16-aastane vanaema

See pilt oleks siia pidanud jõudma juba hingedepäeval, minu vanaema lahkumise päeval.

Pildil on ta 16-aastane. Isegi praeguste ilumallide järgi on ta üle keskmise ilus ju. Blondid loomulikud lokid (mis kunagi halliks ei läinudki), unistav silmavaade... Pikad juuksed on lehviga kuklasse kinni pandud, ära lõikas ta need mitu aastat hiljem.

Tegelikult oli see vanaemale suhteliselt raske aeg. Hoolimata lahtisest peast leidis tema isa, et tüdruklapse koolitamine end ära ei tasu ja gümnaasium tuli pooleli jätta. Mina igatahes mäletan, et matemaatikas oli vanaema vägagi andekas ja keeli oskas ta ka, paljudest muudest teadmistest rääkimata.

Aga pildi mõte on muus. Vanasti ei tehtud ju pilte väga sageli, pildistamine ja veel ateljees oli siiski eriline sündmus. Selleks puhuks tuli aega võtta ning isegi nii noore neiu fotost õhkub seletamatut väärikust.

Mul on ema juures veel üks pilt noorest vanaemast, võetud aasta hiljem ning koloreeritud. Selle tahan kindlasti endale ära tuua ja raami panna.

Hõissa pulmad!

Täna 27 aastat tagasi olin mina Tallinna ja ilmselt ka kogu Eesti kõige ilusam tüdruk. Pruut ikkagi ja pruudid on alati ilusad. :P

Aga et see päev ka hästi välja kukuks, oli enne ikka kõvasti sebimist. Aasta oli ju 1981 ja ega poest suurt midagi saada olnud. Pruutpaaridele müüdi peoks vajalikku ainult perekonnaseisuametist saadud tõendi alusel eripoest ning paljudel asjadel oli limiit peal. Kleidiriiet ei saanudki, selle leidsime komisjonikauplusest. Valge küll, aga tollase moe kohaselt krimpleen. Kleidi õmbles valmis peigmehe tädi, üsna lihtsa lõikega. Räägitakse küll, et peigmees kleiti enne näha ei tohi, aga nägi ära ikka (ei tea, kas see ka edasise suhtes määrav oli?)

Igavene jama oli juuksuriga. Minu enda juuksur oli parasjagu titepuhkusel ning samas ateljees teised juuksurid keeldusid pruudisoengut tegemast. Pakuti, et keeraku ma ise kodus rullid sisse, eks nemad või pärast loori pähe kinnitada. No ei lähe mitte!

Tollases Tallinna Teenindusmajas pandi küll ilusasti aeg kirja, piisavalt vara, et jõuaks ka maniküürija ja kosmeetiku juurest läbi käia. Tegelik olukord aga oli selline, et kui pulmapäeva hommikul juuksurisse jõudsin, palus ta mul veel oodata - tal oli paar pruuti ees. Appi! Pärast tuli välja, et ma olin temale selle päeva seitsmes pruut, kellele soeng teha. Noh, maniküürija juures sai sel ooteajal kenasti ära käia, oli lahe vene tädike, kes küünelaki tooni ka kimbu värvi järgi sobitas.

Juuksuri juurde tagasi ja jälle ootama. Enne mind oli üks poisipeaga neiu, keda siis sättima hakati. Kell aga tiksus ja tiksus. Tagantjärele mõtlesin, et oleks pidanud ikka nõudma, et minu vööni juuksed enne ette võetaks, kuivamine ise juba võttis nii palju aega. Aga ükskord sai see soeng valmis ka. Registreerimiseni jäi pool tundi. Kosmeetikust ei tasunud enam unistadagi. Onupoeg, kes meile autojuhiks oli, kihutas mööda trammiteed Nõmme poole, õde otsis välja oma huulepulgad ja puudritoosid ning mina üritasin tagaistmel pisikese käsipeegli abil nägu pähe teha. Oi, aga pärast oli sugulastel pärimist, millise kosmeetiku juures ma käisin, nii loomulik olevat olnud.

Valdeku tänava perekonnaseisuosakonna ette jõudsime just siis, kui eelmine paar välja astus. Meid paluti kõrvalruumi, tädike võttis passid ja kadus. Õnneks oli seal suur peegel, sain selle ees veel autolakke kinni jäänud ning ühest kohast lahti läinud loori uuesti kinnitada.

Ja kutsutigi meid saali. Registreerimisest ei mäleta suurt muud, kui et mehe käsi sõrmuste panemise ajal värises nagu haavaleht. Õnnitlemised, pildistamised, nagu ikka.

Paraadfotosid läksime tegema Kreutzwaldi tänava ateljeese, kus samuti mitu paari ees ootamas. Edasi tahtsime minna Piritale lõunat sööma, kuid nagu kiuste - kinni. Midagi muud ei tulnud ka pähe, ega siis tollal neid söögikohti Tallinnas nii palju olnud. Lõpuks maandusime mu vanemate korteris (nemad olid peopaika ette valmistamas), õde otsis külmkapist viinereid ja midagi kõrvale, näksisime siis niisama ja tegime aega parajaks. Mees harjutas veel valsisamme. Seda peab küll ütlema, et ega ta mingi tantsulõvi polnud ja mu varbad said alati kannatada kui temaga tantsima pidin.

