Just nii öeldi mu emale mõni tund vähem kui 47 aastat tagasi Mai tänava sünnitusmajas, kui ta mu õe järele läks.
Minu õe sündimise lugu on mõnes mõttes nii anekdootlik, et seda räägitakse meie peres ikka ja jälle uuesti.
Kõigepealt määras arst sünnituse tähtaja kolm nädalat hilisemaks kui õigus, põhjendusega, et kõht on ju nii väike, pole siin kiiret kuskile. Tol ajal aga oli kolme nädala dekreedirahade kaotus ikka oluline põnts, rääkimata sellest, et puhkusele ei saanud õigel ajal jääda. Keemialabor pole rasedale sugugi parim töökoht.
Sündimisega läks õel ka kiireks. 15. veebruaril veidi enne keskööd andis ta korraga ägedalt oma tulekust teada ning kuigi sünnitusmajani oleks kodunt olnud vaid paarkümmend minutit jalutada, pidi isa siiski jooksma peatusest taksot võtma - emast kõndijat poleks olnud.
Vastuvõtutoas öeldi isale kohe, et ärgu veel koju mingu, saab kohe lapse soo teada. Ning kui ema siis sünnitustuppa hakati viima, tuli õde koridoris vastu ning ütleski: "Oodake veel sünnitamisega, ämmaemand on praegu kinni!"
Polnud siin oodata midagi, 16. veebruaril 1961 kell 00.30 oli üks tüdruklaps ilmas juures.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti