii eesti kui vene keeles - otsus rehabiliteerimise kohta.

Tellisin kogu toimikust koopia, kuna ma lihtsalt ei suutnud lühikese ajaga kõiki pabereid läbi uurida, tahaks seda teha rahulikult omaette.

Pean ka tunnistama, et kui pilti nägin, oli tõsiseid raskusi pisarate tagasihoidmisega...

Kahjuks ma mahapildistatud pilti arvutis palju paremaks ei saanud, mul pole selleks sobivat tarkvara ega oskusi....

Arhiivileiud

Internet teeb vahel imesid :)

Eelmise loo juurde lisaks üks anonüümne juhuslik lugeja kommentaari, kus viitas minu vanaisa puudutavatele dokumentidele. Arhiivis on täiesti olemas, kuigi kui mõned aastad tagasi otsisin, väideti, et neid Eestis pole, sest KGB arhiiv on ära Venemaale viidud.

Igal juhul kaks korda ei lasknud ma seda endale ütelda, helistasin Riigiarhiivi ja tellisin toimikud välja. Täna siis käisin nendega tutvumas. Tegelikult jõudsin läbi vaadata ainult väikese osa, ma ei arvanud, et seda materjali nii palju on..

Ühe kausta - vanaisa teenistuskäigu politseis - sain kohe tutvumiseks, teine on piiratud ligipääsuga (uurimistoimik) ja pidin kirjutama selgituse, miks seda näha tahan ja mida saadud infoga edasi teha. Loa igal juhul sain, kuid just seda jõudsin ainult sirvida...

Mõned dokumendid pildistasin maha ka, aga targem on endale kõigist koopiad tellida.

Siia panen esmalt kunagise politseiniku ametivande, lihtne ja ilus tekst.

Üks avastus küll üllatas mind - uurimistoimikus on olemas tõend vanaisa rehabiliteerimise kohta, välja antud juba viiekümnendatel aastatel. Meie pereni see jõudnud pole... Igaks juhuks helistasin veel emale ja kontrollisin üle, ta ei teadnudki sellest midagi.

Eks ma nüüd puistan veel arhiivi, tänu seal töötavatele väga kenadele daamidele on see üsna mõnus.

Juhuseid pole olemas?

Oli minul laupäeval asja Virumaale. Muuhulgas kuulus plaani ka visiit Lahemaa Kohvikannu. Reede õhtul enne magamajäämist tuhnisin veel oma Facebooki kontol, kui äkki nägin uut sõbrakutset. Vaatasin - nimi puha võõras, ühiseid tuttavaid ka pole. Siis tuli mõte, et tegu ühe sugulasega, keda kohtasin viimati 40 aastat tagasi.

Igal juhul sellise eesnimega isikuid minu tutvusringkonnas rohkem olnud pole. Lisatud oli ka sõnum - ja oligi sama inimene!

Vahetasime siis kiiresti mõned sõnumid - kes, kus ja mis? Ja vaat mis välja tuli - tema praegune elukoht on vaid mõnesaja meetri kaugusel Kohvikannust! Loomulikult leppisime siis kohtumise sinnasamma kokku, vahetasime veel telefoninumbreidki.

Laupäev Virumaal kulges omasoodu ning kui me siis lõpuks seltskonnaga Kohvikannu maandusime, oli ka sugulane kaasaga varsti kohal. Hoolimata möödunud neljast aastakümnest polnud teineteise äratundmisega probleeme.

Edasine kulges nii, et mind "rööviti" seltskonnast mõneks ajaks ära (mistõttu mul Kohvikannu kohv proovimata jäigi) ning maandusime hoopis tema juures.

Paraku pidin varsti taas teise seltskonnaga ühinema, seega 40 aasta tagasitegemiseks jäi aega napiks. Aga isegi selle ajaga saime aru, et lisaks sugulusele on meil muudki ühist ja suhtlemist tuleb kindlasti jätkata, mõned võimalikud kokkusaamise tärminid said ka läbi arutatud.

Maiga (see on sugulase nimi) tuletas meelde mõned seigad, mida mina üldse ei mäletanudki. Vähemalt tean ma nüüd, miks ma kalamarja ei söö (kuigi päris lapsepõlves sõin). Ja mõned faktid, mis siin blogis varasemast kirjas, tuleb täpsustada...

Kummaline on veel see, et alles mõni päev tagasi olin ma nende pere peale mõelnud....

Pildil on kaks paari õdesid - mina oma õega ja Maiga enda omaga ning tehtud on see 1966, kui me esimest korda kokku saime seoses meie ühise vanatädi esmavisiidiga sünnimaale pärast sõda...

Põliskodu väisamas

Minu isapoolne suguvõsa on pärit Meeksi vallast Parapalu külast. Kunagi olid seal suured pered ja elas üsna palju rahvast.

Kõigi tollaste seaduste järgi oleks minu vanaisa kui pere vanim poeg pidanud talu pärima. Aga paraku armus ta Piirissarelt pärit teenijatüdrukusse ja mis veel hullem - võttis selle naiseks kah. Muidugi vanaperemees Jakob vihastas ja lõi poja kodunt välja. Nii too siis tartlaseks sai.