Peopaika otsustasime laekuda alles siis kui rahvas juba kohal on ning tegime veel suure ringi, et tagantkaudu ligi pääseda. Tore oli vaadata küll, kuidas kõik kaelad õieli suure tee poole piidlesid ning parasjagu ehmatasid, kui onupoeg äkki hoopis nende selja taga signaali andis.

Pidu oli üsna tollaste tavade kohane. Kokkuleppel pulmavanaga olid ära jäetud kõik puudelõhkumised ja titemähkimised, tegevust jätkus sellegipoolest. Pulmavana oli juba enne öelnud, et tema hoiab meil kasti viina kokku ning nii läkski - kuna peale esimest kolme pitsi keegi enam klaasitõstmiseks ettepanekut ei teinud, ei tulnud kellelgi meeldegi, et võiks vahepeal juua ka. Kuigi - see kokkuhoitud viin joodi järgmisel päeval mehe koolivendade poolt ikkagi ära.

Pärast pruudipärja mahamängimist ning tordisöömist meie lahkusime, läksime koju kingitusi avama (seegi oli pulmavana soovitus, et kingitusi peomajas ei avataks). Mida tollal kingiti? Ikka seda, mida saada oli - paar kella, kohviserviis, voodipesu. Sugulased panid rahad kokku, et me saaksime värviteleka osta (just niipalju kokku saadigi kui see maksis) ning onupoeg tegi sihtotstarbelise annetuse tolmuimeja heaks.

Magama saime vastu hommikut, keskpäeval aga ärkasid teises majas ööbinud külalised ning järelpidu kestis praktiliselt pühapäeva õhtuni (pidu ise oli ju reedel).

Tagantjärele mõeldes oli see siiski ilus päev kõigile viperustele vaatamata...

Vanatädi Liisa

14.juunil 1959 lahkus minu vanaema õde, minu vanatädi Alice Vain ehk tädi Liisa, nagu teda pereringis hüüti.

Sündis ta 1904 Peningil mõisamoonaka Jaan Peekmanni peres teise lapsena. Umbes 1912 kolis pere Tallinna. Siin käis tüdruk koolis ning tutvus noore politseiniku Martin Albokiga. Kuramaažist paraku asja ei saanud, sest noorem õde, minu vanaema siis, lõi peigmehe üle. Aastaid hiljem abiellus Liisa Voldemar Vainiga, kuid lapsi neil polnud.

Elatist teenis Liisa teadaolevalt õmblejana, senini on alles tema 1932 ostetud õmblusmasin Singer (millega minagi veel oma laste riided valmis õmblesin) ja minul kapis mitmed tema poolt sellel masinal tikitud linikud.

Mees jäi sõjakeerises kadunuks ning mõni aasta pärast sõda kolis Liisa oma korterist Luha tänavalt Nõmmele õe ja ema juurde. Kuid see teda ei päästnud. Keegi tollastest naabritest kaebas miilitsasse, et Liisa kojakapis oli olnud Hitleri pilt. Sellest piisas, et Liisa 1950 arreteerida ja kümneks aastaks Siberisse saata. Asumiskohaks määrati Irkutski oblasti Taišeti linn. 1955 kukkus Liisale metsatöödel palk peale ning 1956 kevadtalvel tunnistati ta invaliidiks ning lubati koju tagasi.

Paar aastat sai Liisa veel kodus olla ja toimetada, kui jäi insuldi tagajärjel päris voodihaigeks. Mina teda nii ainult mäletangi - voodis lebavana ja suurte silmadega vaatavana. Rääkida ta minu mäletamist mööda enam ei saanud. Samas toas teises voodis lebas tema ema, minu vanavanaema Marie Peekmann.

1959 kevad oli peres kiire aeg - haiged tahtsid põetamist, mind oli vaja hoida ning ema tegi TPI lõputööd ja viimaseid eksameid. Samal ajal aeti ka pabereid, et Liisat rehabiliteerituks tunnistada, talle pension taotleda ning ravile saata. Paraku sai 14.juunil Liisa jõud otsa.

Matuseid ma ei mäleta, küll aga mäletan, kuidas käsikäruga kirst toodi ning kuidas toas oli palju inimesi, kes Liisa voodi (või oli ta siis juba kirstus?) ümber venivate häältega laulsid. Mind saadeti ruttu toast välja õue mängima.

Kolm nädalat hiljem suri ka vanavanaema. Ja veel nädal hiljem tuli kiri, milles teatati Liisa täielikust rehabiliteerimisest, pensioni määramisest ja võimalusest haiglaravile pääseda. Kahjuks liiga hilja...

Kinganostalgia

Käisime tütrega täna endile suvekingi otsimas. Oli, igasuguse tegumoega, igat värvi. Päris raske valida. Aga kui seal poes ringi vaatasin, tuletasid mõnedki kingad meelde neid, mida aastaid tagasi kandsid minu ema ja vanaema. Mood on ringiga tagasi jõudnud.

Esmalt madala kontsaga helesinised, pealsed punutud, pandlaga kannarihm, varbaots lahti. Just niisuguseid mäletan oma vanaema kandnud olevat, värv ainult oli teine - temal olid beezid. Tundusid teised päris mugavad, aga tänan, ei - ma olen siiski veel noorem kui vanaema tollal.

Üsna palju oli tikk-kontsa ja terava ninaga mudeleid. Selliseid kandis minu ema. Mäletan, kuidas mina imestasin - kuidas niisugustega käia saab, konts jääb ju igale poole kinni! Eks ta jäi ka. Suvel palavaga, kui asfalt sulas, oli tänav tihedalt pisikesi augukesi täis pikitud - kontsajäljed...

