Pioneerilaagritest

Andrus korra kirjutas pioneerilaagritest ning tuli välja, et me oleme eri aegadel samas laagris olnud.

Minu esimene pioneerilaagrikogemus pärineb aga Palmsest. Just sellessamas Palmse mõisahoones (mis tollal oli küll restaureerimata ja nägi õige väsinud välja), oligi laager. Kuna klassikaaslased olid rääkinud, kui tore neil ikka oli olnud, ootasin minagi mõnusat suve. Pettumus oli üsna suur.

Esiteks juba seesama mõisahoone - läbikäidavad suured magamisruumid, 12-20 last ühes toas. Tõsi küll, teisel pool oli ka paar väiksemat tuba ja kuna sealt üks tüdruk poole laagri pealt lahkus, õnnestus mul ümber kolida. Siis oli juba talutavam. Aga terves majas polnud ühtki WC-d (need asusid aia ääres sauna kõrval) ja ööseks pandi välisuks lukku. Koridori lõpus kamorkas olid põrandapesuämbrid ja võite arvata, millised need hommikuks olid.

Teiseks - rühmades olid eesti ja vene lapsed segamini, kasvatajad aga enamuses üsna umbkeelsed. Otsi siis tõlki kui midagi vaja rääkida!

Ujumiskohta läheduses ei olnud, ühel korral viidi meid bussidega Võsu randa ja siis ka kasvatajad hädaldasid, et vesi liiga külm, vette ikka ei saa.

Ainuke asi, mis mulle Palmses meeldis, oli suur kiik, millega julgemad ka üle võlli ajasid. Sai isegi ära proovitud ja vahva oli.

Järgmised suved veetsin juba Valgemetsas. See oli hoopis teistsugune laager ja hoopis toredamad kasvatajad ka.

Esimesel aastal sattusin kohe lipuväljaku kõrvale majja. Hommikune lipuheiskamine oli peaaegu ainus koht, kus pidi kaelarätt kaelas olema ja muidugi rühmapildile tuli ka pidulikus vormis jääda. Lipuheiskajateks olid tavaliselt sünnipäevalapsed. Minule seda au osaks ei saanud, kuna minu sünnipäev oli nagu kiuste paar päeva pärast vahetuse lõppu.

Teisel aastal vedas rohkem, pääsesin jõekaldal oleva kahekorruselise maja teisele korrusele.Väikesed katusealused toad olid tunduvalt mõnusamad.

Laagriellu kuulusid kindlasti matk Taevaskotta ja Nõiamaja juurde.

Loomulikult olid oodatud rühmadevahelised võistlused ning öine häire (mis oli juba ette teada, et toimub viimasel ööl ja loomulikult keegi siis magama ei läinud). Ujuda sai basseinis, ujumislauad ja rõngad kuulusid kohustusliku varustuse hulka.

Laagris töötas ka hulk huviringe. Mina osalesin fotoringis ja aastaid hiljem keskkoolis avastasin, et üks klassiõdedest oli just eelmises vahetuses olnud ning tema fotod näituselt olid mulle meelde jäänud, seepärast ka nimi tuttav.

Valgemetsast leidsin ka hea sõbranna, kellega veel aastaid kirjavahetust pidasime ja suhtlesime, alles siis kui mõlemad abiellusime ja pered lõime, kadus kontakt ära. Sellest on mul küll kahju.