Mõni aasta hiljem Jakob suri (1937). Talu jäi pidama perenaine Ann, vanaisa kasuema. Ega suhted eriti head polnud, seega ei olnud ka tagasiteed tallu. Hilisemad ajaloo keerdkäigud pillutasid õed-vennad omakorda laiali, mõned kolisid naaberküladesse, mõned kaugemale. Ann oma pärislastega sai tallinlaseks. Tallu jäi noorim vendadest Osvald. Temaga olid mu vanaisal päris head suhted siiski.

Korra käisime isegi meie perega seal külas, aga mina ei mäleta sellest käigust praktiliselt mitte midagi muud, kui ühte õhtust vaadet Peipsile. Ema küll on rääkinud, et vanatädi võttis just siis ahjust värskeltküpsetatud leivad välja, aga minul on selle koha peal must auk.

Mõned aastad hiljem olime just Tartu jõudnud, kui tuli teade, et vanavanaema Ann on surnud ja vaja matusele minna. Siis kuulsin mina tema olemasolust esimest korda üldse... Ema-isa käisid veel kiiruga Tallinnast mulle ja õele sobilikke riideid toomas.

Kogu aeg olen mäletanud, et ärasaatmine oli kodutalust ning ka peielaud sealsamas. Paljusid isapoolseid sugulasi nägin siis esimest ja viimast korda, vanaisa vendadega kohtusin veel vanaisa matustel.

Nüüd oli mul nädalavahetusel asja sinnakanti ning mõtlesin, et võiks ju talus ära käia ja vaadata, kas on veel kedagi alles. Osvald oli surnud mõned aastad tagasi, meilt keegi matusele ei läinud. Isa ei teadnud üldse, kas talugi enam on - kontaktid olid ju katkenud.

Lasin asja uurida ning selgus, et vanatädi veel täiesti elus, kuigi vanaks ja viletsaks jäänud. Elab talus kahekesi tütrega, kes on tema hooldaja.

Pühapäeval viis tee talust mööda ning põikasime sisse. Üllataval kombel teadis vanatädi kohe, kellega tegu, kui end tutvustasin. Tütar isegi mäletas meie kohtumist Anni matusel. Siis tuli välja ka see, et tegelikult oli matus paari kilomeetri kaugusel Jõeperas, mitte Parapalus, teise venna kodus.

Kohtumine oli küll lühike, kuna pidin veel Tartu bussile jõudma, aga üsna südamlik. Vahetasime telefoninumbreid ja leppisime kokku, et suvel lähen sinna natuke kauemaks.

Omamoodi kummaline oli, et kuigi oleme Osvaldi tütre Ritaga ühevanused, kuulume sugupuus eri põlvkondadesse. Vanatädi on viimane viienda põlve Tensonitest, Rita kuuendast põlvest üks nooremaid ja mina seitsmendast põlvest üks vanemaid. Minu lapselapsed omakorda on ühed esimesed üheksandast põlvest.

Praegused taluhooned on siiski pärit sellest ajast, kui mu vanaisa alles laps oli, esimese Eesti Vabariigi algusest. Tegelik põliskodu oli asunud sealsamas üle tee, kuid neid hooneid säilinud ei ole.

Talu saatus on lahtine. Kohapeal tööd ei ole ning noored on kõik mujale läinud. Ritagi ei teadnud, mida ta pärast ema lahkumist edasi tegema hakkab...

Reliikvia

Mõned asjad omandavad erilise tähenduse alles aja kuludes või mingi kindla sündmusega seoses.

Pildil oleva viskipudeli sai mu isa kingituseks oma 25-dal sünnipäeval, kinkijaks meie lähisugulane Vladimir Beekman ja toodud on see mingilt välisreisilt. Pudel seisis viiskümmend aastat kapis, kunagi ei olnud piisavalt head põhjust selle avamiseks. Kevadel sai isa 75 ja ka see ei pannud kätt just selle pudeli järele sirutuma.

Kuid 3.oktoobril Vladimir suri ning kui ema teate sai, avasid nad pudeli ja võtsid pitsi tema mälestuseks. Täna aga sai mu ema 75 ning sel puhul korraldati koosviibimine väga kitsas ringis - ema, isa, meie õega ning Vladimiri abikaasa Aimeé. Just seesama viskipudel pandi lauale ning siis kuulsin minagi esimest korda selle loo.

Pool pudelit jäi veel järele ning ei oska arvata, mis põhjusel see pudel uuesti kapist välja võetud võiks saada....

Vanaisale mõeldes

Täna, 7.aprillil, on minu vanaisa Martin Aalboki 110-s sünniaastapäev. Selleks puhuks otsisin välja temast kaks pilti. Esimesel on ta umbes 25-aastane, pilt on kingitud minu vanaemale kurameerimise ajal, tagaküljel on väga armas pühendus.

Teine pilt on tehtud mõni aasta hiljem ning loomulikult on tegu valehabemega. Vennad tegid mingit näitemängu vist ja "kaunistasid" end niiviisi. Olen näinud ka sellist pilti, kus neid habemikke lausa kolm peal on, aga see on paraku kaotsi läinud.

Vanaisast on varemgi juttu olnud, ei hakka kordama.

Maja lugu

Olen kunagi kirjutanud, kuidas meie maatükk von Glehnilt ostetud sai. Aasta oli siis 1916 ja juba siis oli krundil olemas ka väike maja, kuhu vanaperenaine ka elama asus. Mingil kujul on see maja tänaseni alles ja seega võin öelda, et üks esimesi Nõmme maju, milles elan.

