Ämmaemand on kinni....

.... ärge veel sünnitama hakake!

Just nii öeldi mu emale mõni tund vähem kui 47 aastat tagasi Mai tänava sünnitusmajas, kui ta mu õe järele läks.

Minu õe sündimise lugu on mõnes mõttes nii anekdootlik, et seda räägitakse meie peres ikka ja jälle uuesti.

Kõigepealt määras arst sünnituse tähtaja kolm nädalat hilisemaks kui õigus, põhjendusega, et kõht on ju nii väike, pole siin kiiret kuskile. Tol ajal aga oli kolme nädala dekreedirahade kaotus ikka oluline põnts, rääkimata sellest, et puhkusele ei saanud õigel ajal jääda. Keemialabor pole rasedale sugugi parim töökoht.

Sündimisega läks õel ka kiireks. 15. veebruaril veidi enne keskööd andis ta korraga ägedalt oma tulekust teada ning kuigi sünnitusmajani oleks kodunt olnud vaid paarkümmend minutit jalutada, pidi isa siiski jooksma peatusest taksot võtma - emast kõndijat poleks olnud.

Vastuvõtutoas öeldi isale kohe, et ärgu veel koju mingu, saab kohe lapse soo teada. Ning kui ema siis sünnitustuppa hakati viima, tuli õde koridoris vastu ning ütleski: "Oodake veel sünnitamisega, ämmaemand on praegu kinni!"

Polnud siin oodata midagi, 16. veebruaril 1961 kell 00.30 oli üks tüdruklaps ilmas juures.

Majaostu dokustaadid

1916 detsembris ostis mu vanavanatädi Maali Kruusmägi Nikolai von Glehnilt Nõmme serva lapi maad. Hinnaks oli 700 kuldrubla, millest kohe tuli sisse maksta 40, ülejäänu tasuda osade kaupa.

Ostu-müügi leping oli tollase aja kohaselt vene keeles.

Huvitavad nüansid muidugi ka: puid tohtis krundilt maha võtta ainult ehituse aluselt pinnalt ning iga mahavõetud puu asemele tuli uus istutada. Samuti määrati, et välikäimla, solgiauk (või prügihunnik, ei saanud täpselt aru) ja seasulg ei tohi olla naabri krundile lähemal kui kaks jalga.

Dokumendi tagaküljel on veel eestikeelne tekst aastast 1918, mis kinnitab, et kogu ostusumma on tasutud ja kinnistul ei ole võlga.
Kuna Maali mees hukkus Esimeses maailmasõjas ning lapsi tal ei olnud, müüs ta 1928 krundi edasi minu vanaisale Martin Aalbokile, tingimusel, et saab ise majja elama jääda. Seal elas ta kuni surmani 1948.

Tädi Anni

Tallinnas, Vabaduse puiestee ja Valdeku tänava nurgal on kohvik Tädi Anni juures. Iga kord, kui sealt mööda juhtun sõitma, tuleb nostalgiline meeleolu. Minul nimelt oli päris oma tädi Anni - minu ja mu ema ühine ristiema. Täna oleks tema sünnipäev. Sündis ta 9.02.1902.

Anna Peekmann, sündinud Sattelberg, oli mu vanaema vanema venna Rudolf-Johannese naine, minule seega vanatädi. Pärit oli ta Narvast ning nagu ta ise ütles, ei teadnud ta ise ka täpselt, milline rahvus passi kirjutada: isa saksa ja vene verd, ema eestlanna (ka vist ainult poolenisti).

Keeruka ja kireva elukäiguga inimene oli. Algul elas pere Narvas, mõne aasta pärast koliti Tallinna, kus mees taksot sõitis. Sõja algul mobiliseeriti mees Punaarmeesse (seal ta kadunuks jäi), ise evakueerus ta pojaga Leningradi, elas üle Leningradi blokaadi, selle lõppedes kaalus vaevalt 39 kilo. Mõni aasta hiljem tuli koos pojaga tagasi Tallinna, töötas aastaid tubakavabrikus, koolitas poega.

Mina mäletan teda juba priskemat sorti vanaprouana, kes imehästi süüa tegi, õpetas mind seeni tundma, rääkis lugusid ja kellega oli ütlemata tore aega veeta. Käisin tal alati heameelega külas.