Tegelikult jäid mulle endale poes silma ka väga kenad tikk-kontsaga rihmikud. Värv oleks igati sobinud mu uue seelikuga, aga praktiline meel sai võitu - Tallinna vanalinnas nendega kiiresti edasi liikuda on võimatu.

Koduteel tuletasin meelde, milliste kingadega aastate jooksul käidud on. Eks neid ole muidugi palju olnud, aga mõned on eriliselt meelde jäänud.

Väga armsad tänavakingad tõi isa mulle Tšehhimaalt. Inglise toodang, pruunid, paeltega, pehme voodriga, tollaste Kommunaari kottadega ei andnud võrreldagi. Ega neid mulle päris igapäevaseks trööpamiseks lubatudki, nendega sai ainult eriti olulisi linnaskäike ette võtta.

Ühed suvised rihmikud on eriliselt meelde jäänud. Importkaup, ema kuskilt tuvuse kaudu sai. Tänapäeva mõistes mitte midagi erilist, materjaliks midagi vahariidetaolist, halli ruudumustriga. Paraja kõrgusega konts ka all. Aga minule need meeldisid ja olid ka väga mugavad. Mitu aastat sai nendega käidud. Ajad olid ka muidugi teised, ei saanud igaks hooajaks uusi jalatseid osta ja ega polnudki suurt midagi osta.

Kui tuli platvormkingade mood, olid poodides pikad sabad ja ega mul õnnestunudki kohe löögile saada. Vanemad inimesed veel seletasid, et niisugused kingad on väga koledad, ebamugavad ja jalale lausa kahjulikud. Ei tulnud pähegi neid kuulata. Ja ühel päeval naeratas õnn mullegi - laekusin poest uhiuute Kommunaari platvormkingadega. Isa veel noris: "Noh, topid omale ka kabjad alla?" Aga need olid ühed mugavamad kingad, mis mul kunagi olnud on! Kommunaari kiruti ja asja eest. Kuid tolle mudeli loojad olid kiitust väärt. Kontsa ja platvormi kõrgus olid sobivalt valitud, materjaliks valatud polüuretaan (mis tegi kinga väga kergeks), moekas "buldoginina" ja värv oli ka ilus tumeroheline. Kandsin neid aastaid, isegi üks 15 km metsarännak tuli nendega ette võtta. Ei olnud jalad väsinud, ei hakanud hõõruma ega midagi.

Puukotad. Needki tõi isa mulle ühelt välisreisilt. Ega talle endale need tegelikult meeldinud, aga mood nõuab ju ohvreid. Mina olin muidugi vaimustuses ning kandsin neid rõõmuga. Kui juba päris lagunema hakkasid, aitasid veel koduõues ringilaskmiseks küll.

Ja minu pruudikingad - valged peene kontsaga Tšehhi rihmikud! Tõendiga saadud, ainus paar, mille number sobis. Teadagi oskasin ma kontsapidi jalapühkimisresti vahele kinni jääda ning oma pruudiloorile astusin ka augu sisse. Need kingad on mul senini alles ning nagu avastasin - jälle moes.

Aga selleks suveks ostsin kõrge kontsaga pruunid rihmikud. Mitte päris tikk-kontsaga, vaid sellised, mis vanalinnas munakivide vahele kinni ei jää.

Emad ja tütred

Vahel on hea vanu pilte vaadata, eriti kui on tegemist laste piltidega. Siis võrdled neid eri perioodidel võetud klõpse ja imestad, kui palju nad ikkagi muutunud on. Ning on paljud jooned, mis kujunevad välja juba varases lapsepõlves. Siis tulevad lapselapsed ja hakkad omakorda nendes otsima samu jooni. Öeldagu mistahes, aga teatud asjad kanduvad edasi.

Panen siia oma tütarde Eve ja Kaja pildid, kui nad olid 3-4 aastased ning võrdluseks omakorda nende tütred Vuokko ja Louise samas vanuses. On ju sarnased?

Ainult võrrelda tuleb ristamisi, sest ülemisel pildil on vanem tütar vasakul, alumisel tema tütar omakorda paremal.

"Moerolt" maha jäänud...

Kui 1944.a septembrikuus poleks üks Tartust pärit politseiniku perekond "Moerolt" maha jäänud, kes teab, kas mind siin blogimas olekski. Aga sellesse peresse kuulusid minu isapoolsed vanavanemad, isa ja tema õde.

Täna on isa sünnipäev. 27.aprillil 1934 sündis Piirissaarel Parapalu küla endise talupärija ja teenijatüdruku perre poisslaps, kes sai nimeks Hans. Miks endise talupärija? Aga sellepärast, et tema isa, minu vanavanaisa Jakob Tensoni meelest ei olnud perepoja ja teenijatüdruku liit sugugi mitte seisusekohane ning karistuseks jättis ta vanima poja lihtsalt talust ilma ning lõi kodunt välja. Mõnda aega pesitseski noorpaar siis Piirissaarel nooriku vanematekodus. Sealt viis tee Tartusse, kus vanaisa sai tööd jõepolitseis.

1944 oli segane aasta, korduvalt tuli elukohta vahetada ning lõpuks antigi käsk evakueeruda Saksamaale. Kui pere Tallinna jõudis, lehvis Pika Hermanni tornis juba sini-must-valge. Sakslased olid peaaegu kõik juba lahkunud, venelased veel tulemata.

