Kinganostalgia

Käisime tütrega täna endile suvekingi otsimas. Oli, igasuguse tegumoega, igat värvi. Päris raske valida. Aga kui seal poes ringi vaatasin, tuletasid mõnedki kingad meelde neid, mida aastaid tagasi kandsid minu ema ja vanaema. Mood on ringiga tagasi jõudnud.

Esmalt madala kontsaga helesinised, pealsed punutud, pandlaga kannarihm, varbaots lahti. Just niisuguseid mäletan oma vanaema kandnud olevat, värv ainult oli teine - temal olid beezid. Tundusid teised päris mugavad, aga tänan, ei - ma olen siiski veel noorem kui vanaema tollal.

Üsna palju oli tikk-kontsa ja terava ninaga mudeleid. Selliseid kandis minu ema. Mäletan, kuidas mina imestasin - kuidas niisugustega käia saab, konts jääb ju igale poole kinni! Eks ta jäi ka. Suvel palavaga, kui asfalt sulas, oli tänav tihedalt pisikesi augukesi täis pikitud - kontsajäljed...

Tegelikult jäid mulle endale poes silma ka väga kenad tikk-kontsaga rihmikud. Värv oleks igati sobinud mu uue seelikuga, aga praktiline meel sai võitu - Tallinna vanalinnas nendega kiiresti edasi liikuda on võimatu.

Koduteel tuletasin meelde, milliste kingadega aastate jooksul käidud on. Eks neid ole muidugi palju olnud, aga mõned on eriliselt meelde jäänud.

Väga armsad tänavakingad tõi isa mulle Tšehhimaalt. Inglise toodang, pruunid, paeltega, pehme voodriga, tollaste Kommunaari kottadega ei andnud võrreldagi. Ega neid mulle päris igapäevaseks trööpamiseks lubatudki, nendega sai ainult eriti olulisi linnaskäike ette võtta.

Ühed suvised rihmikud on eriliselt meelde jäänud. Importkaup, ema kuskilt tuvuse kaudu sai. Tänapäeva mõistes mitte midagi erilist, materjaliks midagi vahariidetaolist, halli ruudumustriga. Paraja kõrgusega konts ka all. Aga minule need meeldisid ja olid ka väga mugavad. Mitu aastat sai nendega käidud. Ajad olid ka muidugi teised, ei saanud igaks hooajaks uusi jalatseid osta ja ega polnudki suurt midagi osta.

Kui tuli platvormkingade mood, olid poodides pikad sabad ja ega mul õnnestunudki kohe löögile saada. Vanemad inimesed veel seletasid, et niisugused kingad on väga koledad, ebamugavad ja jalale lausa kahjulikud. Ei tulnud pähegi neid kuulata. Ja ühel päeval naeratas õnn mullegi - laekusin poest uhiuute Kommunaari platvormkingadega. Isa veel noris: "Noh, topid omale ka kabjad alla?" Aga need olid ühed mugavamad kingad, mis mul kunagi olnud on! Kommunaari kiruti ja asja eest. Kuid tolle mudeli loojad olid kiitust väärt. Kontsa ja platvormi kõrgus olid sobivalt valitud, materjaliks valatud polüuretaan (mis tegi kinga väga kergeks), moekas "buldoginina" ja värv oli ka ilus tumeroheline. Kandsin neid aastaid, isegi üks 15 km metsarännak tuli nendega ette võtta. Ei olnud jalad väsinud, ei hakanud hõõruma ega midagi.

Puukotad. Needki tõi isa mulle ühelt välisreisilt. Ega talle endale need tegelikult meeldinud, aga mood nõuab ju ohvreid. Mina olin muidugi vaimustuses ning kandsin neid rõõmuga. Kui juba päris lagunema hakkasid, aitasid veel koduõues ringilaskmiseks küll.