Üks huvitav kild on meeles veel: kord ütles tädi Anni, kui vanadusest ja surmast rääkisime, et kõige parem oleks surra oma voodis une pealt, ei mingit pikka põdemist. 75 aasta vanuselt sai tädi Anni teise insuldi. Mõned päevad hiljem ta just öösel une pealt surigi. Kui matustel sellest rääkisin, ütlesid sugulased, et oli ikka kange naine küll - elas kuidas tahtis ja suri kuidas tahtis.

Pildil on ta koos poeg Vladimiriga, kes Eesti elus päris olulist rolli on mänginud.

Pioneerilaagritest

Andrus korra kirjutas pioneerilaagritest ning tuli välja, et me oleme eri aegadel samas laagris olnud.

Minu esimene pioneerilaagrikogemus pärineb aga Palmsest. Just sellessamas Palmse mõisahoones (mis tollal oli küll restaureerimata ja nägi õige väsinud välja), oligi laager. Kuna klassikaaslased olid rääkinud, kui tore neil ikka oli olnud, ootasin minagi mõnusat suve. Pettumus oli üsna suur.

Esiteks juba seesama mõisahoone - läbikäidavad suured magamisruumid, 12-20 last ühes toas. Tõsi küll, teisel pool oli ka paar väiksemat tuba ja kuna sealt üks tüdruk poole laagri pealt lahkus, õnnestus mul ümber kolida. Siis oli juba talutavam. Aga terves majas polnud ühtki WC-d (need asusid aia ääres sauna kõrval) ja ööseks pandi välisuks lukku. Koridori lõpus kamorkas olid põrandapesuämbrid ja võite arvata, millised need hommikuks olid.

Teiseks - rühmades olid eesti ja vene lapsed segamini, kasvatajad aga enamuses üsna umbkeelsed. Otsi siis tõlki kui midagi vaja rääkida!

Ujumiskohta läheduses ei olnud, ühel korral viidi meid bussidega Võsu randa ja siis ka kasvatajad hädaldasid, et vesi liiga külm, vette ikka ei saa.

Ainuke asi, mis mulle Palmses meeldis, oli suur kiik, millega julgemad ka üle võlli ajasid. Sai isegi ära proovitud ja vahva oli.

Järgmised suved veetsin juba Valgemetsas. See oli hoopis teistsugune laager ja hoopis toredamad kasvatajad ka.

Esimesel aastal sattusin kohe lipuväljaku kõrvale majja. Hommikune lipuheiskamine oli peaaegu ainus koht, kus pidi kaelarätt kaelas olema ja muidugi rühmapildile tuli ka pidulikus vormis jääda. Lipuheiskajateks olid tavaliselt sünnipäevalapsed. Minule seda au osaks ei saanud, kuna minu sünnipäev oli nagu kiuste paar päeva pärast vahetuse lõppu.

Teisel aastal vedas rohkem, pääsesin jõekaldal oleva kahekorruselise maja teisele korrusele.Väikesed katusealused toad olid tunduvalt mõnusamad.

Laagriellu kuulusid kindlasti matk Taevaskotta ja Nõiamaja juurde.

Loomulikult olid oodatud rühmadevahelised võistlused ning öine häire (mis oli juba ette teada, et toimub viimasel ööl ja loomulikult keegi siis magama ei läinud). Ujuda sai basseinis, ujumislauad ja rõngad kuulusid kohustusliku varustuse hulka.

Laagris töötas ka hulk huviringe. Mina osalesin fotoringis ja aastaid hiljem keskkoolis avastasin, et üks klassiõdedest oli just eelmises vahetuses olnud ning tema fotod näituselt olid mulle meelde jäänud, seepärast ka nimi tuttav.

Valgemetsast leidsin ka hea sõbranna, kellega veel aastaid kirjavahetust pidasime ja suhtlesime, alles siis kui mõlemad abiellusime ja pered lõime, kadus kontakt ära. Sellest on mul küll kahju.

Peekmannide juured

Minu vanavanavanemad Jaan Peekmann ja Marie Rebase laulatati 29.mail 1898 Harju-Jaani kirikus. Jaan oli pärit sealtsamast lähedalt Peningi mõisast, oli mõisamoonakas. Teada on, et tema isa Jaan teenis 25 aastat Vene kroonut ning tõi Krimmi sõjast ka Georgi risti. Marie aga pärines Kuusalu kandist.

Peresse sündis neli last, vanuse järjekorras Rudolf-Johannes (kes hiljem muutis eesnime Jevgeniks), Alice-Johanna, Anette-Marie (minu emapoolne vanaema) ja Alfred (kes muutis perekonnanime 1936 Pikkmaks).