Et vanaisa oli ka autojuht, oli tal asjaajamisi ning kui pere lõpuks Miinisadamasse jõudis, oli "Moero" just läinud. Vanaisal hea meel - laev läinud, lähme koju tagasi. Aga kus sellega - üks väiksem laev oli veel minemata ja sellele tuli siiski asuda. Konvoiks oli veel üheksa pisemat laeva. Merel korjati üles "Moerolt" pääsenuid ning sõit läks Saksamaa poole edasi. Koju tagasi jõuti alles kahe aasta pärast, vanaisa veelgi hiljem, kuna temale sai saatuslikuks kunagine Kaitseliidus olek - otse piiril võeti kinni ja saadeti Usbekistani laagrisse. Imelikul kombel oli ta juba aasta pärast kodus.

Isa aga hakkas vahelejäänud kooliaastaid tasa tegema, tuli Tallinna, kohtus minu emaga, töötas mitmes kohas ning naudib nüüd pensionäri vaba elu.

See pilt on tehtud isa 40.-ndal sünnipäeval tema kabinetis.

Need vallatud lokid...

Mul on eluaeg juustega häda olnud - nii kanged ja kiuslikud, et ühtegi soengut pidada ei taha. Sirged pealekauba. Õel seevastu on pehmed, hoiavad lokki ja tal pole vaja muud, kui natuke kammiga siluda, kergelt koolutada ja soeng missugune. Eks need lokkis juuksed ongi meie peres blondide rida - vanaemal olid laines juuksed, emal hoidsid lokki (kuigi pärast esimesi poldilokke kadus oma lokk ära).

Sai vahepeal ka keemilisi lokke tehtud, kuid siis oli parukas peas nagu neegrimammil.

Õe pulmadeks tegi aga juuksur mu vööni juustest tõeliselt korraliku lokisoengu. Kuna fotograaf jäi täpselt koduteele - omaaegne legendaarne Kõvera tänava fotoäri - siis ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja lasin selle soengu ka järeltulevatele põlvedele jäädvustada.

Pildid pärit aastast 1982, blond siis õde ja brünett mina.

Brasiiliast õnne otsimas

Eelmise sajandi kahekümnendatel rändas eestlasi Brasiiliasse õnne otsima üsna palju. Ei jäänud meiegi suguselts sellest puutumata. Nii läks sinna ka üks mu vanavanaisa Mart Aalboki vennapoegadest, kuid keegi ei mäleta enam, millise venna millise pojaga just tegu oli. Mõnda aega peeti sugulastega kirjavahetust ja saadeti piltegi.

Sellel pildil olevad täiskasvanud on kindlasti veel Eestis sündinud ja vanem poeg arvatavasti ka.

Kaunitar pildil peaks olema vanema poja naine, juba kohalik. Kahjuks ei õnnestunud tema eesnime välja peilida.

Siin aga on nende tütar Marlene.

Sõda tuli peale ja kirjavahetus katkes. Hiljem ei ole õnnestunud kaugeid sugulasi enam üles otsida, kuid pole sugugi võimatu, et mõni Albok elab Brasiilias tänase päevani, kahtlane küll, kas ta enam eesti keelt oskab või üldse mäletab, et juured siitmaalt on.

Politseiniku mälestuseks

Täna oleks minu vanaisa sünnipäev. Aastaid saime sel päeval ainult kodus küünla süüdata ja temale mõelda. Nüüd aga on koht, kuhu lilled ja küünlad viia.

Paar nädalat tagasi olime mõnede sugulastega koos. Siis tuli muu hulgas juttu ka vanaisast ning äkki ütles onupoja naine, et juhtus korra telekast nägema politsei aastapäevale pühendatud tseremooniat mingi mälestusmärgi juures, kus oli ka vanaisa nimi. Mida?! Meie perest ei teadnud keegi sellest üldse midagi.

Otsustasime onupojaga sealsamas, et uurime koha välja ja käime ära. Polnud raske arvata, et see peab olema Rahumäe kalmistul. Täpset asukohta me aga ei teadnud ning kalmistu kaardil internetis seda ka ei ole. Tänu ühele ametivennale sain aga korralikud juhtnöörid, kust otsida.

Täna siis oligi põhjust see käik ette võtta. Ilm oli kehv ning fotode kvaliteet pole seepärast suurem asi. Selgelt on aga näha, et nimi Mardo Alurand on sel sambal tõepoolest olemas.

Minu lapsepõlve tähtsaim inimene

oli minu onu Hubert Alurand.

Tema surm 17.märtsil 1974 oli mu elu esimene suur kaotus.

Hubert sündis Tallinnas 3.novembril 1925. Koolis käis Hiiu algkoolis ja Nõmme Gümnaasiumis. Kõik klassid lõpetas kiituskirjaga. Gümnaasiumi aga lõpetada ei tahtnud, kuna ladina ja kreeka keel eriti ei huvitanud, selle asemel läks hoopis Tallinna Tehnikumi (hilisem Polütehnikum).