Alguses koosnes maja köögist ja kolmest väikesest toast. Peab ütlema, et tolle aja kohta lausa suur (tänaseks muidugi lootusetult väike). Ühes maja otsas oli kanakuut, millest hiljem ehitati ringi eraldi sissepääsuga kööktuba. Nüüdseks on see ülejäänud majaga ühendatud ning köögina teenib ta mind edasi.

Kahekümnendate aastate algul tuli perenaisel soov ehitada maja teise otsa veranda, mis samas muutus ka maja paraadsissepääsuks, polnud vaja enam köögi kaudu käia. Ega tollalgi tohtinud ümberehitusi projektita teha. Projekt tegelikult oli lihtne, joonisel oli näidatud olemasolev osa ning uus osa.

Järgnevad pildid on maja vaated kahekümnendate aastate lõpust. Tänavapoolsel vaatel on ilusti näha, et maja koosneb kolmest osast, keskel kõige vanem, madalam osa kööktuba ja teisel pool veranda (mille tänavapoolsesse külge paigutati ka kemmerg ja panipaik). Elektripost on ikka samas kohas. Kummaline on aga, et pole näha peaaegu posti kõrval kahe akna vahel kasvavat suurt kaske, järelikult istutati see veel hiljem. Samuti peaks olema veranda nurga juures võimas vaher, aga siis oli see veel päris tilluke. Tänaseks on see vaher ikka väga suur, sügisel jätkub lehti koristada nii meile kui naabritele.

Õuepoolsel vaatel on näha, et eeskoja kõrval on üks aken ning siis teine. Esimene on kunagise köögi aken. Kuuekümnendate aastate lõpus sai maja põhjalikult ümber ehitatud, köök muutus esikuks ning kahest väikesest toast sai üks suur, mistõttu neid aknaid enam pole, on suured aknad, üks õue ja kaks tänava poole. Maja ees söödab perenaine parasjagu oma kanakesi.

Pildil on näha ka kaks kaske. Esiplaanil olev on nüüdseks suur ja võimas, selle istutas minu vanavanaisa Jaan Peekmann üsna kohe pärast majaostu. Tagumist kaske enam pole, mina mäletan sellest ainult järgijäänud kuivanud tüügast, mis ühel ilusal päeval lihtsalt ümber kukkus, kui ma parasjagu selle külge kinnitatud võrkkiiges lesisin. Pildi paremas servas haruline puu on minu lapsepõlve suur pihlakas, selle murdis puruks 1968.a augustitorm. Praegu kasvab samal kohal väike tammeke, mis paarkümmend aastat tagasi ise tõrust kasvama oli läinud.

Ümberehituse üks põhjusi oli muidugi, et maja hakkas tasapisi lagunema ning ühel ilusal päeval kukkus osa tänavapoolsest seinast lihtsalt ära, ainult tapeet jäi püsti. Siis sai huvi pärast ära loetud - tapeedikihte oli kokku 27! Veel selgus huvitav asi, kuidas tegelikult Glehni tellitud saarlastest ehitusmehed töötasid. Nimelt oli vundamendiks laotud mõned kihid paekive, nende peale asetati talad, löödi põrand ning põrandale pandi otsapidi seinad toetuma.

Viimane kapitaalremont tehti seitsmekümnendate aastate teises pooles, siis lammutati vana köök ja veranda ning viidi tänavapoolne sein kõik ühele joonele. Kuid ega selle remondi kvaliteet just kiita ole, mõndagi oleks juba siis pidanud teisiti tegema.

Tasapisi saab üht-teist kohendatud, kuid ajad ja vajadused on muutunud ning üha enam saab selgeks, et kogu maja oleks mõistlik lammutada ning samale kohale uus ehitada. Piirangu seavad aga esiteks rahakott ning teiseks Nõmme ehitusmäärus, mis sugugi kõiki ideid ei soosi.

Üks leeripilt

Pilt on tehtud Kose kiriku juures sügisel 1915 või 1916 ning üks leeripoistest on minu vanaisa Martin Albok. Tollal olid ju kombeks eraldi poiste- ja tüdrukuteleerid, poisid sügisel ja tüdrukud kevadel.

Kirikhärra istub keskel, poisid on enamjaolt lihtsates maavillastes ülikondades, aga kui hoolega vaadata, on näha, et mitmelgi (ilmselt siis jõukamate talude perepoegadel) paistab kuue alt ka uurikett.

Tegelikult peaksin ma saama järele vaadata täpse leeritamise kuupäeva, leeripüha laululeht ja leeritunnistus on ema juures muude vanade dokumentide seas alles ju, olen neid ise näinud ka.

Pilt on hullusti kannatada saanud ning on üldse ime, et ta säilinud on.

16-aastane vanaema

See pilt oleks siia pidanud jõudma juba hingedepäeval, minu vanaema lahkumise päeval.

Pildil on ta 16-aastane. Isegi praeguste ilumallide järgi on ta üle keskmise ilus ju. Blondid loomulikud lokid (mis kunagi halliks ei läinudki), unistav silmavaade... Pikad juuksed on lehviga kuklasse kinni pandud, ära lõikas ta need mitu aastat hiljem.

