Vanatädi Liisa

14.juunil 1959 lahkus minu vanaema õde, minu vanatädi Alice Vain ehk tädi Liisa, nagu teda pereringis hüüti.

Sündis ta 1904 Peningil mõisamoonaka Jaan Peekmanni peres teise lapsena. Umbes 1912 kolis pere Tallinna. Siin käis tüdruk koolis ning tutvus noore politseiniku Martin Albokiga. Kuramaažist paraku asja ei saanud, sest noorem õde, minu vanaema siis, lõi peigmehe üle. Aastaid hiljem abiellus Liisa Voldemar Vainiga, kuid lapsi neil polnud.

Elatist teenis Liisa teadaolevalt õmblejana, senini on alles tema 1932 ostetud õmblusmasin Singer (millega minagi veel oma laste riided valmis õmblesin) ja minul kapis mitmed tema poolt sellel masinal tikitud linikud.

Mees jäi sõjakeerises kadunuks ning mõni aasta pärast sõda kolis Liisa oma korterist Luha tänavalt Nõmmele õe ja ema juurde. Kuid see teda ei päästnud. Keegi tollastest naabritest kaebas miilitsasse, et Liisa kojakapis oli olnud Hitleri pilt. Sellest piisas, et Liisa 1950 arreteerida ja kümneks aastaks Siberisse saata. Asumiskohaks määrati Irkutski oblasti Taišeti linn. 1955 kukkus Liisale metsatöödel palk peale ning 1956 kevadtalvel tunnistati ta invaliidiks ning lubati koju tagasi.

Paar aastat sai Liisa veel kodus olla ja toimetada, kui jäi insuldi tagajärjel päris voodihaigeks. Mina teda nii ainult mäletangi - voodis lebavana ja suurte silmadega vaatavana. Rääkida ta minu mäletamist mööda enam ei saanud. Samas toas teises voodis lebas tema ema, minu vanavanaema Marie Peekmann.

1959 kevad oli peres kiire aeg - haiged tahtsid põetamist, mind oli vaja hoida ning ema tegi TPI lõputööd ja viimaseid eksameid. Samal ajal aeti ka pabereid, et Liisat rehabiliteerituks tunnistada, talle pension taotleda ning ravile saata. Paraku sai 14.juunil Liisa jõud otsa.

Matuseid ma ei mäleta, küll aga mäletan, kuidas käsikäruga kirst toodi ning kuidas toas oli palju inimesi, kes Liisa voodi (või oli ta siis juba kirstus?) ümber venivate häältega laulsid. Mind saadeti ruttu toast välja õue mängima.

Kolm nädalat hiljem suri ka vanavanaema. Ja veel nädal hiljem tuli kiri, milles teatati Liisa täielikust rehabiliteerimisest, pensioni määramisest ja võimalusest haiglaravile pääseda. Kahjuks liiga hilja...

Kinganostalgia

Käisime tütrega täna endile suvekingi otsimas. Oli, igasuguse tegumoega, igat värvi. Päris raske valida. Aga kui seal poes ringi vaatasin, tuletasid mõnedki kingad meelde neid, mida aastaid tagasi kandsid minu ema ja vanaema. Mood on ringiga tagasi jõudnud.

Esmalt madala kontsaga helesinised, pealsed punutud, pandlaga kannarihm, varbaots lahti. Just niisuguseid mäletan oma vanaema kandnud olevat, värv ainult oli teine - temal olid beezid. Tundusid teised päris mugavad, aga tänan, ei - ma olen siiski veel noorem kui vanaema tollal.

Üsna palju oli tikk-kontsa ja terava ninaga mudeleid. Selliseid kandis minu ema. Mäletan, kuidas mina imestasin - kuidas niisugustega käia saab, konts jääb ju igale poole kinni! Eks ta jäi ka. Suvel palavaga, kui asfalt sulas, oli tänav tihedalt pisikesi augukesi täis pikitud - kontsajäljed...

Tegelikult jäid mulle endale poes silma ka väga kenad tikk-kontsaga rihmikud. Värv oleks igati sobinud mu uue seelikuga, aga praktiline meel sai võitu - Tallinna vanalinnas nendega kiiresti edasi liikuda on võimatu.

Koduteel tuletasin meelde, milliste kingadega aastate jooksul käidud on. Eks neid ole muidugi palju olnud, aga mõned on eriliselt meelde jäänud.

Väga armsad tänavakingad tõi isa mulle Tšehhimaalt. Inglise toodang, pruunid, paeltega, pehme voodriga, tollaste Kommunaari kottadega ei andnud võrreldagi. Ega neid mulle päris igapäevaseks trööpamiseks lubatudki, nendega sai ainult eriti olulisi linnaskäike ette võtta.

