Mina mäletan oma vanaema kui maailma parimat kokka. Tema tehtud toitusid olin alati valmis sööma ja eks ta õpetas üht-teist mulle ka.Aga kui vanaisa kombekohaselt tulevase äia juurde läks tütre kätt paluma, kostis too: "Mis sa selle plikaga peale hakkad, ta ei oska ju isegi kartuleid keeta!" Vanaisa oli selle peale vastanud, et tema juba niipalju vana mees küll (7 aastat vanaemast vanem), et ise ka selle tööga hakkama saada.
Pulmad igatahes peetud said. Hakkas siis noorpaar omaette elama ja loomulikult oli vaja ka lõunat valmistada. Kartulid said kooritud, veepott pliidile pandud ja mõne aja pärast küsinud värske noorik mehelt: "Millal vesi keema läheb, et ma kartulid võin sisse panna?"
Pole kuulnud, et vanaisa seepärast nooriku kodunduskursustele oleks saatnud. Mina aga kahetsen tänaseni, et vanaema kokakunstist õigel ajal rohkem ei osanud kõrva taha panna. Nii häid asju minul välja ei tule.
2 kommenttia:
Sõbranna imestas kord, et ta ei tea ühtegi ema, kes süüa teha ei oska. Olime parajasti sellises iseseisva elu katsetamise eas ja meil ning meie tuttavatel juhtus pidevalt köögis kõikvõimalikke imesid. Nii valmistasin isegi retsepti järgi saiavormi: ladusin vaheldumisi õunad ja saiaviiulud (teise käega pidi laotut kinni hoidma, et eelmine saiaviil külili ei kukuks :D. Kus on öeldud, et vaheldumisi tähendab ülestikku?), valasin muna-piima seguga üle ja asetasin poti pliidile. Kuskil ei olnud juttu ahjust!!! :D
Oi, tuletasid mulle vanaema saiavormi ka meelde! Ma ikka vanaema kõrvalt nägin, kuidas seda teha, aga ei tule endal selline välja!
Lähetä kommentti