Ja minu pruudikingad - valged peene kontsaga Tšehhi rihmikud! Tõendiga saadud, ainus paar, mille number sobis. Teadagi oskasin ma kontsapidi jalapühkimisresti vahele kinni jääda ning oma pruudiloorile astusin ka augu sisse. Need kingad on mul senini alles ning nagu avastasin - jälle moes.

Aga selleks suveks ostsin kõrge kontsaga pruunid rihmikud. Mitte päris tikk-kontsaga, vaid sellised, mis vanalinnas munakivide vahele kinni ei jää.

Emad ja tütred

Vahel on hea vanu pilte vaadata, eriti kui on tegemist laste piltidega. Siis võrdled neid eri perioodidel võetud klõpse ja imestad, kui palju nad ikkagi muutunud on. Ning on paljud jooned, mis kujunevad välja juba varases lapsepõlves. Siis tulevad lapselapsed ja hakkad omakorda nendes otsima samu jooni. Öeldagu mistahes, aga teatud asjad kanduvad edasi.

Panen siia oma tütarde Eve ja Kaja pildid, kui nad olid 3-4 aastased ning võrdluseks omakorda nende tütred Vuokko ja Louise samas vanuses. On ju sarnased?

Ainult võrrelda tuleb ristamisi, sest ülemisel pildil on vanem tütar vasakul, alumisel tema tütar omakorda paremal.

"Moerolt" maha jäänud...

Kui 1944.a septembrikuus poleks üks Tartust pärit politseiniku perekond "Moerolt" maha jäänud, kes teab, kas mind siin blogimas olekski. Aga sellesse peresse kuulusid minu isapoolsed vanavanemad, isa ja tema õde.

Täna on isa sünnipäev. 27.aprillil 1934 sündis Piirissaarel Parapalu küla endise talupärija ja teenijatüdruku perre poisslaps, kes sai nimeks Hans. Miks endise talupärija? Aga sellepärast, et tema isa, minu vanavanaisa Jakob Tensoni meelest ei olnud perepoja ja teenijatüdruku liit sugugi mitte seisusekohane ning karistuseks jättis ta vanima poja lihtsalt talust ilma ning lõi kodunt välja. Mõnda aega pesitseski noorpaar siis Piirissaarel nooriku vanematekodus. Sealt viis tee Tartusse, kus vanaisa sai tööd jõepolitseis.

1944 oli segane aasta, korduvalt tuli elukohta vahetada ning lõpuks antigi käsk evakueeruda Saksamaale. Kui pere Tallinna jõudis, lehvis Pika Hermanni tornis juba sini-must-valge. Sakslased olid peaaegu kõik juba lahkunud, venelased veel tulemata.

Et vanaisa oli ka autojuht, oli tal asjaajamisi ning kui pere lõpuks Miinisadamasse jõudis, oli "Moero" just läinud. Vanaisal hea meel - laev läinud, lähme koju tagasi. Aga kus sellega - üks väiksem laev oli veel minemata ja sellele tuli siiski asuda. Konvoiks oli veel üheksa pisemat laeva. Merel korjati üles "Moerolt" pääsenuid ning sõit läks Saksamaa poole edasi. Koju tagasi jõuti alles kahe aasta pärast, vanaisa veelgi hiljem, kuna temale sai saatuslikuks kunagine Kaitseliidus olek - otse piiril võeti kinni ja saadeti Usbekistani laagrisse. Imelikul kombel oli ta juba aasta pärast kodus.

Isa aga hakkas vahelejäänud kooliaastaid tasa tegema, tuli Tallinna, kohtus minu emaga, töötas mitmes kohas ning naudib nüüd pensionäri vaba elu.

See pilt on tehtud isa 40.-ndal sünnipäeval tema kabinetis.

Need vallatud lokid...

Mul on eluaeg juustega häda olnud - nii kanged ja kiuslikud, et ühtegi soengut pidada ei taha. Sirged pealekauba. Õel seevastu on pehmed, hoiavad lokki ja tal pole vaja muud, kui natuke kammiga siluda, kergelt koolutada ja soeng missugune. Eks need lokkis juuksed ongi meie peres blondide rida - vanaemal olid laines juuksed, emal hoidsid lokki (kuigi pärast esimesi poldilokke kadus oma lokk ära).

