Tensonite suguvõsast

Veidi ka isapoolsest suguvõsast.

Esimesed teated Tensonitest pärinevad aastaist 1770-1780. Siis oli teada Meeksi valla Parapalu külast kaks venda, kellest kogu suur suguvõsa on alguse saanud. Minu isa kuulub vanemasse harusse, kuus põlve järjest on olnud pere vanim laps poeg, alles mina katkestasin selle järjepidevuse.

Aastail 1980-1983 tegi suure suguvõsauurimuse Eduard Tuulsemäe, kes kogus kokku andmed kaheksa põlve Tensonite kohta, kusjuures alates neljandast põlvkonnast on olemas andmed ainult vanema haru kohta. Noorem haru hargnes nii laiali, paljud rändasid välja Venemaale ja mujale ning ta ei suutnud enam nende jälgi leida.

1936 nimede eestistamise laine ei läinud ka sellest suguvõsast jälgi jätmata mööda, küll võeti uueks nimeks Tuulsemäe, küll Ojaveski, üks mu vanaisa vendadest muutus Taimreks. Kuid ka praegu elab peamiselt Mehikoorma ja Räpina ümbruses hulgaliselt Tensoneid.

Samas, mõned selle perekonnanime kandjad on teada ka Tallinnas (lisaks meie perele) ja Pärnus, kuid suguvõsa nimekirjas neid pole. Ilmselt on tegu noorema haru järeltulijatega.

Päris huvitav on aga see, et kui otsisin Googlest selle nimega seotud pilti, oli enamus pilte elektrikitarridest, mõned ka spordirõivastest (Rootsis), aga ka Jaapanist ja Hiinast.

Eriti haruldane pilt

Öde pahandab, et ma pole midagi kirjutanud meie isapoolsest suguvõsast. Probleem on lihtsalt selles, et selle poolega on meil kontaktid harvemad ja ei tea nende minevikust kuigi palju.

Aga jõulude järel vana albumit sirvides jäi mulle näppu pilt, mida ma kunagi enne näinud pole. Sellel on siis minu vanaisa Elmar Tenson perega. Haruldaseks teeb pildi see, et vanaisa on mundris. Pilt on võetud 1943 või 1944 Tartus.

Enne sõda töötas vanaisa Tartus jõepolitseinikuna. Tema peamiseks ülesandeks oli hoolitseda poide korrasoleku eest. Sõja ajal tõusis vanaisa sadamakapteniks, vastutades selle eest, et laeva- ja paadiliiklus Emajõel ja Peipsil toimiks. Rinnas olev märk aga on Kaitseliidu teenetemärk.

Pärast sõda lõikas vanaema kõikidelt piltidelt mundris vanaisa välja - ei teadnud ju, milliseid järeldusi juhuslik nägija oleks võinud teha. Siin nähtav pilt säilis ainult seetõttu, et oli kingitud vanaema õele, kes selle alles hoidis ja aastaid hiljem mu isale tagastas. Pildi tagaküljel on isegi pühendus.

Uusmaasaaja lugu

Pildil on üks mu vanaisa noorematest vendadest, Mihail Aalbok. Sündis ta 1903 ning 1936 võttis endale uueks nimeks Heldur Viljur. Kuna talu pidas pärast isa surma 1918 vanem vend Eduard, tuli temal end elatada juhutöödega ja sulasena. 1937 ta abiellus. 1940 andis uus võim ka temale tüki maad, ikka samas Kose vallas, kust pere pärit.

Heldur oli muuhulgas ka suur külaaktivist ja tänu maa saamisele uue võimu poolehoidja. See talle saatuslikuks saigi - 1941, pärast sakslaste sissetulekut tapeti nad naisega mõlemad. Ega tapjateks olnud sakslased, ikka omad eesti mehed. Haud ja täpne surma aeg on teadmata.

Haruldane pilt

Kurtsin mõni aeg tagasi, et ma pole kunagi näinud oma emapoolse vanaisa Mardo Aluranna pilti, milles ta oleks politseimundris. Tuli välja, et selline pilt on siiski olemas!

Aga pilt ei pärine meie endi perekonna arhiivist. Meieni jõudis see üsna kummalist teed pidi.

Nimelt oli ema kunagine kolleeg mu vanaisa ühe venna, Johannese ehk Muti Juhani naise Liide sugulane. Ema ei mäletanud täpselt, kas oli Liide vennatütar või midagi sellesarnast. Nendel aga oli maja pööningul vanade piltide hulgas olnud see pilt. Ja ime küll, pilt oli seniajani säilinud ja kolleeg tõi selle mu emale.

Mina nägin seda pilti täna esimest korda.

Juudiheeringas

Veel üks retsept vanaema varamust.

Meie peres kandis see roog nimetust juudiheeringas ning tegema õpetas seda minu ja mu ema ühine ristiema tädi Anni - minu vanaema vennanaine. Pärit on see aga juudi köögist ning kuulus koššertoiduna hanukka menüüsse, nagu ma hiljem selgeks olen saanud.

2 puhastatud soolaheeringat

1 keskmine sibul

1 hapu õun

4 viilu kuivatatud saia - leotada ja tahkeks pigistada

Kõik see kraam tuli ajada läbi hakklihamasina, lisada pool teelusikatäit kaneeli ning meie lisasime ka mõne lusikatäie hapukoort (just niipalju, et see mass koos seisaks).

Kõlbas hakitud munaga kaunistatuna peolauale või lihtsalt niisama leivakatteks.

Vanaema rosolje

Avastasin, et siit blogist on korduvalt toiduretsepte otsitud. Vanaema toidud olid tõesti head ja mõned retseptid ma tema kõrvalt ikka meelde jätsin. Alustuseks siis vanaema superhea rosolje.

1-1,5 kg keedukartuleid

2 soolaheeringat (fileedena)
hapukurk (kohe palju, ja mitte mingil juhul marineeritud kurk)
1 priske keedupeet
1 suur hapu õun
ahjuliha jääke
2-4 keedumuna

Kõik see kraam tükeldada, liha kindlasti ristikiudu lõigata.

Kausis kõigepealt kõik ära segada, siis supilusikatäis sinepit (mida kangem, seda parem). Seejärel lisada hapukoor (20%-line muidugi). Koort peab olema parasjagu nii palju, et kahvliga võttes rosolje tilkuma ei hakkaks, aga kuivaks ei tohi ka jääda. Majonees unustage heaga ära. Ning enne serveerimist peab rosolje paar tundi jahedas seisma.

Sellest kogusest peaks ühele keskmisele peoseltskonnale piisama.

Üks poseeritud uusaastapilt

Meie peres oli kombeks igal aastavahetusel lastest kuuse juures mõni pilt teha. See on siis 1963/1964. Tollal suured saluudid kombeks ei olnud, nende aset täitsid säraküünlad. Minule need eriti ei meeldinud, imelik vastik lõhn jäi pärast nende põletamist tuppa. Aga nagu näha, naudib mu paar kuud noorem kui kaheaastane õde neid väga. Ega teda ei huvitanud kuskile kaamerasse vaatamine ja seetõttu on ta pildil palju loomulikum kui kukupai mina. Millegipärast topiti mulle mingi nukk ka sülle, kuigi kõik teadsid, et ma nukkudega EI mängi.