Sõja ajal viis tee Soome, JR-200 ridadesse, sealt veel Tartu rindele. Pärast sõja lõppu õnnestus õpinguid jätkata. Punaarmeesse mobiliseerimisest päästis see, et kooliajal oli olnud praktikal Volta tehases, praktikadokumentides töötamise lõpuaega kirjas ei olnud ja sai öelda, et oli kogu sõjaaja seal töötanud. See omakorda päästis ka teiste soomepoiste saatusest, Soome sõjaväe asemel läks kirja lennuväe abiteenistus. Tehnikumi lõpetas cum laude ning pääses seetõttu kohe edasi õppima TPI-sse.

Samasse aega mahtus ka abiellumine ja pere loomine. Tütar paraku suri mõned päevad pärast sündimist, poeg sündis mitu aastat hiljem. Pere lagunes veidi enne minu sündi ning Hubert kolis tagasi Nõmmele oma vanematekoju.

Kuna Hubertit poja kasvatamises osaleda ei lastud, sain mina endale kõik selle hoole ja armastuse, mis oli pojale määratud. Küll anti mulle lugemiseks häid raamatuid, küll sain nõu ja abi koolitöödes. Mind hämmastas alati, et onu ei pidanud ühtegi matemaatika- või füüsikavalemit kusagilt järele vaatama, kõik olid tal peas. Seletas ta rahulikult ja järjekindlalt, kui vaja, tegi puust ja punaseks. Sama kehtis inglise ja soome keele kohta. Kõik oma baasteadmised nendest keeltest sain onult.

Veel on meeles pedantne korralikkus. Inseneri töövahendite hulka kuulus tollal ju hulk pliiatseid (mis olid alati nõelteravad ja pikkuse järgi karbis), sirklid ja joonlauad. Sahtlid olid piinlikus korras. Puude saagimiseks oli lausa mõõdupulk, isegi sentimeetrine klotsike saeti otsast maha, et puuriit sile ja sirge oleks. Kuskilt välja tõmmatud naelad kopsis ta alati sirgeks ja pani tallele.

Sõbralikkus ja huumorimeel - iga asja kohta oli mõni mõnus ütlemine või anekdoot. Tohutu lugemus ja äärmiselt lai silmaring.

Aga kummaline on, et kuigi onu oli elektriinsener, ei parandanud ta kodus kunagi elektririistu. Juhtmete jätkamised, tinutamised ja jootmised õppisin ma mujalt. Autojuhtimist onu ka kunagi ära ei õppinud.

Neljakümneaastasena haigestus Hubert südamereumasse. Algasid aastad tablettide ja haiglaskäikudega. Mitugi korda vajasime lausa kiirabi. Tabletid muutusid järjest tugevamateks. Aga optimism ja elurõõm säilisid.

Kaheksa aastat hiljem - viimane haiglasseminek oli plaaniline, 1974 jaanuari lõpus. Kui mu isa autoga kohale jõudis, jäi meil onuga marjaasipartii pooleli. Panime kaardid kokku, et siis kui koju saab, mängime lõpuni. See kaardipakk seisis mul hiljem aastaid veel puutumatuna...

17.märts 1974 oli pühapäev. Kuna eelmisel päeval oli onul päris hea olla ja minul vaja esmaspäevaseks füüsika kontrolltööks õppida, siis ma vanaemaga haiglasse kaasa ei läinud. Mind ei pannud muretsema ka see, et vanaema kuidagi kauaks jäi - Nõmme haigla kodu lähedal, väike ja sõbralik, küllap jäi lobisema. Siis kuulsin auto häält, vaatasin välja - vanaema ei tulegi üksi, vaid koos minu vanematega. Keegi ei pidanud mulle midagi ütlemagi... See on ka ainus kord elus, mil ma kokku olen kukkunud.

Matusepäeval oli väike Hiiu kalmistu paksult rahvast täis - sugulased, kooli- ja töökaaslased...

Sel päeval sain endale ka vanema venna. Onupoeg, keda ma aastaid näinud polnud, oli matusekutse siiski kätte saanud. Kirstu ääres seisime kõrvuti ning hiljem hakkas jutt kohe klappima. Temas on palju oma isaga sarnaseid jooni. Aga onu ilusad helesinised silmad pärandusid mu nooremale tütrele.

Ämmaemand on kinni....

.... ärge veel sünnitama hakake!

Just nii öeldi mu emale mõni tund vähem kui 47 aastat tagasi Mai tänava sünnitusmajas, kui ta mu õe järele läks.

Minu õe sündimise lugu on mõnes mõttes nii anekdootlik, et seda räägitakse meie peres ikka ja jälle uuesti.

Kõigepealt määras arst sünnituse tähtaja kolm nädalat hilisemaks kui õigus, põhjendusega, et kõht on ju nii väike, pole siin kiiret kuskile. Tol ajal aga oli kolme nädala dekreedirahade kaotus ikka oluline põnts, rääkimata sellest, et puhkusele ei saanud õigel ajal jääda. Keemialabor pole rasedale sugugi parim töökoht.

Sündimisega läks õel ka kiireks. 15. veebruaril veidi enne keskööd andis ta korraga ägedalt oma tulekust teada ning kuigi sünnitusmajani oleks kodunt olnud vaid paarkümmend minutit jalutada, pidi isa siiski jooksma peatusest taksot võtma - emast kõndijat poleks olnud.

Vastuvõtutoas öeldi isale kohe, et ärgu veel koju mingu, saab kohe lapse soo teada. Ning kui ema siis sünnitustuppa hakati viima, tuli õde koridoris vastu ning ütleski: "Oodake veel sünnitamisega, ämmaemand on praegu kinni!"