Ühed suvised rihmikud on eriliselt meelde jäänud. Importkaup, ema kuskilt tuvuse kaudu sai. Tänapäeva mõistes mitte midagi erilist, materjaliks midagi vahariidetaolist, halli ruudumustriga. Paraja kõrgusega konts ka all. Aga minule need meeldisid ja olid ka väga mugavad. Mitu aastat sai nendega käidud. Ajad olid ka muidugi teised, ei saanud igaks hooajaks uusi jalatseid osta ja ega polnudki suurt midagi osta.

Kui tuli platvormkingade mood, olid poodides pikad sabad ja ega mul õnnestunudki kohe löögile saada. Vanemad inimesed veel seletasid, et niisugused kingad on väga koledad, ebamugavad ja jalale lausa kahjulikud. Ei tulnud pähegi neid kuulata. Ja ühel päeval naeratas õnn mullegi - laekusin poest uhiuute Kommunaari platvormkingadega. Isa veel noris: "Noh, topid omale ka kabjad alla?" Aga need olid ühed mugavamad kingad, mis mul kunagi olnud on! Kommunaari kiruti ja asja eest. Kuid tolle mudeli loojad olid kiitust väärt. Kontsa ja platvormi kõrgus olid sobivalt valitud, materjaliks valatud polüuretaan (mis tegi kinga väga kergeks), moekas "buldoginina" ja värv oli ka ilus tumeroheline. Kandsin neid aastaid, isegi üks 15 km metsarännak tuli nendega ette võtta. Ei olnud jalad väsinud, ei hakanud hõõruma ega midagi.

Puukotad. Needki tõi isa mulle ühelt välisreisilt. Ega talle endale need tegelikult meeldinud, aga mood nõuab ju ohvreid. Mina olin muidugi vaimustuses ning kandsin neid rõõmuga. Kui juba päris lagunema hakkasid, aitasid veel koduõues ringilaskmiseks küll.

Ja minu pruudikingad - valged peene kontsaga Tšehhi rihmikud! Tõendiga saadud, ainus paar, mille number sobis. Teadagi oskasin ma kontsapidi jalapühkimisresti vahele kinni jääda ning oma pruudiloorile astusin ka augu sisse. Need kingad on mul senini alles ning nagu avastasin - jälle moes.

Aga selleks suveks ostsin kõrge kontsaga pruunid rihmikud. Mitte päris tikk-kontsaga, vaid sellised, mis vanalinnas munakivide vahele kinni ei jää.

Emad ja tütred

Vahel on hea vanu pilte vaadata, eriti kui on tegemist laste piltidega. Siis võrdled neid eri perioodidel võetud klõpse ja imestad, kui palju nad ikkagi muutunud on. Ning on paljud jooned, mis kujunevad välja juba varases lapsepõlves. Siis tulevad lapselapsed ja hakkad omakorda nendes otsima samu jooni. Öeldagu mistahes, aga teatud asjad kanduvad edasi.

Panen siia oma tütarde Eve ja Kaja pildid, kui nad olid 3-4 aastased ning võrdluseks omakorda nende tütred Vuokko ja Louise samas vanuses. On ju sarnased?

Ainult võrrelda tuleb ristamisi, sest ülemisel pildil on vanem tütar vasakul, alumisel tema tütar omakorda paremal.

"Moerolt" maha jäänud...

Kui 1944.a septembrikuus poleks üks Tartust pärit politseiniku perekond "Moerolt" maha jäänud, kes teab, kas mind siin blogimas olekski. Aga sellesse peresse kuulusid minu isapoolsed vanavanemad, isa ja tema õde.

Täna on isa sünnipäev. 27.aprillil 1934 sündis Piirissaarel Parapalu küla endise talupärija ja teenijatüdruku perre poisslaps, kes sai nimeks Hans. Miks endise talupärija? Aga sellepärast, et tema isa, minu vanavanaisa Jakob Tensoni meelest ei olnud perepoja ja teenijatüdruku liit sugugi mitte seisusekohane ning karistuseks jättis ta vanima poja lihtsalt talust ilma ning lõi kodunt välja. Mõnda aega pesitseski noorpaar siis Piirissaarel nooriku vanematekodus. Sealt viis tee Tartusse, kus vanaisa sai tööd jõepolitseis.

