Minu lapsepõlve tähtsaim inimene

oli minu onu Hubert Alurand.

Tema surm 17.märtsil 1974 oli mu elu esimene suur kaotus.

Hubert sündis Tallinnas 3.novembril 1925. Koolis käis Hiiu algkoolis ja Nõmme Gümnaasiumis. Kõik klassid lõpetas kiituskirjaga. Gümnaasiumi aga lõpetada ei tahtnud, kuna ladina ja kreeka keel eriti ei huvitanud, selle asemel läks hoopis Tallinna Tehnikumi (hilisem Polütehnikum).

Sõja ajal viis tee Soome, JR-200 ridadesse, sealt veel Tartu rindele. Pärast sõja lõppu õnnestus õpinguid jätkata. Punaarmeesse mobiliseerimisest päästis see, et kooliajal oli olnud praktikal Volta tehases, praktikadokumentides töötamise lõpuaega kirjas ei olnud ja sai öelda, et oli kogu sõjaaja seal töötanud. See omakorda päästis ka teiste soomepoiste saatusest, Soome sõjaväe asemel läks kirja lennuväe abiteenistus. Tehnikumi lõpetas cum laude ning pääses seetõttu kohe edasi õppima TPI-sse.

Samasse aega mahtus ka abiellumine ja pere loomine. Tütar paraku suri mõned päevad pärast sündimist, poeg sündis mitu aastat hiljem. Pere lagunes veidi enne minu sündi ning Hubert kolis tagasi Nõmmele oma vanematekoju.

Kuna Hubertit poja kasvatamises osaleda ei lastud, sain mina endale kõik selle hoole ja armastuse, mis oli pojale määratud. Küll anti mulle lugemiseks häid raamatuid, küll sain nõu ja abi koolitöödes. Mind hämmastas alati, et onu ei pidanud ühtegi matemaatika- või füüsikavalemit kusagilt järele vaatama, kõik olid tal peas. Seletas ta rahulikult ja järjekindlalt, kui vaja, tegi puust ja punaseks. Sama kehtis inglise ja soome keele kohta. Kõik oma baasteadmised nendest keeltest sain onult.

Veel on meeles pedantne korralikkus. Inseneri töövahendite hulka kuulus tollal ju hulk pliiatseid (mis olid alati nõelteravad ja pikkuse järgi karbis), sirklid ja joonlauad. Sahtlid olid piinlikus korras. Puude saagimiseks oli lausa mõõdupulk, isegi sentimeetrine klotsike saeti otsast maha, et puuriit sile ja sirge oleks. Kuskilt välja tõmmatud naelad kopsis ta alati sirgeks ja pani tallele.

Sõbralikkus ja huumorimeel - iga asja kohta oli mõni mõnus ütlemine või anekdoot. Tohutu lugemus ja äärmiselt lai silmaring.

Aga kummaline on, et kuigi onu oli elektriinsener, ei parandanud ta kodus kunagi elektririistu. Juhtmete jätkamised, tinutamised ja jootmised õppisin ma mujalt. Autojuhtimist onu ka kunagi ära ei õppinud.

Neljakümneaastasena haigestus Hubert südamereumasse. Algasid aastad tablettide ja haiglaskäikudega. Mitugi korda vajasime lausa kiirabi. Tabletid muutusid järjest tugevamateks. Aga optimism ja elurõõm säilisid.

Kaheksa aastat hiljem - viimane haiglasseminek oli plaaniline, 1974 jaanuari lõpus. Kui mu isa autoga kohale jõudis, jäi meil onuga marjaasipartii pooleli. Panime kaardid kokku, et siis kui koju saab, mängime lõpuni. See kaardipakk seisis mul hiljem aastaid veel puutumatuna...

17.märts 1974 oli pühapäev. Kuna eelmisel päeval oli onul päris hea olla ja minul vaja esmaspäevaseks füüsika kontrolltööks õppida, siis ma vanaemaga haiglasse kaasa ei läinud. Mind ei pannud muretsema ka see, et vanaema kuidagi kauaks jäi - Nõmme haigla kodu lähedal, väike ja sõbralik, küllap jäi lobisema. Siis kuulsin auto häält, vaatasin välja - vanaema ei tulegi üksi, vaid koos minu vanematega. Keegi ei pidanud mulle midagi ütlemagi... See on ka ainus kord elus, mil ma kokku olen kukkunud.

Matusepäeval oli väike Hiiu kalmistu paksult rahvast täis - sugulased, kooli- ja töökaaslased...

Sel päeval sain endale ka vanema venna. Onupoeg, keda ma aastaid näinud polnud, oli matusekutse siiski kätte saanud. Kirstu ääres seisime kõrvuti ning hiljem hakkas jutt kohe klappima. Temas on palju oma isaga sarnaseid jooni. Aga onu ilusad helesinised silmad pärandusid mu nooremale tütrele.