torstaina, kesäkuuta 19, 2008

Hõissa pulmad!


Täna 27 aastat tagasi olin mina Tallinna ja ilmselt ka kogu Eesti kõige ilusam tüdruk. Pruut ikkagi ja pruudid on alati ilusad. :P

Aga et see päev ka hästi välja kukuks, oli enne ikka kõvasti sebimist. Aasta oli ju 1981 ja ega poest suurt midagi saada olnud. Pruutpaaridele müüdi peoks vajalikku ainult perekonnaseisuametist saadud tõendi alusel eripoest ning paljudel asjadel oli limiit peal. Kleidiriiet ei saanudki, selle leidsime komisjonikauplusest. Valge küll, aga tollase moe kohaselt krimpleen. Kleidi õmbles valmis peigmehe tädi, üsna lihtsa lõikega. Räägitakse küll, et peigmees kleiti enne näha ei tohi, aga nägi ära ikka (ei tea, kas see ka edasise suhtes määrav oli?)

Igavene jama oli juuksuriga. Minu enda juuksur oli parasjagu titepuhkusel ning samas ateljees teised juuksurid keeldusid pruudisoengut tegemast. Pakuti, et keeraku ma ise kodus rullid sisse, eks nemad või pärast loori pähe kinnitada. No ei lähe mitte!

Tollases Tallinna Teenindusmajas pandi küll ilusasti aeg kirja, piisavalt vara, et jõuaks ka maniküürija ja kosmeetiku juurest läbi käia. Tegelik olukord aga oli selline, et kui pulmapäeva hommikul juuksurisse jõudsin, palus ta mul veel oodata - tal oli paar pruuti ees. Appi! Pärast tuli välja, et ma olin temale selle päeva seitsmes pruut, kellele soeng teha. Noh, maniküürija juures sai sel ooteajal kenasti ära käia, oli lahe vene tädike, kes küünelaki tooni ka kimbu värvi järgi sobitas.

Juuksuri juurde tagasi ja jälle ootama. Enne mind oli üks poisipeaga neiu, keda siis sättima hakati. Kell aga tiksus ja tiksus. Tagantjärele mõtlesin, et oleks pidanud ikka nõudma, et minu vööni juuksed enne ette võetaks, kuivamine ise juba võttis nii palju aega. Aga ükskord sai see soeng valmis ka. Registreerimiseni jäi pool tundi. Kosmeetikust ei tasunud enam unistadagi. Onupoeg, kes meile autojuhiks oli, kihutas mööda trammiteed Nõmme poole, õde otsis välja oma huulepulgad ja puudritoosid ning mina üritasin tagaistmel pisikese käsipeegli abil nägu pähe teha. Oi, aga pärast oli sugulastel pärimist, millise kosmeetiku juures ma käisin, nii loomulik olevat olnud.

Valdeku tänava perekonnaseisuosakonna ette jõudsime just siis, kui eelmine paar välja astus. Meid paluti kõrvalruumi, tädike võttis passid ja kadus. Õnneks oli seal suur peegel, sain selle ees veel autolakke kinni jäänud ning ühest kohast lahti läinud loori uuesti kinnitada.

Ja kutsutigi meid saali. Registreerimisest ei mäleta suurt muud, kui et mehe käsi sõrmuste panemise ajal värises nagu haavaleht. Õnnitlemised, pildistamised, nagu ikka.

Paraadfotosid läksime tegema Kreutzwaldi tänava ateljeese, kus samuti mitu paari ees ootamas. Edasi tahtsime minna Piritale lõunat sööma, kuid nagu kiuste - kinni. Midagi muud ei tulnud ka pähe, ega siis tollal neid söögikohti Tallinnas nii palju olnud. Lõpuks maandusime mu vanemate korteris (nemad olid peopaika ette valmistamas), õde otsis külmkapist viinereid ja midagi kõrvale, näksisime siis niisama ja tegime aega parajaks. Mees harjutas veel valsisamme. Seda peab küll ütlema, et ega ta mingi tantsulõvi polnud ja mu varbad said alati kannatada kui temaga tantsima pidin.

Peopaika otsustasime laekuda alles siis kui rahvas juba kohal on ning tegime veel suure ringi, et tagantkaudu ligi pääseda. Tore oli vaadata küll, kuidas kõik kaelad õieli suure tee poole piidlesid ning parasjagu ehmatasid, kui onupoeg äkki hoopis nende selja taga signaali andis.

Pidu oli üsna tollaste tavade kohane. Kokkuleppel pulmavanaga olid ära jäetud kõik puudelõhkumised ja titemähkimised, tegevust jätkus sellegipoolest. Pulmavana oli juba enne öelnud, et tema hoiab meil kasti viina kokku ning nii läkski - kuna peale esimest kolme pitsi keegi enam klaasitõstmiseks ettepanekut ei teinud, ei tulnud kellelgi meeldegi, et võiks vahepeal juua ka. Kuigi - see kokkuhoitud viin joodi järgmisel päeval mehe koolivendade poolt ikkagi ära.

Pärast pruudipärja mahamängimist ning tordisöömist meie lahkusime, läksime koju kingitusi avama (seegi oli pulmavana soovitus, et kingitusi peomajas ei avataks). Mida tollal kingiti? Ikka seda, mida saada oli - paar kella, kohviserviis, voodipesu. Sugulased panid rahad kokku, et me saaksime värviteleka osta (just niipalju kokku saadigi kui see maksis) ning onupoeg tegi sihtotstarbelise annetuse tolmuimeja heaks.

Magama saime vastu hommikut, keskpäeval aga ärkasid teises majas ööbinud külalised ning järelpidu kestis praktiliselt pühapäeva õhtuni (pidu ise oli ju reedel).

Tagantjärele mõeldes oli see siiski ilus päev kõigile viperustele vaatamata...

2 kommenttia:

P6rgukiz kirjoitti...

Nii lahe on lugeda selle aja pulmast :)

Köögikata kirjoitti...

Lahe, oma pulmitamine tuleb ka meelde. Meie oma oli küll hiljem, 1989. aastal, aga selleks ajaks veel erinevusi polnud. :o))