Neli Katariinat

Õde oli lahkesti nõus mulle vanu pilte albumist arvutisse skännima, endal mul skännerit pole. Vastutasuks nõudis, et ma kirjutaksin ka sellest, kuidas mina talle nime panin. Et see lugu kuulub meie pere legendide hulka, olgu siis see soov täidetud.

Aga eel- ja järellugu on ka.

Ülemisel pildid on Amalie-Katariina Kruusmägi, minu vanavanaisa õde. Temast tuleb kunagi veel juttu. Praegu on oluline see, et tema teine nimi oli Katariina, hiljem kadus see küll käibelt ja muutus lihtsalt Maaliks.

Õe sain siis, kui olin umbes-täpselt nelja ja poole aastane. Lugemine ja kirjutamine olid juba selged. Hästi on meeles, kuidas emale haiglasse kirja kirjutasin, maalisin püüdlikult trükitähtedega: PALUN PANE MINU ÕE NIMEKS RIINA. Kust ma selle nime peale üldse tulin? Ei tea. Et oli olemas olnud sarnase nimega vanavanatädi, sellest polnud mul sel ajal veel õrna aimugi. Kui siis vanaemaga haigla akna taga käisime, küsisin ka kohe: "Kus Riina on?" Ja kui abivalmis sugulased nädalapäevad hiljem ema ja õe autoga haiglast koju tõid, ütlesid nad kahetsevalt: "Nime polegi veel." Selle peale kuulutasin mina kõva häälega: "Nimi on Riina!" Nii jäigi.

Aastaid hiljem sündis mu õel omakorda tütar. Algul mõtles ta, et paneb nimeks Katariina, kuna aga peres oli juba poeg Martin, lühenes ka tüdruku nimi Katriniks, et oleks vennaga sarnane. Teisel pildil ongi Riina ja Katrin.

Ja 10 päeva tagasi sündis selsamal Katrinil omakorda tütar, kes sai nimeks Katariina.

Et aga Riina ja Katrin on lihtsalt Katariina lühemad teisendid, ongi meie suguvõsas neli Katariinat.

Otse kümnesse!

Sellel pildil on kaks noort inimest, Helvi Alurand ja Hans Tenson, nende elu tähtsal päeval, 20.augustil 1955. Sellel päeval sai neist perekond.

Minu vanemad õppisid mõlemad TPI-s, üks keemiat, teine masinaehitust. Mõlemad tegelesid ka laskespordiga. Üks trennikohti oli kohe Mustamäe nõlva all, praeguse TTÜ spordihoone kohal. Huvitav on aga see, et tuttavaks ei saadud mitte TPI pidudel ega laskmistrennis, vaid hoopis Viljandis võistlustel. Seal teineteisele silma jäädi. Ei tea, kas kumbki sellelt võistluselt diplomi saigi, aga elu täistabamuse küll.

Nüüdseks on koos elatud üle 52 aasta, suureks kasvatatud kaks tütart, rõõmu tuntud viiest lapselapsest ja kolmest tütretütretütrest ning ikka veel pole nad teineteisest tüdinenud.

Kümnesse tabasid noored ka pulmapäeva valikul - 20.august on ju aastaid juba riigipüha.

Ja tõepõhi on all ka jutul, et kaua koos elanud paarid lähevad ühte nägu. Siin pildil on mu vanemad oma kuldpulmapäeval.

Pesupesemisest

Oleme nii harjunud sellega, et kui riided mustaks saavad, viskame nad masinasse, lisame pulbrit ja loputusvahendit, vajutame nuppu ja mõne aja pärast võime puhtad riided välja võtta ja kuivama panna. Alati pole see ju nii olnud.

Talvel polnud võimalik suurt voodipesu pesta, seda tehti kevadel, kui ilmad soojaks läksid. Minu ema on jutustanud, kuidas tema vanaema alati ootas, millal tal kevadine koolivaheaeg algab. Siis tehti pesuköögis tuli katla alla, suured palid toodi õue ja läks nühkimiseks. Lapsele anti väiksemad asjad - padjapüürid ja rätikud, ise pesi ta suuremaid asju. Pidi ikka vaeva nägema - käsitsi pesu palis solgutada ja hõõruda, mitu korda loputada ja väänata, enne kui nöörid puhast pesu täis said. Hiljem oli abiks ka pesulaud, minagi mäletan veel, kuidas selle peal linu hõõrutud sai.