Polnud siin oodata midagi, 16. veebruaril 1961 kell 00.30 oli üks tüdruklaps ilmas juures.

Majaostu dokustaadid

1916 detsembris ostis mu vanavanatädi Maali Kruusmägi Nikolai von Glehnilt Nõmme serva lapi maad. Hinnaks oli 700 kuldrubla, millest kohe tuli sisse maksta 40, ülejäänu tasuda osade kaupa.

Ostu-müügi leping oli tollase aja kohaselt vene keeles.

Huvitavad nüansid muidugi ka: puid tohtis krundilt maha võtta ainult ehituse aluselt pinnalt ning iga mahavõetud puu asemele tuli uus istutada. Samuti määrati, et välikäimla, solgiauk (või prügihunnik, ei saanud täpselt aru) ja seasulg ei tohi olla naabri krundile lähemal kui kaks jalga.

Dokumendi tagaküljel on veel eestikeelne tekst aastast 1918, mis kinnitab, et kogu ostusumma on tasutud ja kinnistul ei ole võlga.
Kuna Maali mees hukkus Esimeses maailmasõjas ning lapsi tal ei olnud, müüs ta 1928 krundi edasi minu vanaisale Martin Aalbokile, tingimusel, et saab ise majja elama jääda. Seal elas ta kuni surmani 1948.

Tädi Anni

Tallinnas, Vabaduse puiestee ja Valdeku tänava nurgal on kohvik Tädi Anni juures. Iga kord, kui sealt mööda juhtun sõitma, tuleb nostalgiline meeleolu. Minul nimelt oli päris oma tädi Anni - minu ja mu ema ühine ristiema. Täna oleks tema sünnipäev. Sündis ta 9.02.1902.

Anna Peekmann, sündinud Sattelberg, oli mu vanaema vanema venna Rudolf-Johannese naine, minule seega vanatädi. Pärit oli ta Narvast ning nagu ta ise ütles, ei teadnud ta ise ka täpselt, milline rahvus passi kirjutada: isa saksa ja vene verd, ema eestlanna (ka vist ainult poolenisti).

Keeruka ja kireva elukäiguga inimene oli. Algul elas pere Narvas, mõne aasta pärast koliti Tallinna, kus mees taksot sõitis. Sõja algul mobiliseeriti mees Punaarmeesse (seal ta kadunuks jäi), ise evakueerus ta pojaga Leningradi, elas üle Leningradi blokaadi, selle lõppedes kaalus vaevalt 39 kilo. Mõni aasta hiljem tuli koos pojaga tagasi Tallinna, töötas aastaid tubakavabrikus, koolitas poega.

Mina mäletan teda juba priskemat sorti vanaprouana, kes imehästi süüa tegi, õpetas mind seeni tundma, rääkis lugusid ja kellega oli ütlemata tore aega veeta. Käisin tal alati heameelega külas.

Üks huvitav kild on meeles veel: kord ütles tädi Anni, kui vanadusest ja surmast rääkisime, et kõige parem oleks surra oma voodis une pealt, ei mingit pikka põdemist. 75 aasta vanuselt sai tädi Anni teise insuldi. Mõned päevad hiljem ta just öösel une pealt surigi. Kui matustel sellest rääkisin, ütlesid sugulased, et oli ikka kange naine küll - elas kuidas tahtis ja suri kuidas tahtis.

Pildil on ta koos poeg Vladimiriga, kes Eesti elus päris olulist rolli on mänginud.

Pioneerilaagritest

Andrus korra kirjutas pioneerilaagritest ning tuli välja, et me oleme eri aegadel samas laagris olnud.

Minu esimene pioneerilaagrikogemus pärineb aga Palmsest. Just sellessamas Palmse mõisahoones (mis tollal oli küll restaureerimata ja nägi õige väsinud välja), oligi laager. Kuna klassikaaslased olid rääkinud, kui tore neil ikka oli olnud, ootasin minagi mõnusat suve. Pettumus oli üsna suur.

Esiteks juba seesama mõisahoone - läbikäidavad suured magamisruumid, 12-20 last ühes toas. Tõsi küll, teisel pool oli ka paar väiksemat tuba ja kuna sealt üks tüdruk poole laagri pealt lahkus, õnnestus mul ümber kolida. Siis oli juba talutavam. Aga terves majas polnud ühtki WC-d (need asusid aia ääres sauna kõrval) ja ööseks pandi välisuks lukku. Koridori lõpus kamorkas olid põrandapesuämbrid ja võite arvata, millised need hommikuks olid.

Teiseks - rühmades olid eesti ja vene lapsed segamini, kasvatajad aga enamuses üsna umbkeelsed. Otsi siis tõlki kui midagi vaja rääkida!

Ujumiskohta läheduses ei olnud, ühel korral viidi meid bussidega Võsu randa ja siis ka kasvatajad hädaldasid, et vesi liiga külm, vette ikka ei saa.

Ainuke asi, mis mulle Palmses meeldis, oli suur kiik, millega julgemad ka üle võlli ajasid. Sai isegi ära proovitud ja vahva oli.

Järgmised suved veetsin juba Valgemetsas. See oli hoopis teistsugune laager ja hoopis toredamad kasvatajad ka.