Tegelikult oli see vanaemale suhteliselt raske aeg. Hoolimata lahtisest peast leidis tema isa, et tüdruklapse koolitamine end ära ei tasu ja gümnaasium tuli pooleli jätta. Mina igatahes mäletan, et matemaatikas oli vanaema vägagi andekas ja keeli oskas ta ka, paljudest muudest teadmistest rääkimata.

Aga pildi mõte on muus. Vanasti ei tehtud ju pilte väga sageli, pildistamine ja veel ateljees oli siiski eriline sündmus. Selleks puhuks tuli aega võtta ning isegi nii noore neiu fotost õhkub seletamatut väärikust.

Mul on ema juures veel üks pilt noorest vanaemast, võetud aasta hiljem ning koloreeritud. Selle tahan kindlasti endale ära tuua ja raami panna.

Hõissa pulmad!

Täna 27 aastat tagasi olin mina Tallinna ja ilmselt ka kogu Eesti kõige ilusam tüdruk. Pruut ikkagi ja pruudid on alati ilusad. :P

Aga et see päev ka hästi välja kukuks, oli enne ikka kõvasti sebimist. Aasta oli ju 1981 ja ega poest suurt midagi saada olnud. Pruutpaaridele müüdi peoks vajalikku ainult perekonnaseisuametist saadud tõendi alusel eripoest ning paljudel asjadel oli limiit peal. Kleidiriiet ei saanudki, selle leidsime komisjonikauplusest. Valge küll, aga tollase moe kohaselt krimpleen. Kleidi õmbles valmis peigmehe tädi, üsna lihtsa lõikega. Räägitakse küll, et peigmees kleiti enne näha ei tohi, aga nägi ära ikka (ei tea, kas see ka edasise suhtes määrav oli?)

Igavene jama oli juuksuriga. Minu enda juuksur oli parasjagu titepuhkusel ning samas ateljees teised juuksurid keeldusid pruudisoengut tegemast. Pakuti, et keeraku ma ise kodus rullid sisse, eks nemad või pärast loori pähe kinnitada. No ei lähe mitte!

Tollases Tallinna Teenindusmajas pandi küll ilusasti aeg kirja, piisavalt vara, et jõuaks ka maniküürija ja kosmeetiku juurest läbi käia. Tegelik olukord aga oli selline, et kui pulmapäeva hommikul juuksurisse jõudsin, palus ta mul veel oodata - tal oli paar pruuti ees. Appi! Pärast tuli välja, et ma olin temale selle päeva seitsmes pruut, kellele soeng teha. Noh, maniküürija juures sai sel ooteajal kenasti ära käia, oli lahe vene tädike, kes küünelaki tooni ka kimbu värvi järgi sobitas.

Juuksuri juurde tagasi ja jälle ootama. Enne mind oli üks poisipeaga neiu, keda siis sättima hakati. Kell aga tiksus ja tiksus. Tagantjärele mõtlesin, et oleks pidanud ikka nõudma, et minu vööni juuksed enne ette võetaks, kuivamine ise juba võttis nii palju aega. Aga ükskord sai see soeng valmis ka. Registreerimiseni jäi pool tundi. Kosmeetikust ei tasunud enam unistadagi. Onupoeg, kes meile autojuhiks oli, kihutas mööda trammiteed Nõmme poole, õde otsis välja oma huulepulgad ja puudritoosid ning mina üritasin tagaistmel pisikese käsipeegli abil nägu pähe teha. Oi, aga pärast oli sugulastel pärimist, millise kosmeetiku juures ma käisin, nii loomulik olevat olnud.

Valdeku tänava perekonnaseisuosakonna ette jõudsime just siis, kui eelmine paar välja astus. Meid paluti kõrvalruumi, tädike võttis passid ja kadus. Õnneks oli seal suur peegel, sain selle ees veel autolakke kinni jäänud ning ühest kohast lahti läinud loori uuesti kinnitada.

Ja kutsutigi meid saali. Registreerimisest ei mäleta suurt muud, kui et mehe käsi sõrmuste panemise ajal värises nagu haavaleht. Õnnitlemised, pildistamised, nagu ikka.

Paraadfotosid läksime tegema Kreutzwaldi tänava ateljeese, kus samuti mitu paari ees ootamas. Edasi tahtsime minna Piritale lõunat sööma, kuid nagu kiuste - kinni. Midagi muud ei tulnud ka pähe, ega siis tollal neid söögikohti Tallinnas nii palju olnud. Lõpuks maandusime mu vanemate korteris (nemad olid peopaika ette valmistamas), õde otsis külmkapist viinereid ja midagi kõrvale, näksisime siis niisama ja tegime aega parajaks. Mees harjutas veel valsisamme. Seda peab küll ütlema, et ega ta mingi tantsulõvi polnud ja mu varbad said alati kannatada kui temaga tantsima pidin.

Peopaika otsustasime laekuda alles siis kui rahvas juba kohal on ning tegime veel suure ringi, et tagantkaudu ligi pääseda. Tore oli vaadata küll, kuidas kõik kaelad õieli suure tee poole piidlesid ning parasjagu ehmatasid, kui onupoeg äkki hoopis nende selja taga signaali andis.