Pesupesemine kuulub ka minu sündimise loo juurde - emal jäi ju pesemine pooleli kui minek oli. Ja selle päevani keegi teine seal majas pesu ei pesnudki, vanaema oli juba vanaks jäänud. No ja saadavad ema ja tädi noorele mammale sünnitusmajja kirja, et ole rahulik, küll me selle pesu ka lõpuni peseme! Oli jah värskel titemammal enam aega selle pärast muretseda!

Esimene pesumasin ilmus majja alles siis, kui sündis minu õde. Üks Riga variante see oli. Sellega pesti igal õhtul mu õe mähkmeid. Minul lubati mõnikord isegi seepi lõikuda ja aidata mähkusid läbi rullide vändata.

Riga-tüüpi masinad teenisid meid mitukümmend aastat. Korra kuus tuli nädalavahetus pesupäevaks ohverdada. Vett sai pliidil kuumutatud ja ämbrite kaupa välja tassitud. Kuid peenemaid asju sellele masinale usaldada ei võinud, neid tuli ikka käsitsi pesta. Ja vahepeal, kui üks masin rikki läks ja kohe uut ei saanud osta, tuli ka suur pesu jälle vanal heal viisil palis käte vahel puhtaks nühkida.

Kui minul esimene tütar sündis, sain kingiks laua peale asetatava pesumasina Maljutka. Sellega oli päris mugav mähkusid ja väiksemaid riideid pesta, Riga jäi ainult suurele pesule.

Automaatpesumasin ilmus majja alles kümmekond aastat tagasi. Ja nüüd ei kujuta enam ettegi, et peaks uuesti vanal viisil pesema...

Vasjalt, Nõukogude armeest

Epp ja Sjgelle võtsid üles kirjasõpruse teema. Sedalaadi kirjavahetust sai isegi piisavalt harrastatud. Aga oli veel üks liik kirjasõpru.

Minu kooliajal tuli keskkooli lõpuklassidesse sageli kolmnurkseid margita kirju, sisu üks - Vasja või Vanja teenib kauge kodumaa nurgas aega, sooviks Eestist kirjasõpra. Vene keele õpetaja siis jagas neid soovitusega meie kangelaslike noormeeste ellu natuke vaheldust tuua. Mul oli üksvahe neid "sõpru" kohe mitu. Enamasti olidki üsna toredad kirjad, niipalju kui võimalik, jutustasid poisid oma igapäevaelust ja kirjeldasid tulevikuplaane.

Juhtus aga ka nii, et kui poisil teenistusaja lõpp lähenema hakkas, muutus kirja toon üha mesisemaks, sisaldades lausa konkreetseid ettepanekuid - kui kroonust välja saab, oleks tore Tallinna tulla ja lähemalt tuttavaks saada, võiks isegi pere luua ja siis saaks tema Tallinna elama jääda. Minu plaanidesse tol ajal mingi pereloomine kohe üldse ei kuulunud. Ja mingiks migratsioonipumbaks ka ei kavatsenud hakata. Oh seda keerutamist siis!

Loomulikult saadeti ka pilte, enamus kohalikus ateljees tehtud tüüpilised paraadmundris portreed. Küsiti ka minu pilti. Mõnele niisugusele, kelle kirjad meeldisid, kes asjalikult kirjutasid plaanidest koju tagasi minna, tööle või õppima asuda, isegi saatsin.

Aga nende mesijutu ajajatega olin vähe õel.

Olin sel ajal juba üsna korralik harrastusfotograaf, ilmutid-kinnitid alati valmis. Sai siis tehtud selline trikk, et käärid-liim - meetodil mitmest ajakirjapildist ja fotost üks paraadportree kokku miksitud, see maha pildistatud, paljundatud ja "sõpradele" saadetud.

Ei tulnud keegi siia pilti originaaliga võrdlema...