Sai vahepeal ka keemilisi lokke tehtud, kuid siis oli parukas peas nagu neegrimammil.

Õe pulmadeks tegi aga juuksur mu vööni juustest tõeliselt korraliku lokisoengu. Kuna fotograaf jäi täpselt koduteele - omaaegne legendaarne Kõvera tänava fotoäri - siis ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja lasin selle soengu ka järeltulevatele põlvedele jäädvustada.

Pildid pärit aastast 1982, blond siis õde ja brünett mina.

Brasiiliast õnne otsimas

Eelmise sajandi kahekümnendatel rändas eestlasi Brasiiliasse õnne otsima üsna palju. Ei jäänud meiegi suguselts sellest puutumata. Nii läks sinna ka üks mu vanavanaisa Mart Aalboki vennapoegadest, kuid keegi ei mäleta enam, millise venna millise pojaga just tegu oli. Mõnda aega peeti sugulastega kirjavahetust ja saadeti piltegi.

Sellel pildil olevad täiskasvanud on kindlasti veel Eestis sündinud ja vanem poeg arvatavasti ka.

Kaunitar pildil peaks olema vanema poja naine, juba kohalik. Kahjuks ei õnnestunud tema eesnime välja peilida.

Siin aga on nende tütar Marlene.

Sõda tuli peale ja kirjavahetus katkes. Hiljem ei ole õnnestunud kaugeid sugulasi enam üles otsida, kuid pole sugugi võimatu, et mõni Albok elab Brasiilias tänase päevani, kahtlane küll, kas ta enam eesti keelt oskab või üldse mäletab, et juured siitmaalt on.

Politseiniku mälestuseks

Täna oleks minu vanaisa sünnipäev. Aastaid saime sel päeval ainult kodus küünla süüdata ja temale mõelda. Nüüd aga on koht, kuhu lilled ja küünlad viia.

Paar nädalat tagasi olime mõnede sugulastega koos. Siis tuli muu hulgas juttu ka vanaisast ning äkki ütles onupoja naine, et juhtus korra telekast nägema politsei aastapäevale pühendatud tseremooniat mingi mälestusmärgi juures, kus oli ka vanaisa nimi. Mida?! Meie perest ei teadnud keegi sellest üldse midagi.

Otsustasime onupojaga sealsamas, et uurime koha välja ja käime ära. Polnud raske arvata, et see peab olema Rahumäe kalmistul. Täpset asukohta me aga ei teadnud ning kalmistu kaardil internetis seda ka ei ole. Tänu ühele ametivennale sain aga korralikud juhtnöörid, kust otsida.

Täna siis oligi põhjust see käik ette võtta. Ilm oli kehv ning fotode kvaliteet pole seepärast suurem asi. Selgelt on aga näha, et nimi Mardo Alurand on sel sambal tõepoolest olemas.

Minu lapsepõlve tähtsaim inimene

oli minu onu Hubert Alurand.

Tema surm 17.märtsil 1974 oli mu elu esimene suur kaotus.

Hubert sündis Tallinnas 3.novembril 1925. Koolis käis Hiiu algkoolis ja Nõmme Gümnaasiumis. Kõik klassid lõpetas kiituskirjaga. Gümnaasiumi aga lõpetada ei tahtnud, kuna ladina ja kreeka keel eriti ei huvitanud, selle asemel läks hoopis Tallinna Tehnikumi (hilisem Polütehnikum).

Sõja ajal viis tee Soome, JR-200 ridadesse, sealt veel Tartu rindele. Pärast sõja lõppu õnnestus õpinguid jätkata. Punaarmeesse mobiliseerimisest päästis see, et kooliajal oli olnud praktikal Volta tehases, praktikadokumentides töötamise lõpuaega kirjas ei olnud ja sai öelda, et oli kogu sõjaaja seal töötanud. See omakorda päästis ka teiste soomepoiste saatusest, Soome sõjaväe asemel läks kirja lennuväe abiteenistus. Tehnikumi lõpetas cum laude ning pääses seetõttu kohe edasi õppima TPI-sse.