Pidu oli üsna tollaste tavade kohane. Kokkuleppel pulmavanaga olid ära jäetud kõik puudelõhkumised ja titemähkimised, tegevust jätkus sellegipoolest. Pulmavana oli juba enne öelnud, et tema hoiab meil kasti viina kokku ning nii läkski - kuna peale esimest kolme pitsi keegi enam klaasitõstmiseks ettepanekut ei teinud, ei tulnud kellelgi meeldegi, et võiks vahepeal juua ka. Kuigi - see kokkuhoitud viin joodi järgmisel päeval mehe koolivendade poolt ikkagi ära.

Pärast pruudipärja mahamängimist ning tordisöömist meie lahkusime, läksime koju kingitusi avama (seegi oli pulmavana soovitus, et kingitusi peomajas ei avataks). Mida tollal kingiti? Ikka seda, mida saada oli - paar kella, kohviserviis, voodipesu. Sugulased panid rahad kokku, et me saaksime värviteleka osta (just niipalju kokku saadigi kui see maksis) ning onupoeg tegi sihtotstarbelise annetuse tolmuimeja heaks.

Magama saime vastu hommikut, keskpäeval aga ärkasid teises majas ööbinud külalised ning järelpidu kestis praktiliselt pühapäeva õhtuni (pidu ise oli ju reedel).

Tagantjärele mõeldes oli see siiski ilus päev kõigile viperustele vaatamata...

Vanatädi Liisa

14.juunil 1959 lahkus minu vanaema õde, minu vanatädi Alice Vain ehk tädi Liisa, nagu teda pereringis hüüti.

Sündis ta 1904 Peningil mõisamoonaka Jaan Peekmanni peres teise lapsena. Umbes 1912 kolis pere Tallinna. Siin käis tüdruk koolis ning tutvus noore politseiniku Martin Albokiga. Kuramaažist paraku asja ei saanud, sest noorem õde, minu vanaema siis, lõi peigmehe üle. Aastaid hiljem abiellus Liisa Voldemar Vainiga, kuid lapsi neil polnud.

Elatist teenis Liisa teadaolevalt õmblejana, senini on alles tema 1932 ostetud õmblusmasin Singer (millega minagi veel oma laste riided valmis õmblesin) ja minul kapis mitmed tema poolt sellel masinal tikitud linikud.

Mees jäi sõjakeerises kadunuks ning mõni aasta pärast sõda kolis Liisa oma korterist Luha tänavalt Nõmmele õe ja ema juurde. Kuid see teda ei päästnud. Keegi tollastest naabritest kaebas miilitsasse, et Liisa kojakapis oli olnud Hitleri pilt. Sellest piisas, et Liisa 1950 arreteerida ja kümneks aastaks Siberisse saata. Asumiskohaks määrati Irkutski oblasti Taišeti linn. 1955 kukkus Liisale metsatöödel palk peale ning 1956 kevadtalvel tunnistati ta invaliidiks ning lubati koju tagasi.

Paar aastat sai Liisa veel kodus olla ja toimetada, kui jäi insuldi tagajärjel päris voodihaigeks. Mina teda nii ainult mäletangi - voodis lebavana ja suurte silmadega vaatavana. Rääkida ta minu mäletamist mööda enam ei saanud. Samas toas teises voodis lebas tema ema, minu vanavanaema Marie Peekmann.

1959 kevad oli peres kiire aeg - haiged tahtsid põetamist, mind oli vaja hoida ning ema tegi TPI lõputööd ja viimaseid eksameid. Samal ajal aeti ka pabereid, et Liisat rehabiliteerituks tunnistada, talle pension taotleda ning ravile saata. Paraku sai 14.juunil Liisa jõud otsa.

Matuseid ma ei mäleta, küll aga mäletan, kuidas käsikäruga kirst toodi ning kuidas toas oli palju inimesi, kes Liisa voodi (või oli ta siis juba kirstus?) ümber venivate häältega laulsid. Mind saadeti ruttu toast välja õue mängima.

Kolm nädalat hiljem suri ka vanavanaema. Ja veel nädal hiljem tuli kiri, milles teatati Liisa täielikust rehabiliteerimisest, pensioni määramisest ja võimalusest haiglaravile pääseda. Kahjuks liiga hilja...

Kinganostalgia

Käisime tütrega täna endile suvekingi otsimas. Oli, igasuguse tegumoega, igat värvi. Päris raske valida. Aga kui seal poes ringi vaatasin, tuletasid mõnedki kingad meelde neid, mida aastaid tagasi kandsid minu ema ja vanaema. Mood on ringiga tagasi jõudnud.

Esmalt madala kontsaga helesinised, pealsed punutud, pandlaga kannarihm, varbaots lahti. Just niisuguseid mäletan oma vanaema kandnud olevat, värv ainult oli teine - temal olid beezid. Tundusid teised päris mugavad, aga tänan, ei - ma olen siiski veel noorem kui vanaema tollal.

Üsna palju oli tikk-kontsa ja terava ninaga mudeleid. Selliseid kandis minu ema. Mäletan, kuidas mina imestasin - kuidas niisugustega käia saab, konts jääb ju igale poole kinni! Eks ta jäi ka. Suvel palavaga, kui asfalt sulas, oli tänav tihedalt pisikesi augukesi täis pikitud - kontsajäljed...

Tegelikult jäid mulle endale poes silma ka väga kenad tikk-kontsaga rihmikud. Värv oleks igati sobinud mu uue seelikuga, aga praktiline meel sai võitu - Tallinna vanalinnas nendega kiiresti edasi liikuda on võimatu.