Aga neid kirju peaks mul ema juures kapipõhjas üks pakk veel alleski olema...

Njämma!

See on jah täitsa tõsi, et minu vanaema mehele minnes ei osanud kartuleidki keeta. Mina aga hakkasin meelde tuletama, milliste maiuspaladega vanaema mind hellitas.

Supid. Eriti on meeles hapukapsasupp ja kana-klimbisupp. Hapukapsaid valiti turul erilise hoolega, ei tohtinud liiga hapud olla ja pidid olema ühtlaselt peeneks riivitud. Puljong keedeti parimatest loomakontidest ning kurnati läbi kahekordse marli. Siis pandi sellesse kapsad koos peotäie kruupidega. Tasasel tulel sai pott podiseda mitu tundi. Kindlasti tuli lisada loorberilehti ja vürtsiterasid. Porgandid pruunistas vanaema enne pottipistmist kuumal pliidiraual. Ainult ühel korral pidin selle supi söömata jätma - pärast kurgumandlite operatsiooni.

Klimbisupi jaoks keedeti puljong tervest kanast, mis seejärel veel ahjupannile rändas. Klimbitaina jaoks võeti kulbitäis puljongit, sellele lisati margariini. Polnud see supp kunagi liiga rasvane ja klimbid olid just mõnusa suurusega korraga suhu pistmiseks.

Aga piimasuppi ei keetnud vanaema kunagi.

Pudrud. Manna- või kaerahelbepuder hommikusöögiks, kruubi- või tatrapuder lõunaks. Kartulipuder kotlettidega - vaieldamatu lemmik. Paks valge jahukaste veel lisaks.

Suvel kuumaga oli hea külm kaste värskete kartulite juurde väga lihtne - keefir ja roheline sibul. Mina oma kodus olen seda täiendanud värske kurgi ja redisega.

Rosolje. Selles pidi kindlasti olema nii heeringat kui liha ja sinepit. Hapu õun ka.

Juudiheeringas. Selle retsepti sai vanaema oma vennanaiselt, minu ema ja minu ühiselt ristiemalt. Hakklihamasinasse läksid üksteise järel heeringas, sibul, õun, leotatud kuiva saia viilud, lisada tuli kaneeli. Veidi hapukoort, et kuiv poleks ja leivakate missugune!

Õunakook. Oi, kuidas mulle meeldis istuda ja vaadata, kuidas vanaema koogi jaoks pärmitainast sõtkub! Pärast rullimist sain mina kõik ülejäävad tainaribad endale, sõin need niisama ära. Puhastatud õunad lõiguti ühesuurusteks viiludeks ja laoti sirgete ridadena tainale, suhkru- ja kaneelisegu peale (kaneeli ikka korralikult!) ja ahju. Terve maja lõhnas magusalt ja mitte kohe ei jõudnud ära oodata, millal kook valmis saab. Nüüd on meie peres sama lugu - plaaditäis õunakooki kaob paari tunniga. Näpud limpsitakse ka veel üle.

Lihatoite tehti harvemini, mäletan just stroganoffi ja smooritud loomaliha. Pühadeks keedeti loomulikult sülti. Aga peaaegu üldse ei mäleta ma, et oleks toidu kõrval mingi salat olnud. Suvel sai lehtsalatit hapukoorega, vahel värske kurk äädikaga (mida minu peres ei sööda) või siis hapukurgiviilud.

Magustoiduks oli vahel kissell (ja just oma aia rabarbaritest), üsna tihti tegi vanaema mannavahtu. See oli maitsev küll, aga lõpuks sai isu otsa. Nüüd sööks jälle.

Enamasti olid siis lihtsad tavalised eesti toidud, aga need olid parimad, mida elus saanud olen.

Millal vesi keema läheb?

Mina mäletan oma vanaema kui maailma parimat kokka. Tema tehtud toitusid olin alati valmis sööma ja eks ta õpetas üht-teist mulle ka.

Aga kui vanaisa kombekohaselt tulevase äia juurde läks tütre kätt paluma, kostis too: "Mis sa selle plikaga peale hakkad, ta ei oska ju isegi kartuleid keeta!" Vanaisa oli selle peale vastanud, et tema juba niipalju vana mees küll (7 aastat vanaemast vanem), et ise ka selle tööga hakkama saada.

