Ellamaa suved

Minu lapsepõlves oli tähtis osa Ellamaa küla Nõmmeveski talul. Laidrete pere, kes seal elas, ei olnud meie sugulased, kuid sinna sai mindud nagu väga lähedaste inimeste juurde, vastu võeti alati heameelega. Ma isegi ei tea, kuidas tutvutud oli, vanemate inimeste jutust on meelde jäänud, et perepoeg käis enne sõda Tallinnas koolis ja üüris vist mu vanavanemate juures tuba.

Igatahes sai seal päris tihti käidud. Nõmmel peatus ju Haapsalu rong, natuke üle tunni aja Ellamaa jaamani, siis veel tund aega külavaheteed pidi vantsimist ning perenaine ootas juba kaetud laua taga (ilmselt olid need minekud siis ikkagi enne kokku lepitud).

Vanaperemees Tõnis pidas mesilasi. Küll oli hea värskelt vurritatud kärjemesi sooja leiva peal! Tõnis oli ka see, kes linnatüdrukule vikati kätte andis ja niitma õpetas. Esimesed kaared olid muidugi üsna hädised, rohkem jäi rohtu püsti kui niidetud sai. Aga vanaperemees lohutas, et küll hakkab minema. Hakkas ka, tänaseni oskan seda tööd.

Peremehe matuseid mäletan ka. Talvine aeg oli, paks lumi maas. Kui rongi pealt läksime, jätsime pärja jaama juurde ühte majja hoiule, ise kõndisime tallu. Seal oli üksjagu rahvast, pakuti süüa. Siis võeti rehe alt peremehe kirst, pandi reele, mina ja üks teine tüdruk (minust noorem ilmselt) seati sama ree peale kirstu kõrvale, muu rahvas tuli jala. Suurel teel ootas lahtine veoauto, kirst tõsteti peale, matuselised ronisid autokasti pinkidele. Jaama juures tegime peatuse, saime oma pärja kätte ja sealne pererahvas tuli ka kaasa. Edasi viis tee Nissi kalmistule, seejärel sõideti sama autoga Turba sööklasse peiedele.

Perenaine Miina jäi sealtpeale üksi maja pidama. Tema oli see, kes mulle lehmalüpsmist õpetas. Pani kolmjalgse pingi ja lüpsiku valmis, ise silitas ja rahustas lehma, et see ikka võõrale piima kätte annaks. Lüpstud piim kurnati ja nõu lasti siis koogu otsas kaevu jahtuma (sooja piima pole ma kunagi juua tahtnud). Osa piimast valati koorelahutajasse ning mul lubati pärast koor võiks teha. Andis ikka vändata, enne kui iseloomulikud laksud kostma hakkasid.

Viimast korda käisime vanaemaga Ellamaal 1970 suvel. Mina olin siis just saanud endale fotoaparaadi ja klõpsutasin hoolega. Kahjuks ei tulnud enamus pilte välja, oli siis põhjuseks algaja oskamatus või aparaadi rike, ei tea. Perenaisega oli ka jutt, et talvel on tal sünnipäev, kui saame, läheme külla. Tema aga ütles: "Mis sa keset talve nüüd sünnipäevale tulema hakkad, aga mu matusele tule ikka." Nii läkski - sünnipäevale me ei jõudnudki, järgmise aasta aprillis aga matusele küll.

Perepoeg Voldemar ehk Volli oli omapärase saatusega mees. Ta oli väga andekas joonistaja ja maalija, mul on isegi kaks tema maali ja hulgaliselt jõulukaarte alles. Talu pllidi soemüüri kaunistas Volli maalitud talvepilt põtradega. Peret tal polnud, räägiti küll, et kunagi olevat linnast naise võtnud, aga too ei sobinud maavanadega kokku. Laps olevat väikesena surnud ja siis ei hoidnud naist enam miski kinni, kadus tagasi linna. Sõja ajal olevat Volli mingeid keerulisi teid pidi isegi Prantsusmaale välja jõudnud, aga täpsemalt ma sellest ei tea. Sel ajal, kui mina teda tundma õppisin, töötas ta hoopis Hiiu koolis füüsika-keemia laborandina. Minule seletas ta magneti toimimist ja õpetas kompassi tundma. Hiljem töötas Volli kohalikus metskonnas jäägrina. Metsa viis ta meid vahel ka ja näitas, kuidas mändidelt vaiku kogutakse. Männitüved olid sälgulised ja nende all kogumiskann, kuhu veniv ja kleepuv vaik nõrgus.

Volli lõpetas kurvalt. Peale kõige muu armastas ta kangesti napsu võtta. Koduveini pudeleid oli terve kamber täis, seal need mulksusid ja mulisesid kuni joogikõlblikuks said. Aga napsisena muutus Volli lõbusaks ja ajas igasugust lobajuttu.

Suvel pärast perenaise matuseid kohtasime Nõmmel seda naist, kes Ellamaa jaama kõrval elas ning tema kurtis, et Volli on juba tükk aega kadunud. Septembris tuli teade, et Volli surnukeha on leitud Hiiu kooli katlamaja keldrist kivisöehunniku alt. Eks ta jokkis peaga sinna kukkunud oli. Nissi kalmistule vanemate kõrvale jõudis nii temagi.

Rohkem ma Ellamaale ei sattunud, mis talust sai, jäi meie perele teadmata.

Mõned aastad tagasi aga vapustas Eestit lugu kahe tütarlapse piinamisest ja vägistamisest just Ellamaal. Lehtedes olid maja pildid ka. Vaatasin ja ei uskunud oma silmi - see oli sama Nõmmeveski talu, kus mina lapsepõlves nii palju toredaid päevi veetsin. Tundus, et mu ilusad mälestused on sellega kuidagi ära lörtsitud.