Koduteel tuletasin meelde, milliste kingadega aastate jooksul käidud on. Eks neid ole muidugi palju olnud, aga mõned on eriliselt meelde jäänud.

Väga armsad tänavakingad tõi isa mulle Tšehhimaalt. Inglise toodang, pruunid, paeltega, pehme voodriga, tollaste Kommunaari kottadega ei andnud võrreldagi. Ega neid mulle päris igapäevaseks trööpamiseks lubatudki, nendega sai ainult eriti olulisi linnaskäike ette võtta.

Ühed suvised rihmikud on eriliselt meelde jäänud. Importkaup, ema kuskilt tuvuse kaudu sai. Tänapäeva mõistes mitte midagi erilist, materjaliks midagi vahariidetaolist, halli ruudumustriga. Paraja kõrgusega konts ka all. Aga minule need meeldisid ja olid ka väga mugavad. Mitu aastat sai nendega käidud. Ajad olid ka muidugi teised, ei saanud igaks hooajaks uusi jalatseid osta ja ega polnudki suurt midagi osta.

Kui tuli platvormkingade mood, olid poodides pikad sabad ja ega mul õnnestunudki kohe löögile saada. Vanemad inimesed veel seletasid, et niisugused kingad on väga koledad, ebamugavad ja jalale lausa kahjulikud. Ei tulnud pähegi neid kuulata. Ja ühel päeval naeratas õnn mullegi - laekusin poest uhiuute Kommunaari platvormkingadega. Isa veel noris: "Noh, topid omale ka kabjad alla?" Aga need olid ühed mugavamad kingad, mis mul kunagi olnud on! Kommunaari kiruti ja asja eest. Kuid tolle mudeli loojad olid kiitust väärt. Kontsa ja platvormi kõrgus olid sobivalt valitud, materjaliks valatud polüuretaan (mis tegi kinga väga kergeks), moekas "buldoginina" ja värv oli ka ilus tumeroheline. Kandsin neid aastaid, isegi üks 15 km metsarännak tuli nendega ette võtta. Ei olnud jalad väsinud, ei hakanud hõõruma ega midagi.

Puukotad. Needki tõi isa mulle ühelt välisreisilt. Ega talle endale need tegelikult meeldinud, aga mood nõuab ju ohvreid. Mina olin muidugi vaimustuses ning kandsin neid rõõmuga. Kui juba päris lagunema hakkasid, aitasid veel koduõues ringilaskmiseks küll.

Ja minu pruudikingad - valged peene kontsaga Tšehhi rihmikud! Tõendiga saadud, ainus paar, mille number sobis. Teadagi oskasin ma kontsapidi jalapühkimisresti vahele kinni jääda ning oma pruudiloorile astusin ka augu sisse. Need kingad on mul senini alles ning nagu avastasin - jälle moes.

Aga selleks suveks ostsin kõrge kontsaga pruunid rihmikud. Mitte päris tikk-kontsaga, vaid sellised, mis vanalinnas munakivide vahele kinni ei jää.

Emad ja tütred

Vahel on hea vanu pilte vaadata, eriti kui on tegemist laste piltidega. Siis võrdled neid eri perioodidel võetud klõpse ja imestad, kui palju nad ikkagi muutunud on. Ning on paljud jooned, mis kujunevad välja juba varases lapsepõlves. Siis tulevad lapselapsed ja hakkad omakorda nendes otsima samu jooni. Öeldagu mistahes, aga teatud asjad kanduvad edasi.

Panen siia oma tütarde Eve ja Kaja pildid, kui nad olid 3-4 aastased ning võrdluseks omakorda nende tütred Vuokko ja Louise samas vanuses. On ju sarnased?

Ainult võrrelda tuleb ristamisi, sest ülemisel pildil on vanem tütar vasakul, alumisel tema tütar omakorda paremal.

"Moerolt" maha jäänud...

Kui 1944.a septembrikuus poleks üks Tartust pärit politseiniku perekond "Moerolt" maha jäänud, kes teab, kas mind siin blogimas olekski. Aga sellesse peresse kuulusid minu isapoolsed vanavanemad, isa ja tema õde.

Täna on isa sünnipäev. 27.aprillil 1934 sündis Piirissaarel Parapalu küla endise talupärija ja teenijatüdruku perre poisslaps, kes sai nimeks Hans. Miks endise talupärija? Aga sellepärast, et tema isa, minu vanavanaisa Jakob Tensoni meelest ei olnud perepoja ja teenijatüdruku liit sugugi mitte seisusekohane ning karistuseks jättis ta vanima poja lihtsalt talust ilma ning lõi kodunt välja. Mõnda aega pesitseski noorpaar siis Piirissaarel nooriku vanematekodus. Sealt viis tee Tartusse, kus vanaisa sai tööd jõepolitseis.

1944 oli segane aasta, korduvalt tuli elukohta vahetada ning lõpuks antigi käsk evakueeruda Saksamaale. Kui pere Tallinna jõudis, lehvis Pika Hermanni tornis juba sini-must-valge. Sakslased olid peaaegu kõik juba lahkunud, venelased veel tulemata.

Et vanaisa oli ka autojuht, oli tal asjaajamisi ning kui pere lõpuks Miinisadamasse jõudis, oli "Moero" just läinud. Vanaisal hea meel - laev läinud, lähme koju tagasi. Aga kus sellega - üks väiksem laev oli veel minemata ja sellele tuli siiski asuda. Konvoiks oli veel üheksa pisemat laeva. Merel korjati üles "Moerolt" pääsenuid ning sõit läks Saksamaa poole edasi. Koju tagasi jõuti alles kahe aasta pärast, vanaisa veelgi hiljem, kuna temale sai saatuslikuks kunagine Kaitseliidus olek - otse piiril võeti kinni ja saadeti Usbekistani laagrisse. Imelikul kombel oli ta juba aasta pärast kodus.

Isa aga hakkas vahelejäänud kooliaastaid tasa tegema, tuli Tallinna, kohtus minu emaga, töötas mitmes kohas ning naudib nüüd pensionäri vaba elu.

See pilt on tehtud isa 40.-ndal sünnipäeval tema kabinetis.

Need vallatud lokid...

Mul on eluaeg juustega häda olnud - nii kanged ja kiuslikud, et ühtegi soengut pidada ei taha. Sirged pealekauba. Õel seevastu on pehmed, hoiavad lokki ja tal pole vaja muud, kui natuke kammiga siluda, kergelt koolutada ja soeng missugune. Eks need lokkis juuksed ongi meie peres blondide rida - vanaemal olid laines juuksed, emal hoidsid lokki (kuigi pärast esimesi poldilokke kadus oma lokk ära).

Sai vahepeal ka keemilisi lokke tehtud, kuid siis oli parukas peas nagu neegrimammil.

Õe pulmadeks tegi aga juuksur mu vööni juustest tõeliselt korraliku lokisoengu. Kuna fotograaf jäi täpselt koduteele - omaaegne legendaarne Kõvera tänava fotoäri - siis ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja lasin selle soengu ka järeltulevatele põlvedele jäädvustada.

Pildid pärit aastast 1982, blond siis õde ja brünett mina.

Brasiiliast õnne otsimas

Eelmise sajandi kahekümnendatel rändas eestlasi Brasiiliasse õnne otsima üsna palju. Ei jäänud meiegi suguselts sellest puutumata. Nii läks sinna ka üks mu vanavanaisa Mart Aalboki vennapoegadest, kuid keegi ei mäleta enam, millise venna millise pojaga just tegu oli. Mõnda aega peeti sugulastega kirjavahetust ja saadeti piltegi.

Sellel pildil olevad täiskasvanud on kindlasti veel Eestis sündinud ja vanem poeg arvatavasti ka.

Kaunitar pildil peaks olema vanema poja naine, juba kohalik. Kahjuks ei õnnestunud tema eesnime välja peilida.

Siin aga on nende tütar Marlene.

Sõda tuli peale ja kirjavahetus katkes. Hiljem ei ole õnnestunud kaugeid sugulasi enam üles otsida, kuid pole sugugi võimatu, et mõni Albok elab Brasiilias tänase päevani, kahtlane küll, kas ta enam eesti keelt oskab või üldse mäletab, et juured siitmaalt on.

Politseiniku mälestuseks

Täna oleks minu vanaisa sünnipäev. Aastaid saime sel päeval ainult kodus küünla süüdata ja temale mõelda. Nüüd aga on koht, kuhu lilled ja küünlad viia.

Paar nädalat tagasi olime mõnede sugulastega koos. Siis tuli muu hulgas juttu ka vanaisast ning äkki ütles onupoja naine, et juhtus korra telekast nägema politsei aastapäevale pühendatud tseremooniat mingi mälestusmärgi juures, kus oli ka vanaisa nimi. Mida?! Meie perest ei teadnud keegi sellest üldse midagi.

Otsustasime onupojaga sealsamas, et uurime koha välja ja käime ära. Polnud raske arvata, et see peab olema Rahumäe kalmistul. Täpset asukohta me aga ei teadnud ning kalmistu kaardil internetis seda ka ei ole. Tänu ühele ametivennale sain aga korralikud juhtnöörid, kust otsida.

Täna siis oligi põhjust see käik ette võtta. Ilm oli kehv ning fotode kvaliteet pole seepärast suurem asi. Selgelt on aga näha, et nimi Mardo Alurand on sel sambal tõepoolest olemas.

Minu lapsepõlve tähtsaim inimene

oli minu onu Hubert Alurand.

Tema surm 17.märtsil 1974 oli mu elu esimene suur kaotus.

Hubert sündis Tallinnas 3.novembril 1925. Koolis käis Hiiu algkoolis ja Nõmme Gümnaasiumis. Kõik klassid lõpetas kiituskirjaga. Gümnaasiumi aga lõpetada ei tahtnud, kuna ladina ja kreeka keel eriti ei huvitanud, selle asemel läks hoopis Tallinna Tehnikumi (hilisem Polütehnikum).

Sõja ajal viis tee Soome, JR-200 ridadesse, sealt veel Tartu rindele. Pärast sõja lõppu õnnestus õpinguid jätkata. Punaarmeesse mobiliseerimisest päästis see, et kooliajal oli olnud praktikal Volta tehases, praktikadokumentides töötamise lõpuaega kirjas ei olnud ja sai öelda, et oli kogu sõjaaja seal töötanud. See omakorda päästis ka teiste soomepoiste saatusest, Soome sõjaväe asemel läks kirja lennuväe abiteenistus. Tehnikumi lõpetas cum laude ning pääses seetõttu kohe edasi õppima TPI-sse.