Esimesel aastal sattusin kohe lipuväljaku kõrvale majja. Hommikune lipuheiskamine oli peaaegu ainus koht, kus pidi kaelarätt kaelas olema ja muidugi rühmapildile tuli ka pidulikus vormis jääda. Lipuheiskajateks olid tavaliselt sünnipäevalapsed. Minule seda au osaks ei saanud, kuna minu sünnipäev oli nagu kiuste paar päeva pärast vahetuse lõppu.

Teisel aastal vedas rohkem, pääsesin jõekaldal oleva kahekorruselise maja teisele korrusele.Väikesed katusealused toad olid tunduvalt mõnusamad.

Laagriellu kuulusid kindlasti matk Taevaskotta ja Nõiamaja juurde.

Loomulikult olid oodatud rühmadevahelised võistlused ning öine häire (mis oli juba ette teada, et toimub viimasel ööl ja loomulikult keegi siis magama ei läinud). Ujuda sai basseinis, ujumislauad ja rõngad kuulusid kohustusliku varustuse hulka.

Laagris töötas ka hulk huviringe. Mina osalesin fotoringis ja aastaid hiljem keskkoolis avastasin, et üks klassiõdedest oli just eelmises vahetuses olnud ning tema fotod näituselt olid mulle meelde jäänud, seepärast ka nimi tuttav.

Valgemetsast leidsin ka hea sõbranna, kellega veel aastaid kirjavahetust pidasime ja suhtlesime, alles siis kui mõlemad abiellusime ja pered lõime, kadus kontakt ära. Sellest on mul küll kahju.

Peekmannide juured

Minu vanavanavanemad Jaan Peekmann ja Marie Rebase laulatati 29.mail 1898 Harju-Jaani kirikus. Jaan oli pärit sealtsamast lähedalt Peningi mõisast, oli mõisamoonakas. Teada on, et tema isa Jaan teenis 25 aastat Vene kroonut ning tõi Krimmi sõjast ka Georgi risti. Marie aga pärines Kuusalu kandist.

Peresse sündis neli last, vanuse järjekorras Rudolf-Johannes (kes hiljem muutis eesnime Jevgeniks), Alice-Johanna, Anette-Marie (minu emapoolne vanaema) ja Alfred (kes muutis perekonnanime 1936 Pikkmaks).

1910 kolis perekond Tallinna. Jaan teenis elatist veovoorimehena, vedas tellimisel kraamikoormaid. Kui Jaani õde Amalie-Katarina Nõmmele maja ostis, istutas Jaan sinna õuele noore kase, sellesama, mille ümber meil sügisel suur kassisaaga käis. Kolmekümnendatel aastatel kolisid ka Jaan ja Marie Nõmmele. Jaan oli hea puutöömeister, valmistas mitmesuguseid koduseid tarberiistu. Marie oli ja jäi tolle aja tavade kohaselt koduperenaiseks. Jaan suri maovähki 1940.

Oma vanavanaema Mariet ma kuigivõrd isegi mäletan, kuigi siis oli ta juba päris voodihaige - astma ja veel mingid tõved. Igatahes hapnikupatju tassiti talle apteegist üle päeva. Aga kui ma päris pisike olin, olevat ta armastanud mind enda voodile võtta ja laulnud mulle. Imelik on see, et kui ma hiljem mõnda laulu kuulsin ja imestasin, et see mulle tuttav on, siis öeldi, et vanavanaema repertuaarist. Samal kuul, kui vanavanaema suri, sain mina kolmeseks.

Maetud on nad mõlemad Hiiu-Rahu kalmistule.

Lisatud pildid on võetud 1922 Tallinnas.

Tensonite suguvõsast

Veidi ka isapoolsest suguvõsast.

Esimesed teated Tensonitest pärinevad aastaist 1770-1780. Siis oli teada Meeksi valla Parapalu külast kaks venda, kellest kogu suur suguvõsa on alguse saanud. Minu isa kuulub vanemasse harusse, kuus põlve järjest on olnud pere vanim laps poeg, alles mina katkestasin selle järjepidevuse.

Aastail 1980-1983 tegi suure suguvõsauurimuse Eduard Tuulsemäe, kes kogus kokku andmed kaheksa põlve Tensonite kohta, kusjuures alates neljandast põlvkonnast on olemas andmed ainult vanema haru kohta. Noorem haru hargnes nii laiali, paljud rändasid välja Venemaale ja mujale ning ta ei suutnud enam nende jälgi leida.

1936 nimede eestistamise laine ei läinud ka sellest suguvõsast jälgi jätmata mööda, küll võeti uueks nimeks Tuulsemäe, küll Ojaveski, üks mu vanaisa vendadest muutus Taimreks. Kuid ka praegu elab peamiselt Mehikoorma ja Räpina ümbruses hulgaliselt Tensoneid.

Samas, mõned selle perekonnanime kandjad on teada ka Tallinnas (lisaks meie perele) ja Pärnus, kuid suguvõsa nimekirjas neid pole. Ilmselt on tegu noorema haru järeltulijatega.

Päris huvitav on aga see, et kui otsisin Googlest selle nimega seotud pilti, oli enamus pilte elektrikitarridest, mõned ka spordirõivastest (Rootsis), aga ka Jaapanist ja Hiinast.

Eriti haruldane pilt

Öde pahandab, et ma pole midagi kirjutanud meie isapoolsest suguvõsast. Probleem on lihtsalt selles, et selle poolega on meil kontaktid harvemad ja ei tea nende minevikust kuigi palju.