1910 kolis perekond Tallinna. Jaan teenis elatist veovoorimehena, vedas tellimisel kraamikoormaid. Kui Jaani õde Amalie-Katarina Nõmmele maja ostis, istutas Jaan sinna õuele noore kase, sellesama, mille ümber meil sügisel suur kassisaaga käis. Kolmekümnendatel aastatel kolisid ka Jaan ja Marie Nõmmele. Jaan oli hea puutöömeister, valmistas mitmesuguseid koduseid tarberiistu. Marie oli ja jäi tolle aja tavade kohaselt koduperenaiseks. Jaan suri maovähki 1940.

Oma vanavanaema Mariet ma kuigivõrd isegi mäletan, kuigi siis oli ta juba päris voodihaige - astma ja veel mingid tõved. Igatahes hapnikupatju tassiti talle apteegist üle päeva. Aga kui ma päris pisike olin, olevat ta armastanud mind enda voodile võtta ja laulnud mulle. Imelik on see, et kui ma hiljem mõnda laulu kuulsin ja imestasin, et see mulle tuttav on, siis öeldi, et vanavanaema repertuaarist. Samal kuul, kui vanavanaema suri, sain mina kolmeseks.

Maetud on nad mõlemad Hiiu-Rahu kalmistule.

Lisatud pildid on võetud 1922 Tallinnas.

Tensonite suguvõsast

Veidi ka isapoolsest suguvõsast.

Esimesed teated Tensonitest pärinevad aastaist 1770-1780. Siis oli teada Meeksi valla Parapalu külast kaks venda, kellest kogu suur suguvõsa on alguse saanud. Minu isa kuulub vanemasse harusse, kuus põlve järjest on olnud pere vanim laps poeg, alles mina katkestasin selle järjepidevuse.

Aastail 1980-1983 tegi suure suguvõsauurimuse Eduard Tuulsemäe, kes kogus kokku andmed kaheksa põlve Tensonite kohta, kusjuures alates neljandast põlvkonnast on olemas andmed ainult vanema haru kohta. Noorem haru hargnes nii laiali, paljud rändasid välja Venemaale ja mujale ning ta ei suutnud enam nende jälgi leida.

1936 nimede eestistamise laine ei läinud ka sellest suguvõsast jälgi jätmata mööda, küll võeti uueks nimeks Tuulsemäe, küll Ojaveski, üks mu vanaisa vendadest muutus Taimreks. Kuid ka praegu elab peamiselt Mehikoorma ja Räpina ümbruses hulgaliselt Tensoneid.

Samas, mõned selle perekonnanime kandjad on teada ka Tallinnas (lisaks meie perele) ja Pärnus, kuid suguvõsa nimekirjas neid pole. Ilmselt on tegu noorema haru järeltulijatega.

Päris huvitav on aga see, et kui otsisin Googlest selle nimega seotud pilti, oli enamus pilte elektrikitarridest, mõned ka spordirõivastest (Rootsis), aga ka Jaapanist ja Hiinast.

Eriti haruldane pilt

Öde pahandab, et ma pole midagi kirjutanud meie isapoolsest suguvõsast. Probleem on lihtsalt selles, et selle poolega on meil kontaktid harvemad ja ei tea nende minevikust kuigi palju.

Aga jõulude järel vana albumit sirvides jäi mulle näppu pilt, mida ma kunagi enne näinud pole. Sellel on siis minu vanaisa Elmar Tenson perega. Haruldaseks teeb pildi see, et vanaisa on mundris. Pilt on võetud 1943 või 1944 Tartus.

Enne sõda töötas vanaisa Tartus jõepolitseinikuna. Tema peamiseks ülesandeks oli hoolitseda poide korrasoleku eest. Sõja ajal tõusis vanaisa sadamakapteniks, vastutades selle eest, et laeva- ja paadiliiklus Emajõel ja Peipsil toimiks. Rinnas olev märk aga on Kaitseliidu teenetemärk.

Pärast sõda lõikas vanaema kõikidelt piltidelt mundris vanaisa välja - ei teadnud ju, milliseid järeldusi juhuslik nägija oleks võinud teha. Siin nähtav pilt säilis ainult seetõttu, et oli kingitud vanaema õele, kes selle alles hoidis ja aastaid hiljem mu isale tagastas. Pildi tagaküljel on isegi pühendus.