Samasse aega mahtus ka abiellumine ja pere loomine. Tütar paraku suri mõned päevad pärast sündimist, poeg sündis mitu aastat hiljem. Pere lagunes veidi enne minu sündi ning Hubert kolis tagasi Nõmmele oma vanematekoju.

Kuna Hubertit poja kasvatamises osaleda ei lastud, sain mina endale kõik selle hoole ja armastuse, mis oli pojale määratud. Küll anti mulle lugemiseks häid raamatuid, küll sain nõu ja abi koolitöödes. Mind hämmastas alati, et onu ei pidanud ühtegi matemaatika- või füüsikavalemit kusagilt järele vaatama, kõik olid tal peas. Seletas ta rahulikult ja järjekindlalt, kui vaja, tegi puust ja punaseks. Sama kehtis inglise ja soome keele kohta. Kõik oma baasteadmised nendest keeltest sain onult.

Veel on meeles pedantne korralikkus. Inseneri töövahendite hulka kuulus tollal ju hulk pliiatseid (mis olid alati nõelteravad ja pikkuse järgi karbis), sirklid ja joonlauad. Sahtlid olid piinlikus korras. Puude saagimiseks oli lausa mõõdupulk, isegi sentimeetrine klotsike saeti otsast maha, et puuriit sile ja sirge oleks. Kuskilt välja tõmmatud naelad kopsis ta alati sirgeks ja pani tallele.

Sõbralikkus ja huumorimeel - iga asja kohta oli mõni mõnus ütlemine või anekdoot. Tohutu lugemus ja äärmiselt lai silmaring.

Aga kummaline on, et kuigi onu oli elektriinsener, ei parandanud ta kodus kunagi elektririistu. Juhtmete jätkamised, tinutamised ja jootmised õppisin ma mujalt. Autojuhtimist onu ka kunagi ära ei õppinud.

Neljakümneaastasena haigestus Hubert südamereumasse. Algasid aastad tablettide ja haiglaskäikudega. Mitugi korda vajasime lausa kiirabi. Tabletid muutusid järjest tugevamateks. Aga optimism ja elurõõm säilisid.

Kaheksa aastat hiljem - viimane haiglasseminek oli plaaniline, 1974 jaanuari lõpus. Kui mu isa autoga kohale jõudis, jäi meil onuga marjaasipartii pooleli. Panime kaardid kokku, et siis kui koju saab, mängime lõpuni. See kaardipakk seisis mul hiljem aastaid veel puutumatuna...

17.märts 1974 oli pühapäev. Kuna eelmisel päeval oli onul päris hea olla ja minul vaja esmaspäevaseks füüsika kontrolltööks õppida, siis ma vanaemaga haiglasse kaasa ei läinud. Mind ei pannud muretsema ka see, et vanaema kuidagi kauaks jäi - Nõmme haigla kodu lähedal, väike ja sõbralik, küllap jäi lobisema. Siis kuulsin auto häält, vaatasin välja - vanaema ei tulegi üksi, vaid koos minu vanematega. Keegi ei pidanud mulle midagi ütlemagi... See on ka ainus kord elus, mil ma kokku olen kukkunud.

Matusepäeval oli väike Hiiu kalmistu paksult rahvast täis - sugulased, kooli- ja töökaaslased...

Sel päeval sain endale ka vanema venna. Onupoeg, keda ma aastaid näinud polnud, oli matusekutse siiski kätte saanud. Kirstu ääres seisime kõrvuti ning hiljem hakkas jutt kohe klappima. Temas on palju oma isaga sarnaseid jooni. Aga onu ilusad helesinised silmad pärandusid mu nooremale tütrele.

Ämmaemand on kinni....

.... ärge veel sünnitama hakake!

Just nii öeldi mu emale mõni tund vähem kui 47 aastat tagasi Mai tänava sünnitusmajas, kui ta mu õe järele läks.

Minu õe sündimise lugu on mõnes mõttes nii anekdootlik, et seda räägitakse meie peres ikka ja jälle uuesti.

Kõigepealt määras arst sünnituse tähtaja kolm nädalat hilisemaks kui õigus, põhjendusega, et kõht on ju nii väike, pole siin kiiret kuskile. Tol ajal aga oli kolme nädala dekreedirahade kaotus ikka oluline põnts, rääkimata sellest, et puhkusele ei saanud õigel ajal jääda. Keemialabor pole rasedale sugugi parim töökoht.

Sündimisega läks õel ka kiireks. 15. veebruaril veidi enne keskööd andis ta korraga ägedalt oma tulekust teada ning kuigi sünnitusmajani oleks kodunt olnud vaid paarkümmend minutit jalutada, pidi isa siiski jooksma peatusest taksot võtma - emast kõndijat poleks olnud.

Vastuvõtutoas öeldi isale kohe, et ärgu veel koju mingu, saab kohe lapse soo teada. Ning kui ema siis sünnitustuppa hakati viima, tuli õde koridoris vastu ning ütleski: "Oodake veel sünnitamisega, ämmaemand on praegu kinni!"

Polnud siin oodata midagi, 16. veebruaril 1961 kell 00.30 oli üks tüdruklaps ilmas juures.