1944 oli segane aasta, korduvalt tuli elukohta vahetada ning lõpuks antigi käsk evakueeruda Saksamaale. Kui pere Tallinna jõudis, lehvis Pika Hermanni tornis juba sini-must-valge. Sakslased olid peaaegu kõik juba lahkunud, venelased veel tulemata.

Et vanaisa oli ka autojuht, oli tal asjaajamisi ning kui pere lõpuks Miinisadamasse jõudis, oli "Moero" just läinud. Vanaisal hea meel - laev läinud, lähme koju tagasi. Aga kus sellega - üks väiksem laev oli veel minemata ja sellele tuli siiski asuda. Konvoiks oli veel üheksa pisemat laeva. Merel korjati üles "Moerolt" pääsenuid ning sõit läks Saksamaa poole edasi. Koju tagasi jõuti alles kahe aasta pärast, vanaisa veelgi hiljem, kuna temale sai saatuslikuks kunagine Kaitseliidus olek - otse piiril võeti kinni ja saadeti Usbekistani laagrisse. Imelikul kombel oli ta juba aasta pärast kodus.

Isa aga hakkas vahelejäänud kooliaastaid tasa tegema, tuli Tallinna, kohtus minu emaga, töötas mitmes kohas ning naudib nüüd pensionäri vaba elu.

See pilt on tehtud isa 40.-ndal sünnipäeval tema kabinetis.

Need vallatud lokid...

Mul on eluaeg juustega häda olnud - nii kanged ja kiuslikud, et ühtegi soengut pidada ei taha. Sirged pealekauba. Õel seevastu on pehmed, hoiavad lokki ja tal pole vaja muud, kui natuke kammiga siluda, kergelt koolutada ja soeng missugune. Eks need lokkis juuksed ongi meie peres blondide rida - vanaemal olid laines juuksed, emal hoidsid lokki (kuigi pärast esimesi poldilokke kadus oma lokk ära).

Sai vahepeal ka keemilisi lokke tehtud, kuid siis oli parukas peas nagu neegrimammil.

Õe pulmadeks tegi aga juuksur mu vööni juustest tõeliselt korraliku lokisoengu. Kuna fotograaf jäi täpselt koduteele - omaaegne legendaarne Kõvera tänava fotoäri - siis ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja lasin selle soengu ka järeltulevatele põlvedele jäädvustada.

Pildid pärit aastast 1982, blond siis õde ja brünett mina.

Brasiiliast õnne otsimas

Eelmise sajandi kahekümnendatel rändas eestlasi Brasiiliasse õnne otsima üsna palju. Ei jäänud meiegi suguselts sellest puutumata. Nii läks sinna ka üks mu vanavanaisa Mart Aalboki vennapoegadest, kuid keegi ei mäleta enam, millise venna millise pojaga just tegu oli. Mõnda aega peeti sugulastega kirjavahetust ja saadeti piltegi.

Sellel pildil olevad täiskasvanud on kindlasti veel Eestis sündinud ja vanem poeg arvatavasti ka.

Kaunitar pildil peaks olema vanema poja naine, juba kohalik. Kahjuks ei õnnestunud tema eesnime välja peilida.

Siin aga on nende tütar Marlene.

Sõda tuli peale ja kirjavahetus katkes. Hiljem ei ole õnnestunud kaugeid sugulasi enam üles otsida, kuid pole sugugi võimatu, et mõni Albok elab Brasiilias tänase päevani, kahtlane küll, kas ta enam eesti keelt oskab või üldse mäletab, et juured siitmaalt on.

Politseiniku mälestuseks

Täna oleks minu vanaisa sünnipäev. Aastaid saime sel päeval ainult kodus küünla süüdata ja temale mõelda. Nüüd aga on koht, kuhu lilled ja küünlad viia.

Paar nädalat tagasi olime mõnede sugulastega koos. Siis tuli muu hulgas juttu ka vanaisast ning äkki ütles onupoja naine, et juhtus korra telekast nägema politsei aastapäevale pühendatud tseremooniat mingi mälestusmärgi juures, kus oli ka vanaisa nimi. Mida?! Meie perest ei teadnud keegi sellest üldse midagi.

Otsustasime onupojaga sealsamas, et uurime koha välja ja käime ära. Polnud raske arvata, et see peab olema Rahumäe kalmistul. Täpset asukohta me aga ei teadnud ning kalmistu kaardil internetis seda ka ei ole. Tänu ühele ametivennale sain aga korralikud juhtnöörid, kust otsida.

Täna siis oligi põhjust see käik ette võtta. Ilm oli kehv ning fotode kvaliteet pole seepärast suurem asi. Selgelt on aga näha, et nimi Mardo Alurand on sel sambal tõepoolest olemas.