Aga jõulude järel vana albumit sirvides jäi mulle näppu pilt, mida ma kunagi enne näinud pole. Sellel on siis minu vanaisa Elmar Tenson perega. Haruldaseks teeb pildi see, et vanaisa on mundris. Pilt on võetud 1943 või 1944 Tartus.

Enne sõda töötas vanaisa Tartus jõepolitseinikuna. Tema peamiseks ülesandeks oli hoolitseda poide korrasoleku eest. Sõja ajal tõusis vanaisa sadamakapteniks, vastutades selle eest, et laeva- ja paadiliiklus Emajõel ja Peipsil toimiks. Rinnas olev märk aga on Kaitseliidu teenetemärk.

Pärast sõda lõikas vanaema kõikidelt piltidelt mundris vanaisa välja - ei teadnud ju, milliseid järeldusi juhuslik nägija oleks võinud teha. Siin nähtav pilt säilis ainult seetõttu, et oli kingitud vanaema õele, kes selle alles hoidis ja aastaid hiljem mu isale tagastas. Pildi tagaküljel on isegi pühendus.

Uusmaasaaja lugu

Pildil on üks mu vanaisa noorematest vendadest, Mihail Aalbok. Sündis ta 1903 ning 1936 võttis endale uueks nimeks Heldur Viljur. Kuna talu pidas pärast isa surma 1918 vanem vend Eduard, tuli temal end elatada juhutöödega ja sulasena. 1937 ta abiellus. 1940 andis uus võim ka temale tüki maad, ikka samas Kose vallas, kust pere pärit.

Heldur oli muuhulgas ka suur külaaktivist ja tänu maa saamisele uue võimu poolehoidja. See talle saatuslikuks saigi - 1941, pärast sakslaste sissetulekut tapeti nad naisega mõlemad. Ega tapjateks olnud sakslased, ikka omad eesti mehed. Haud ja täpne surma aeg on teadmata.

Haruldane pilt

Kurtsin mõni aeg tagasi, et ma pole kunagi näinud oma emapoolse vanaisa Mardo Aluranna pilti, milles ta oleks politseimundris. Tuli välja, et selline pilt on siiski olemas!

Aga pilt ei pärine meie endi perekonna arhiivist. Meieni jõudis see üsna kummalist teed pidi.

Nimelt oli ema kunagine kolleeg mu vanaisa ühe venna, Johannese ehk Muti Juhani naise Liide sugulane. Ema ei mäletanud täpselt, kas oli Liide vennatütar või midagi sellesarnast. Nendel aga oli maja pööningul vanade piltide hulgas olnud see pilt. Ja ime küll, pilt oli seniajani säilinud ja kolleeg tõi selle mu emale.

Mina nägin seda pilti täna esimest korda.

Juudiheeringas

Veel üks retsept vanaema varamust.

Meie peres kandis see roog nimetust juudiheeringas ning tegema õpetas seda minu ja mu ema ühine ristiema tädi Anni - minu vanaema vennanaine. Pärit on see aga juudi köögist ning kuulus koššertoiduna hanukka menüüsse, nagu ma hiljem selgeks olen saanud.

2 puhastatud soolaheeringat

1 keskmine sibul

1 hapu õun

4 viilu kuivatatud saia - leotada ja tahkeks pigistada

Kõik see kraam tuli ajada läbi hakklihamasina, lisada pool teelusikatäit kaneeli ning meie lisasime ka mõne lusikatäie hapukoort (just niipalju, et see mass koos seisaks).

Kõlbas hakitud munaga kaunistatuna peolauale või lihtsalt niisama leivakatteks.

Vanaema rosolje

Avastasin, et siit blogist on korduvalt toiduretsepte otsitud. Vanaema toidud olid tõesti head ja mõned retseptid ma tema kõrvalt ikka meelde jätsin. Alustuseks siis vanaema superhea rosolje.

1-1,5 kg keedukartuleid

2 soolaheeringat (fileedena)
hapukurk (kohe palju, ja mitte mingil juhul marineeritud kurk)
1 priske keedupeet
1 suur hapu õun
ahjuliha jääke
2-4 keedumuna

Kõik see kraam tükeldada, liha kindlasti ristikiudu lõigata.

Kausis kõigepealt kõik ära segada, siis supilusikatäis sinepit (mida kangem, seda parem). Seejärel lisada hapukoor (20%-line muidugi). Koort peab olema parasjagu nii palju, et kahvliga võttes rosolje tilkuma ei hakkaks, aga kuivaks ei tohi ka jääda. Majonees unustage heaga ära. Ning enne serveerimist peab rosolje paar tundi jahedas seisma.

Sellest kogusest peaks ühele keskmisele peoseltskonnale piisama.

Üks poseeritud uusaastapilt

Meie peres oli kombeks igal aastavahetusel lastest kuuse juures mõni pilt teha. See on siis 1963/1964. Tollal suured saluudid kombeks ei olnud, nende aset täitsid säraküünlad. Minule need eriti ei meeldinud, imelik vastik lõhn jäi pärast nende põletamist tuppa. Aga nagu näha, naudib mu paar kuud noorem kui kaheaastane õde neid väga. Ega teda ei huvitanud kuskile kaamerasse vaatamine ja seetõttu on ta pildil palju loomulikum kui kukupai mina. Millegipärast topiti mulle mingi nukk ka sülle, kuigi kõik teadsid, et ma nukkudega EI mängi.