Samasse aega mahtus ka abiellumine ja pere loomine. Tütar paraku suri mõned päevad pärast sündimist, poeg sündis mitu aastat hiljem. Pere lagunes veidi enne minu sündi ning Hubert kolis tagasi Nõmmele oma vanematekoju.

Kuna Hubertit poja kasvatamises osaleda ei lastud, sain mina endale kõik selle hoole ja armastuse, mis oli pojale määratud. Küll anti mulle lugemiseks häid raamatuid, küll sain nõu ja abi koolitöödes. Mind hämmastas alati, et onu ei pidanud ühtegi matemaatika- või füüsikavalemit kusagilt järele vaatama, kõik olid tal peas. Seletas ta rahulikult ja järjekindlalt, kui vaja, tegi puust ja punaseks. Sama kehtis inglise ja soome keele kohta. Kõik oma baasteadmised nendest keeltest sain onult.

Veel on meeles pedantne korralikkus. Inseneri töövahendite hulka kuulus tollal ju hulk pliiatseid (mis olid alati nõelteravad ja pikkuse järgi karbis), sirklid ja joonlauad. Sahtlid olid piinlikus korras. Puude saagimiseks oli lausa mõõdupulk, isegi sentimeetrine klotsike saeti otsast maha, et puuriit sile ja sirge oleks. Kuskilt välja tõmmatud naelad kopsis ta alati sirgeks ja pani tallele.

Sõbralikkus ja huumorimeel - iga asja kohta oli mõni mõnus ütlemine või anekdoot. Tohutu lugemus ja äärmiselt lai silmaring.

Aga kummaline on, et kuigi onu oli elektriinsener, ei parandanud ta kodus kunagi elektririistu. Juhtmete jätkamised, tinutamised ja jootmised õppisin ma mujalt. Autojuhtimist onu ka kunagi ära ei õppinud.

Neljakümneaastasena haigestus Hubert südamereumasse. Algasid aastad tablettide ja haiglaskäikudega. Mitugi korda vajasime lausa kiirabi. Tabletid muutusid järjest tugevamateks. Aga optimism ja elurõõm säilisid.

Kaheksa aastat hiljem - viimane haiglasseminek oli plaaniline, 1974 jaanuari lõpus. Kui mu isa autoga kohale jõudis, jäi meil onuga marjaasipartii pooleli. Panime kaardid kokku, et siis kui koju saab, mängime lõpuni. See kaardipakk seisis mul hiljem aastaid veel puutumatuna...

17.märts 1974 oli pühapäev. Kuna eelmisel päeval oli onul päris hea olla ja minul vaja esmaspäevaseks füüsika kontrolltööks õppida, siis ma vanaemaga haiglasse kaasa ei läinud. Mind ei pannud muretsema ka see, et vanaema kuidagi kauaks jäi - Nõmme haigla kodu lähedal, väike ja sõbralik, küllap jäi lobisema. Siis kuulsin auto häält, vaatasin välja - vanaema ei tulegi üksi, vaid koos minu vanematega. Keegi ei pidanud mulle midagi ütlemagi... See on ka ainus kord elus, mil ma kokku olen kukkunud.

Matusepäeval oli väike Hiiu kalmistu paksult rahvast täis - sugulased, kooli- ja töökaaslased...

Sel päeval sain endale ka vanema venna. Onupoeg, keda ma aastaid näinud polnud, oli matusekutse siiski kätte saanud. Kirstu ääres seisime kõrvuti ning hiljem hakkas jutt kohe klappima. Temas on palju oma isaga sarnaseid jooni. Aga onu ilusad helesinised silmad pärandusid mu nooremale tütrele.