Tädi Anni

Tallinnas, Vabaduse puiestee ja Valdeku tänava nurgal on kohvik Tädi Anni juures. Iga kord, kui sealt mööda juhtun sõitma, tuleb nostalgiline meeleolu. Minul nimelt oli päris oma tädi Anni - minu ja mu ema ühine ristiema. Täna oleks tema sünnipäev. Sündis ta 9.02.1902.

Anna Peekmann, sündinud Sattelberg, oli mu vanaema vanema venna Rudolf-Johannese naine, minule seega vanatädi. Pärit oli ta Narvast ning nagu ta ise ütles, ei teadnud ta ise ka täpselt, milline rahvus passi kirjutada: isa saksa ja vene verd, ema eestlanna (ka vist ainult poolenisti).

Keeruka ja kireva elukäiguga inimene oli. Algul elas pere Narvas, mõne aasta pärast koliti Tallinna, kus mees taksot sõitis. Sõja algul mobiliseeriti mees Punaarmeesse (seal ta kadunuks jäi), ise evakueerus ta pojaga Leningradi, elas üle Leningradi blokaadi, selle lõppedes kaalus vaevalt 39 kilo. Mõni aasta hiljem tuli koos pojaga tagasi Tallinna, töötas aastaid tubakavabrikus, koolitas poega.

Mina mäletan teda juba priskemat sorti vanaprouana, kes imehästi süüa tegi, õpetas mind seeni tundma, rääkis lugusid ja kellega oli ütlemata tore aega veeta. Käisin tal alati heameelega külas.

Üks huvitav kild on meeles veel: kord ütles tädi Anni, kui vanadusest ja surmast rääkisime, et kõige parem oleks surra oma voodis une pealt, ei mingit pikka põdemist. 75 aasta vanuselt sai tädi Anni teise insuldi. Mõned päevad hiljem ta just öösel une pealt surigi. Kui matustel sellest rääkisin, ütlesid sugulased, et oli ikka kange naine küll - elas kuidas tahtis ja suri kuidas tahtis.

Pildil on ta koos poeg Vladimiriga, kes Eesti elus päris olulist rolli on mänginud.