Pulmad igatahes peetud said. Hakkas siis noorpaar omaette elama ja loomulikult oli vaja ka lõunat valmistada. Kartulid said kooritud, veepott pliidile pandud ja mõne aja pärast küsinud värske noorik mehelt: "Millal vesi keema läheb, et ma kartulid võin sisse panna?"

Pole kuulnud, et vanaisa seepärast nooriku kodunduskursustele oleks saatnud. Mina aga kahetsen tänaseni, et vanaema kokakunstist õigel ajal rohkem ei osanud kõrva taha panna. Nii häid asju minul välja ei tule.

Vatitekid

Vaatasin oma vatitekki - ilmselt hakkab selle aeg ümber saama. See on siis viimane nendest, mis mu vanaema omal ajal õmbles.

Vanasti magati talviti ikka paksu vatiteki all. Meie pere tekid olid kõik vanaema näputöö.

Ega see tekiõmblemine midagi keerulist olegi. Poest tuli koju tuua sobiv kogus riiet, algul sits, hiljem ka juba atlass-siid, mitu pakki õmblusvatti, mõned rullid nr.20 õmblusniiti ja pakk sobiva pikkusega nõelu. Teravad käärid ja sõrmkübar olid mu vanaemal veel sõjaeelsest ajast (ja need on mul tänaseni alles, käärid kasutusel, aga sõrmkübar on liiga suur ja ajan ilma läbi). Veel läks vaja pikka joonlauda ja rätsepakriiti (selle puudumisel käis õhukesekskulunud seebitükk kah).

Esimese õhtu töö oli teki raamile panemine. Tekiraam olevat olnud mu vanavanaisa enda kätetöö. Kaarjatele jalgadele toetus kaks otsalauda, samuti kaarjad, keskel poom, mis seda kaadervärki koos pidi hoidma, ning kahel pool ümarad puud, mille ümber tekk keriti. Kummagi tekipuu küljes oli paks lõuendiriba, nende külge õmmeldi tekimaterjal kinni. Ja otsalaudade pool olid veel puust treitud hammasrattad, mille abil siis tekipuud fikseeriti.

Ühest servast õmmeldi tekipooled lõuendi külge, siis hakati nende vahele vatti laotama. Seda tuli teha korralikult, et tekk ikka ühtlase paksusega tuleks. Kui puudevahe täis sai laotud, keriti see ühele puule ja täideti järgmine osa, nii seni kuni kogu teki pikkus täis sai. Siis õmmeldi ka teine tekiots lõuendi külge.

Järgnes peen töö - joonlaua ja kriidi abiga veeti riidele teppimisjooned. Kogenud tekiõmblejana teadis vanaema juba peast, kui suured ruudud peavad tulema, et kogu tekk ühtlane oleks. Minu osa oli joonlaua teist otsa paigal pidada.

Ja algaski teppimine - iseenest üks tuim ja tüütu nõelaga torkimine. Aga mulle meeldis neil tekiõmblemise õhtutel vanaema kõrval istuda ja tema jutte kuulata. Vahel lubati mul endalgi natuke nõela-niiti käes hoida, seda küll siis, kui polnud tellimustöö. Ja kui raamitäis tepitud sai, tuli valmis tekiosa puule kerida ja uuele osale jooned märkida. Ei mäletagi täpselt, aga ega üle nädala ühele tekile kulunud küll.

Pärast teppimist, kui tekk juba raamilt maha sai võetud, tulid veel ääred kinni õmmelda korralikult ühtlaste pistetega. Nurgad pidid teravad jääma, et tekk ikka ilus oleks.

Teised tekid on kõik ära kulunud, aga üks seisab mul veel ema juures. See on mu kahe vanaema ühine kingitus - isapoolne vanaema Tartust kinkis imeilusa tikitud atlassvaiba ja emapoolne vanaema siis õmbles sellest mulle teki. Tekk sai nii ilus, et ei raatsinud teda niisama voodisse pannagi. Ehk leidub sellelegi kunagi väärikas kasutusviis.